"Miks mu laps magamist nii väga vihkab!?"


"Miks mu laps magamist nii väga vihkab!?"
Unsplash / Alex Blajan

“Küll ta kuuekuuselt hakkab magama!” öeldi mulle.

“Ära muretse, aastaselt ta ikka magab,” lohutati mind.

“Kahe-aastaselt ta magab kenasti,” julgustati.

“Kuule, kõik kolme-aastased magavad nagu kotid,” rääkisid nad.

“Nelja-aastaselt sa ei saa teda enam üles,” lubati.

Ma ei mäleta, mida mulle on öeldud viienda eluaasta ja magamise kohta, aga te võite uskuda, et mina enam neid inimesi, kes ütlevad, et KÕIK lapsed hakkavad magama, ei usu. Kui Ida midagi vihkab siis on see magamine.

Lihtne näide. Täna. Väljas on tuhat kraadi kuuma, ta ei ole lõunat maganud, me oleme päev otsa ringi trallinud ja vees möllanud ning ma näen, et kell kaheksa on ta jumala kustunud, kuid ta ei jää magama. šansid, et ta ise magama kukuks kuhugi diivanile või põrandale, multikat vaadates, on mitte nullilähedased, vaid miinuses. Ta kasvõi tuigub ringi ja käitub ebaadekvaatselt, aga magama ta ise EI JÄÄ. Mitte et me seda isegi (enam) loodaks. Me viime ta magama, aga üheksal juhul kümnest käib see kisa ja tüli ja karjumisega, sest “ma ei ole väsinud”. Täna ka. Viisin selle surmani väsinud näo ja olekuga lapse magama, kuulsin 9857084690576 korda, kuidas ta ei ole enam minu sõber, ei kutsu mind oma sünnipäevale ja kuidas ta ei taha magada, vaid õue minna, aga ei rohkem ega vähem kui neli minutit peale voodisse jõudmist magas ta nagu kott. See ei ole erand. See, et Ida teeb sada trikki enne magama minekut ja sööb ära meie viimased närvid, on meie majas reegel. See laps vihkab magamist!

Seotud lood:

Lennukis/bussis/rongis näen ma, et ta on unine ja soovitan tal silmad kinni panna. “EIIIIIIII!” tuleb vastuseks. “Okei, fain, ole üleval, ma magan ise,” ütlen ma, sest tihti olen ma lihtsalt nii väsinud, et silmad tahavad ise kinni vajuda. “Sa ei tohi magada!” kamandab Ida kõrval, “muidu ma ajan su ülesse!” Ja ta EI LASE magada ka teistel. Ta vihkab magamist nii palju.

Loe veel

Hommikul kell kaheksa ärkamine nädalavahetuseti on LUKSUS. Kuigi ma näen ka tööpäevadel, et ta tegelikult ei taha kell kuus ärgata ja on ikka veel unine, teeb ta seda ikka. Ta ärkab siis kui Marek. Kell kuus. Punkt. Sest ta ei taha enam magada! Õhtul võin ma ta oma tuppa magama viia kell kaheksa, aga see ei tähenda, et ta magama jääks. Isegi kui ta on surmväsinud. Ja surmväsinud on ta niigi harva, sest tal on liiga palju energiat, mida ta lasteaias ära ei kasuta. Puhkused on erandid. Siis ta jääb magama (kisaga muidugi) ja keeldub lõunaund magamast, kuigi silmad seisavad.

Ma võiksin rääkima jäädagi sellest, kuidas Ida magamist vihkab, aga ausalt, mul on vaid üks küsimus: MIKS? Ta ei ole enam beebi, vaid adekvaatne väike inimene, kes peaks aru saama, et kui me oleme väsinud ja peame kell kolm öösel ärkama, et rongile minna, siis on okei kell üheksa magama minna. Aga ei – Ida EI TAHA! Kuigi silmad vajuvad kinni. Ta näeb hullu vaeva, et neid lahti hoida ja mulle karjuda, et ta EI TAHA.

Ma tahan ka karjuda. Sest ma ei saa aru. Kui palju saab üks laps magamist vihata?

Loe Eveliisi blogi aadressilt estonianwithabackpack.com

Podcastid
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare