Mõni aasta hiljem, kui sündi­sid kaksikud Krister jaKennert (4), sai rahulik elu aga järsu lõpu. Kahekuustena sattusid poisid hingamisteede viirusnakkusega haiglasse ja said kohe astmadiagnoosi, millele lisandus imikutele üliohtlik larüngiit ehk kõripõletik.

“Algas periood, kus üks haigla ajas teist taga,” meenutab Helen. “Olin pidevalt valvel, sest laste lämbumisega lõppeda võivad kriisid algasid tavaliselt öösiti, mõnikord ka lõunauinaku ajal, vähimagi ettehoiatuseta. Kott haiglasse­sõiduks vajalike asjadega oli koridoris rohkem kui aasta kogu aeg pakitud. Oli palju öid, kui ma ei julgenud magama jääda, valvasin lapsi,” räägib Helen, kelle poegadele määrati keskmine puue.

Nagu oleks sellest plahvatusohtlikust seisust veel vähe, oli Heleni abikaasa Taimar (36) sunnitud töötama Soomes, kust sai kodus käia üle kahe-kolme nädala. “Et haridustöötaja võiks Eestis lubada perre kolme last, peab keegi rohkem raha teenima,” tõdeb naine lihtsalt.

“Tollal viiene Kirke pidi kogu tohuvabohu­ kaasa tegema: keset ööd ärkama, et kellegi juurde hoiule viidud saada, sest ema läks vendadega haiglasse. Mõnikord oli tüdruk ka meiega – tervena haiglas kaasas.” Õnneks püüdsid Kirke hoidmist jagada Heleni ema ja ka isa oma abikaasaga. Kõige pikem aeg, mil tütar oli vanaema juures ning Helen kaksikutega haiglas, kestis kolm nädalat.