Nendest asjadest tohib küll rääkida ja tohib ka nutta


Nendest asjadest tohib küll rääkida ja tohib ka nutta
Foto: Shutterstock

Väikese Kaarli jaoks kujunes kinnismõtteks, et tema vanemad loobusid temast sellepärast, et ta ei olnud piisavalt hea laps. Tema kartust kinnitas veel asjaolu, et tihtipeale lubas tema bioloogiline ema teda vaatama tulla, kuid ei tulnud. Hullemaks tegi olukorra veel see, et vahel harva, kui ema oma lapsi vaatama jõudiski, võttis ta maiustusi kaasa ainult oma noorema lapse jaoks.

Noorem vend elas Kaarliga samas SOS peres. Ema jaoks oli noorema venna näol tegemist lihtsalt sümpaatsema lapsega. Kaarli jaoks oli aga olukord võrdne leinaga — ema ei olnud tema jaoks olemas. SOS ema Tiina sai hästi aru, et ta ei suuda muuta bioloogilise ema käitumist, kuid teadis, et saab näidata lapsele, et tema kõrval on inimene, keda ta võib igas olukorras usaldada.

SOS ema Maarika peres kasvav Simon ei tundnud kaotusejärgselt mitte midagi — ta ei olnud kurb, ei nutnud ega näidanud mingil moel välja, et talle see kaotus kuidagi korda läheb. Ema Maarika teadis, et see on normaalne ning pole vaja pisaraid kunstlikult välja pressida.

Lein ei ole seotud ainult surmaga. Lein on muutustega kohanemise aeg. Inimese elus on läbi saanud oluline etapp või suhe: lahutus, sõprussuhe, laps läheb lasteaeda, lapsed kolivad kodunt välja, inimene ei saa halvenenud tervise pärast enam tööd teha või kaotab kodu.

  • Lapsed võtavad leinasõnumi vastu, kuid ei suuda sellest sageli aru saada. Nad eitavad seda või süüdistavad ennast, et ta oli „paha laps”.

  • On oluline, kuidas leinaja oma kaotust lahti mõtestab. Kas tegemist on katastroofiga või ühe olulise arenguvõimalusega, elu loomuliku osaga.

SOS ema Viivika teab, et eelkõige on vaja olla hea kuulaja ning püüda aru saada, mismoodi laps mõtleb ja mida ta mõistab. Alles seejärel on millegi rääkimine ja arutamine lapsega võimalik. Hästi oluline on lapse tekkivad küsimused lapsele tagasi peegeldada ning uurida, mida laps ise sellest arvab. Näiteks kui laps küsis Viivikalt, miks ta enam oma päriskodus elada ei saa, küsis Viivika esmalt lapse arvamust selle kohta.

Loe veel

  • Kui vaja, räägi oma lapse või lähedasega korduvalt sellest, miks nii juhtus, miks keegi nii tegi või ütles — see võib aidata lapsel leina paremini läbi elada.

Väike Liina leinas oma vanemate lahutust pikki aastaid ja tuli korduvalt oma SOS ema käest küsima, miks nii ikka juhtus. Kuigi nad olid emaga seda tuhandeid kordi arutanud, soovis laps ikka ja jälle selle põhjustest rääkida. See oli tema vajadus, et üle saada kaotusest, et tema pärisvanemad ei ole enam perena koos.

  • Ära solvu, kui leinaja idealiseerib neid, kes tegelikult talle kannatusi valmistasid.

SOS Lastekülla jõudnud Dagmar idealiseeris oma bioloogilist perekonda ja „unustas” selle, et seal oli kunagi teda hooletusse jäetud või et seal üldse oli midagi pahasti. SOS ema toetas Dagmari emotsioone ega öelnud mitte kunagi ühtegi halba sõna lapse bioloogiliste vanemate kohta. Dagmarile pakkus ta tähelepanu ning oli hoolas kuulaja kõikidele tema muredele. Kuigi armastust ja hellust pakkus talle SOS ema, võis vahel Dagmar vihahoos oma emotsioone ka tema peal välja elada. SOS ema teadis, et leinale reageerime me kõik isemoodi ning oma vanemate idealiseerimine oli Dagmari viis leinast üle saada.

  • Leina puhul ei ole oluline „äralohutamine” ja kiire toimetuleku juurde naasmine.

Väikese Mirjami suurim sõber, liivahiir, kes oli ainsaks elavaks hingeks, kellele oma muresid kurta ja oma igapäevategemistest rääkida, suri ära. Lapse lein oli lohutamatu. Kõige lihtsam oleks olnud osta lapsele uus lemmikloom, kes asendaks senise lemmiku ülesandeid — olla vaikivaks kuulajaks aga SOS ema teadis, et leina puhul peab laskma leinal olla niikaua kui seda on vaja ehk igal leina „aastaajal” on oma roll. Kui lapse lemmikloom sureb, siis uuega asendamine ei loo võimalust leinamiseks.

  • Laps vajab oma leina üleelamiseks turvalist keskkonda ning igapäevarutiini.

Vahel arvatakse, et laps, kes on just olulise inimese kaotanud, vajab puhkust ning teda ei peaks koormama nö. igapäevaeluga — kool, lasteaed, kodused toimetamised. SOS emade positiivsed kogemused näitavad aga seda, et mitte mingil juhul ei tohiks katkestada leinava lapse igapäevarutiini.

Ema Sigrid ei jätnud Vladikut bioloogilise ema matuste järgselt mitte ühekski päevaks koju. Jätkus igapäevarutiin, kool-trennid-kodused ülesanded — kõik täpselt nii nagu oli olnud enne matuseid. Koolis küll imestati, et poiss nii kiiresti juba pärast traagilist sündmust koolipingis tagasi on, kuid nähes, kui hästi mõjub lapsele igapäevatoimetuste tavapärane jätkumine, polnud mingit põhjust last koduseinte vahel hoida.

Foto: Unsplash


  • Ära ehmu kui lapse lemmikmänguks on matused.

a Marie peres kasvava väikese Melissa vanaema suri. Kuigi laps käis matustel ning talle selgitati korduvalt, miks nii juhtus ja kus vanaema nüüd on, ei saanud laps ikkagi aru surma lõplikkusest. Igal õhtul küsis ta ikka ja jälle, millal vanaema tagasi tuleb. Kui ema mõni aeg hiljem mänguhoos Melissat jälgis, nägi ta, et laps mängib matust — mattis oma nukke tekkide alla. Ema Marie teadis, et matuserituaali korduv läbimängimine aitab lapsel surma tähendusest paremini aru saada. Vahel sekkus ta ka ise lapse mängu ning sai nii läbi mängu vastata lapse küsimustele surma kohta.

  • Leinavat inimest ei tohi vältida.

Ema Viive pere kaotas haiguse tõttu isa. SOS emad teadsid, et leinavat peret ei tohi üksinda jätta ning nad hoolitsesid selle eest, et iga päev käis keegi Viive juures, uuris, kuidas tal läheb ning kas ta vajab midagi. Tihti kardavad inimesed rääkida leinava inimesega ning isegi kaastunnet avaldada on väga raske, sest tundub nagu me meenutaksime sellega inimesele pidevalt uuesti tema rasket kaotust. Tegelikult aga mõtleb leinaja niikuinii sellele iga päev ning on hea, kui ta saab lisaks iseendaga arutlemisele ka teiste inimestega sel teemal avatult vestelda.

Kuidas vahet teha leinal ja depressioonil? Leina intensiivsus väheneb aja jooksul, depressioonis on aga tühjuse ja apaatsuse tunne pidev ega kao kuhugi.

  • Julge olla kurb ning nutta. Ära tekita lapses tunnet, et ta ei taha sind kurvastada.

Kunagi ei tasu karta pisaraid ja nuttu, mis jutuajamise käigus võivad vallanduda — nutt on parim teraapia. SOS ema Veronika julgustas väikest Mattiast igal võimalusel oma tundeid välja näitama. Isegi kui oldi avalikus kohas ning poiss nägi või koges midagi, mis teda nutma ajas, ei öelnud ema kordagi, et avalikus kohas pole viisakas oma tundeid välja elada. Veronika teadis, et leina ajal on kõik tunded normaalsed ning neid pole vaja häbeneda. Kurbus on täpselt samasugune tunne nagu rõõm või viha. Ka Veronika ise julges lapse ees nutta ja oma kaotusvalu näidata. Nii nägi laps, et ka sellise tohutu murekoormaga on võimalik ellu jääda ja toime tulla. Kõige hullem, mida vanemad teha saavad, on tekitada lapses tunne, et ta ei taha oma vanemaid kurvastada.

Kui sa ei lase lapsel oma kaotuses kurb olla ning surud neid tundeid pidevalt alla, siis see tunne lapse sees ei „lahjenegi” ning laps võibki jääda seda koormat igavesti kandma.

Foto: Shutterstock


  • Surma kohta ei tohi valetada.

Ema Milvi kuldreegel oma pere traumakogemusega lastega tegelemisel on, et olgu tegemist ükskõik kui väikese lapsega, alati peab lapsele vastama ausalt (lahkunud inimene ei läinud reisile ega jäänud magama), olulisi detaile ei tohi varjata (lähedase raskest haigusest saab laps teada alles pärast kalli inimese kaotust) ning ebameeldivatel teemadel rääkimist ei tohi edasi lükata (armsa vanaema surmast saab laps teada alles siis, kui vanaema on juba ammu maha maetud). Traagiliste kogemuste läbielamine näitab lastele, et ka väga keeruliste eluseikadega on võimalik toime tulla, kui sul on ümber hoolitsevad inimesed, kes on sulle toeks. Lapse jaoks on väga oluline, et ta läbiks kõik leina erinevad etapid nagu täiskasvanugi. Kui ta seda ei tee, siis ei pruugi ta leinast kunagi üle saada.

  • Võta laps kindlasti matustele kaasa. Ükskõik kui vana laps on.

SOS emade kindel veendumus on see, et ükskõik kui vana lapsega on tegemist, mitte mingil juhul ei tohi teda ilma jätta matuserituaalist. Ema Veronika on oma lastega käinud korduvalt laste bioloogiliste vanemate haual, ühe lapse puhul on ta pidanud suisa otsima, kus võiks vanemate matusepaik olla. Kindlasti on aga vajalik lapsi selleks eelnevalt ette valmistada ning läbi rääkida, mis matustel toimub. Samuti on oluline, et matuse ajal oleks üks kindel inimene kogu aeg lapse kõrval, kes selgitaks talle toimuvat ja peegeldaks tema emotsioone.

  • Otsi abi.

Kui vanem tunneb, et ta ei suuda lapsele sellist tuge pakkuda nagu vaja on, tasub kindlasti abi otsida. Selleks võib olla mõni sugulane, sõber või kasvõi naaber — keegi, kellel on piisavalt hingejõudu. Samuti ei tohi karta professionaalseid abilisi. Paljud SOS emad saavad oma pere laste hingehaavade tohterdamisega ise hakkama aga on ka peresid, kus vajatakse psühholoogide, terapeutide või arstide abi. Kui pere küsib abi, siis ei tähenda see, et nad ise on saamatud. Need lapsed, kes lastekülas kasvavad on mõnikord kaotusi kogenud korduvalt (bioloogiliste vanemate kaotus, mitmes erinevates peredes elamine, väärkohtlemise ohvriks sattumine ning seetõttu usalduse kaotamine täiskasvanus suhtes jpm), seega on nende kaotuskogemus märksa sügavam, kui see võib olla tavalapsel.

Aga elagu laps oma pärisvanematega või SOS peres, mitte ükski laps ei tohiks oma traumaatilise kogemusega üksi jääda.

Hingehoidja Naatan Haamer on öelnud: „Tähtis on see, et me julgeme neil teemadel rääkida. Kui täiskasvanu kardab kurbi teemasid, siis arvab ka laps, et järelikult on see midagi nii hirmsat, et seda tulebki vältida. Aga kui täiskasvanu julgeb rääkida ja ka oma kurbust välja näidata, siis saab laps tohutu kergenduse, et tohib küll rääkida ja tohib ka nutta, järelikult on kõige sellega võimalik ka hakkama saada ja edasi elada.”

Kui soovid toetada SOS lastekülade lapsi, saad teha seda SIIN. Selgitusse lisa oma kontaktid, et saaksime Sind laste tegevusega kursis hoida.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare