Vahel tundub, et lastele söögitegemine on sama keerukas nagu keemiakatse: muudkui arvesta koos- ja kõrvaltoimeid. Lisaks valgud, rasvad, süsivesikud, mineraalained, vitamiinid – selge, et laps peab need toidust saama. Aga kuidas küll, kui väike väänik juurikaid ei söö, tundmatut toitu ei puutu, piimasaadusi ei talu ning iha kiir-, valmis- ja rämpstoidu järele näib talle mingi kurikavala nipiga sisse programmeeritud olevat?

Nii annavadki vanemad järele, sest “vahel ikka võib osta valmistoitu” ja “mis see pakike krõpse teeb”. Ega kohe teegi. Vale toitumine on nagu pika peiteajaga haigus – sööd krõpse ja näe, midagi ei juhtu. Ainult süda läigib natuke, kuid see läheb ju üle. Sestap on vanemate ohutunne kerge uinuma. Pealegi, kes õieti teab, mida halba valmistoidud teha võivad, kas kõiki E-aineid peaks vältima ja kuidas vajalikud toitained lapse taldrikule jõuaksid. Mil viisil siis perele toitu valida?

Laps õpib söömist kodust

Jensil, Nilsil, Emilil ja poiste suurel õel Sarah’l (13) on vedanud – nende ema Tagli Pitsi teab toitumiseksperdina, mida lastele pakkuda. “Päris nii pole, et kingsepal on kingad olemas,” naerab ta. “Ent kui muudmoodi ei saa, lähtun põhimõttest, et valigem halbadest asjadest parim. Igal toiduainel on oma agad. Näiteks: kas lastega pere peaks valima margariini, kus leidub vaid 40% rasva, kuid see-eest hüdrogeenitud taimerasvu ja koos nendega transrasvhappeid, mis on südamehaiguste riskitegur?

Või tasuks eelistada võid, kus on küllastunud rasvhappeid, kuid need on vähemalt looduslikud – ja seega veidi etemad kui margariini transrasvhapped –, ent kus paraku on rasva 80%?” Kuidas teie teete? Tagli valib üldistest soovitustest lähtudes või. Vähemalt seni, kuni pojad koolis ei käi. Aga et lapsi liigsest rasvakogusest säästa, määrib võid leivale õhukese kihi. Jätab võileiva peale panemata rasvase vorsti ega paku kõrvale viinerit, vähemasti mitte tihti. Sest esiteks on selle koostis segane ja teiseks on seal kõvasti rasva. “Üllatus-üllatus, igas väikeses viineris on peidus teelusikatäis rasva, kusjuures mitte seda kõige paremat sorti,” kinnitab Tagli.

Võrreldes arenenud lääneriikidega on eestlaste eeliseks see, et meil on üldiselt säilinud tava teha kodus süüa. Suurlinnades on valmistoit hõlpsalt kättesaadav ning elu nii kiire, et pereemal ei teki mõtetki ise õhtusööki valmistada. Aga ka Eestis on trendiks osta järjest enam valmistoitu, sest vanemate tööpäevad venivad pikale. Ja mida näitab meile teler? Seda reklaami teate, kus vitaalsed noored mängivad pottide-pannidega tennist (või mis see oligi), sest mida muud nende majapidamisreliktidega ikka teha?

Südamehaigete hulgas läbi viidud küsitlused kinnitavad, et väiksest saati tehtud vead toiduvalikus või söömisharjumustes kajastuvad hiljem tervises. Loomulikult ei satu ohtu ainult süda. Perearst Merike Orlova võtab aina sagedamini vastu emasid, kes kurdavad lapse kõhukinnisust. “Minu hinnangul on põhimure see, et lapsed ei söö hommikust. Kui päeva alustatakse sooja pudruta, ei hakka seedetrakt korralikult tööle. Kui ka koolis lõunat ei sööda, saab laps esimese sooja eine alles õhtul. Tühja kõhuga kahaneb aga vere suhkrusisaldus, laps tunneb äkknälga ja haarab esimese ettejuhtuva näksi järele. Suhkru hulk kasvab, näljatunne möödub. Sellised kiired muutused vere suhkrusisalduses teevad seedesüsteemile halba. Kõhukinnisuse sagedasemaid põhjusi ongi vale toit.”

Viis aastat tagasi kaheksas riigis korraldatud uuringu järgi söövad eestlased põhjaeurooplastest kõige vähem puu- ja köögivilju. Samas peavad eestlased end tervislikeks toitujateks. Näiteks konjunktuuriinstituudi mullu avaldatud uuringust “Elanike toitumisharjumused ja toidukaupade ostueelistused” selgub, et eestlased hindavad end ostjateks, kes panevad rõhku toiduainete tervislikkusele. Puhast toitu hankida pole aga niisama lihtne – pool vastanuist väitis, et pakenditel on koostisainete nimekiri liiga väikses kirjas või pole tervisesõbralikke tooteid kodupoes piisavalt müügil.

Kaks suuremat takistust teel tervisliku toidulaua poole on aga ajapuudus ja teadmatus. “Et menüü läbi mõelda, on vaja aega ja pühendumist,” leiab Tagli. “See pole nii, et oled kaua tööl ja valmistad siis mängeldes tervisliku eine. Kui õhtusöögi saadki valmis, on raske kursis olla laste lõunasöögiga. Vahest on kõige reaalsem jõuda tervisliku toiduni perel, kus ema on kodune.”

Mis on viga valmistoidul?

Eelmainitud uuringust selgub, et küsitletute arvates tuleks süüa rohkem puu- ja köögivilju, eelistada kodumaist ja säilitusaineteta toodangut ning lubada endale korralik hommikusöök. Samas leidis ainult 23% vastanuist, et menüü muutuks tervislikumaks, kui valmistoit ostmata jätta.  Vaatame lähemalt, mida me sellest saame.

1. Valmistoit on korra juba töödeldud. Mis tähendab, et osa vitamiine on kadunud. Kui poest koju jõudes soojendada valmistoitu veel kord, siis – hüvasti, viimasedki kasulikud ained, mis kanas ja kartulis on!

2. Kuumleti toitude säilimisaeg on kaks tundi. Ei või iial kindel olla, kui kaua sinu valitud kana on seal juba seisnud. Iga kuumas oldud hetkega toidu maitseomadused muutuvad ja toiteväärtus kahaneb. Ehk siis paremal juhul võid saada kasinama toitainesisaldusega roa, halvemal juhul aga kõvaks tõmbunud ja väärtuseta pala.

3. Valmistoidud, nii kuumletis kui purgis müüdavad, vajavad säilimiseks soola. Et need hästi lõhnaksid, lisatakse sinna ka hirmuäratavates kogustes rasva. Kauem säilivad purgiroad sisaldavad veel konservante. Säilitusaineid on omakorda nii pikk nimekiri, et nende uurimiseks peaks omaette päeva võtma. Ja paljude toimed on teadmata või alles äsja avastatud.

Kas te näiteks teadsite Suurbritannia Sheffieldi ülikooli uurijate hiljutisest avastusest, et karastusjookides leiduv säilitusaine E211 võib blokeerida DNA elutähtsaid osi ja kahjustada rakke? E211 ehk naatriumbensoaati leidub ka näiteks Fantas ja Pepsi Maxis. DNA kahjustuste tagajärjel võivad muu hulgas tekkida nii Parkinsoni tõbi kui maksatsirroos. See jutt puudutab muidugi ennekõike neid, kes selliseid tooteid iga päev ja pikka aega tarbivad.

Samm kaugemale

Kes tahab E-ainetega lähemalt tutvuda, võiks minna Ökosahvri kodulehele. Kolme lapse ema Eve Roos on sealse nimekirjaga tuttav. Eve on muudki toitumisalast teavet uurinud – ja mõtleb nüüd pere toidusedeli nii hoolega läbi, et leiab supermarketist paraku üsna napilt ostmisväärset. Vähemalt suurt käru pole Evel mõtet võtta. Sest poest ostab ta vaid:

• leiba (aga ainult Uku või kroovleiba, sest need on ainsad, mis tehakse naturaalse juuretisega, teistele pannakse pärmi ja mõnel juhul ka jahuparandajat sisse);

• Saaremaa Liha- ja Piimatööstuse sinki ja juustu (aga kuna sel nüüd omanik vahetus, pole ta kindel, kas neid edaspidi saab osta, sest võib-olla koostis muutub);

• võid (soovitatavalt Saaremaa oma ja ainult siis, kui turult lahtist võid ostma ei jõua), hapu- ja vahukoort.

Ja ongi kõik. Juurikad-puuviljad, munad, mahlad ja ürdid ostab Eve turult või mahepoest või otse talupidajatelt. Hakkliha hangib ökopoest, lambaliha toob tuttav maalt.

Millest selline huvi ja ponnistus? Eve noogutab mõistvalt: “Veel poolteist aastat tagasi, kui Harald oli sündinud ja mina emade koolis käisin, imestasin ka ise koolikaaslaste juttu, kuidas nad oma ostud Ökosahvris teevad ja tavapoodi palju ei satu. See tundus võimatu – kallis ja kaugel käia. Siis leidsin aga Ökosahvri leheküljelt info, kuidas lisaained organismile mõjuvad.”

Milline näeb välja ühe lastega pere toidusedel, kui sealt puuduvad friikartulid ja viinerid, kohukesed ja limpsid?
Eve teeb kodus palju ahjuroogi, sest nii valmib toit rasvaineta. Näiteks ahjukartuleid vahukoorega – lõikab kartulid tükkideks, valab koore peale ja paneb siis ahju. Maitseks lisab sibulat ja küüslauku. Või keedab täisteramakarone või riisi. Harald (1 a 9 k), Karoliina (4) ja Rose­mary (9) söövad isuga.

Aga kui lapsed rämpstoitu nõuavad? “Jah, krõpsuisu on neile tõesti nagu sisse programmeeritud,” nõustub Eve. Ent ema teeb siis kodus ise krõpse – lõikab kartulid-porgandid imeõhukesteks viiludeks ja laotab kihina ahjuplaadile. Küpsetab krõbedaks nagu poekrõpsud, ainult et soola, rasva ja lisaaineteta. Lapsed kastavad neid hapukoore sisse (seda võib ürtidega maitsestada) ja kiidavad. Teinekord pakub Eve näksiks kuivatatud leiba, mida taas otsapidi hapukoorde pistetakse.

Isegi jäätise teeb ta kodus suurema vaevata valmis: vahustab koore, segab muna hulka ja valab muffinivormidesse. Paneb tunnikeseks sügavkülma ning maitsev ja lisaaineteta maius ongi valmis. Või teeb kuumal ajal õunamahlajääd – mahl jääkuubikukottidesse ja külma! Tulemuseks on menukas maius nii sünnipäevadel kui muidu.

Limpsi asemel joovad lapsed teed, millele mesi ja sidrun maitset annavad. “Soojal ajal saab imehea teejoogi näiteks karkade punasest teest. Keedad ära, jahutad, lisad mett ja sidrunit ning paned külma,” õpetab Eve. Piima nad palju ei joo. Kui pere suurim piimajooja Karoliina just nõuab, ostab ema turult Pajumäe talu oma – puhast ja värsket ning 4% rasvasisaldusega.

Teadlikkuse küsimus

Pereemad võivad ju teadlikud olla, aga kuidas lapsed tervisliku toidu juurde juhatada? Tagli arvab, et kõige tähtsam on eeskuju. Ehk siis – kui tahad, et laps rohelist salatit sööks, ära tema kõrval friikartuleid telli. Teiseks, värsked puu- ja köögiviljad võiksid kodus olla kogu aeg laual, nii õpib laps neid sööma. Kolmandaks, kui lased valida, siis näiteks kolme eri pakis piima või piima ja jogurti vahel, mitte piima ja limonaadi vahel. Ja neljandaks – selgitada tuleb. Kas või viguriga. Näiteks kui müügile tulid väiksed koorikleivad, ütles Tagli, et need on lasteleivad. See tekitas huvi ja neid leibu süüakse siiani.

Perearst Orlova soovitab jälgida, et laste toiduvahed ei veniks liiga pikaks. “Sööma peaks iga nelja tunni tagant. Ja õhtul pärast kella kuut-seitset võib midagi kerget näksida, aga kindlasti mitte suurt einet süüa. Muidu ei saa seedesüsteem öösel puhata ning ärgates polegi kõht tühi. Ja hommikul ei piisa kohukesest või võileivast, pakkuge oma lastele ikka putru!”

Eve on pisiperega ka McDonald’sis käinud, aga “neile, magedama ja väherasvase söögiga harjunud lastele, eriti ei maitsenud, päris haput nägu tegid”. Selle asemel pakub ema enda tehtud krõpse, millest enne juttu oli. Aga kui lapsed ikka poekraami tahavad? “Kui näiteks Fantat küsisid, mis on ju värvaineid pilgeni täis, siis ütlesin, et see ei kõlba juua,” ütleb Eve. “Kord näitasin Fantast kruusi sisse jäänud oranži plekki. Seletasin, et tegu on samasuguse värviga kui see, millega põrandaid pintseldatakse. Ja põrandavärvi ju keegi ei joo!”

Miks Eve seda teeb? Kulub ju kõike ise valmistades ja mahetoitu hankides palju aega. Kas lapsed on allergilised? “Jah, seda küsitakse tihti,” naerab Eve. “Ei ole üliallergilised ühti. Aga nad on minu lapsed ja ma tahan, et nad oleksid terved. Liigne suhkur ja sool on kahjulikud, miks siis oma võsukesi nendega koormata? Jõulude ajal on hästi näha, kuidas suhkur tekitab meeleoluhäireid. Kui külalised komme toovad, on mul pärast kodus kolm sõnakuulmatut põrgulist.”

Toitumine on tõesti keeruliste valikute küsimus. Bensiinijaamas on kahtlemata lihtsam – 95E on autole parem kui lihtsalt 95. Aga seegi valik algab teadmisest. Mis oleks, kui vaataks juba täna toiduainepakenditelt järele, mida pere õieti sööb?