Kas on põhjust karta, et lähiajal võib Eestis tekkida leetrite epideemia?

Arvestades seda, milline on praegu olukord eeskätt Euroopas ja Põhja-Ameerikas, ei ole välistatud, et mõni vastuvõtlik inimene võib reisijana viiruse Eestisse sisse tuua. Näiteks Ameerika Ühendriikides on praegu puhang. Väiksemad ja suuremad puhangud on 2015. aasta veebruari seisuga ka Bosnia ja Hertsegoviinas, Horvaatias, Gruusias, Saksamaal, Itaalias, Venemaal ja mõnes Kesk-Aasia riigis. Pidevalt on leetrid levinud ka nendes maades, kuhu Eesti turistid sõidavad, eeskätt Tais. Seal on viimase kolme-nelja aasta jooksul korduvalt Eesti inimesed viirusega nakatunud ja toonud selle ka Eestisse. Õnneks ei ole kordagi viimaste aastate jooksul leetrid hakanud levima Eesti-siseselt. Ainukene kanal, mille kaudu praegu Eestisse leetreid sisse võib tulla, on turistid ohuriikidest.

Millised inimesed on sellele haigusele vastuvõtlikud?

Lapsed, kes ei ole leetrite vastu vaktsineeritud, kelle vanemad on keeldunud neid vaktsineerimast, ja need täiskasvanud, kes ei ole leetreid põdenud – haiguse läbipõdemine annab eluaegse immuunsuse. Samuti need täiskasvanud, kes lapseeas ei olnud vaktsineeritud ja seetõttu on nad tänapäevani leetritele vastuvõtlikud.

Terviseameti epidemioloogianõunik Kullo Kutsar selgitas, et vaktineerimata lapsi kaitseb see, kui teised lapsed nende ümber on vaktsineeritud.

Kui suur hulk inimesi Eestis ei ole vaktsineeritud?

Me ei kogu andmeid, kui palju on vastuvõtlike inimesi täiskasvanute seas. Seda väga lihtsal põhjusel, sest leetrite vaktsineerimine täiskasvanutele ei kuulu immuniseerimiskavasse. Me teame ainult nende laste arvu, kes immuniseerimiskava alusel on jäänud vaktsineerimata. Nende arv 2014. aastal oli veidi üle 6600 lapse.

Ja see arv iga aastaga kasvab?

Muidugi, kui igal järgmisel aastal aina rohkem vanemaid oma väikseid lapsi, kes kuuluksid vaktsineerimisele, ei vaktsineeri. Aasta-aastalt vaktsineerimata laste arv suureneb.

On väidetud, et lapsed, kes pole vaktsineeritud, pole ohuks ainult endale, vaid ka teistele lastele. Kuidas nad teisi inimesi ohtu seavad?

Leetrite tüsistused võivad olla rasked. Võivad tekkida ajupõletik või kopsupõletik.

Viirusi levitavate sissetoodud haigusjuhtudega kokku puutudes. Näiteks 2013. aastal nakatusid kuue- ja kaheaastane laps Tais. Kui need lapsed tulevad sealt tagasi ja viiakse lasteaeda ning seal on lapsi, kelle vanemad on keeldunud lapsi vaktsineerimast, siis nad nakatavad neid lapsi. Teine variant on muidugi see, et kui lasteaia rühmades on väga korralikult vaktsineeritud, siis üks või kaks vaktsineerimata last nende hulgas on võimaliku nakatumise eest kaitstud, sest kõik neid ümbritsevad on vaktsineeritud.

Kas seda ohtu ei ole, et nad võivad ohuks olla neile, kes on juba vaktsineeritud?

Ei, leetrite vaktsiin on väga hea vaktsiin. See kujundab väga hästi nii lastel kui ka täiskasvanutele immuunsuse ja vaktsineeritud inimesed enamasti ei haigestu. See vaktsiin annab immuunsuse maailma terviseorganisatsiooni andmetel 26-ks kuni 36-ks aastaks, juhul kui inimene on reeglite järgi vaktsineeritud ehk ta on saanud kaks vaktsiini annust.

Kas inimesed, kellele on juba vaktsineerimisest aastakümneid möödas, peaksid kuidagi muretsema vaktsiini toime pärast?

Kui näiteks 30. aastates inimesel tekib kahtlus, kas ta ikka on leetrite vastu immuunne, tuleks perearsti käest küsida vaktsineerimise andmed.

Aga kas üle 40 aasta vana inimene peaks juba muretsema?

No kui leetrite vaktsiini teine annus manustatakse noorukile Eesti immuniseerimiskava järgi 13 aasta vanuses ja liidame juurde maksimaalse vaktsiini immuunsuse, mis on 36 aastat, saame 49 aastat.

Kas inimesed selles vanuses peaksid seda vaktsiini uuendama?

Seda muidugi. Vaktsineerimise juures kehtib selline reegel, et kui täiskasvanu ei tea, kas ta on leetreid põdenud, ja ta ei tea, kas ta on leetrite vastu vaktsineeritud, ning perearst ei oska ka midagi öelda, siis kindlasti tuleks tal ennast vaktsineerida, kui ta sõidab nendesse riikidesse, kus leetrid ringlevad.

Mida leetrid inimesele teha võivad? Millised on tüsistused?

Leetrite tüsistused võivad olla üsna rasked. Võivad tekkida ajupõletik või kopsupõletik ja näiteks 2015. aastal Saksamaal üks laps isegi suri ära selle tagajärjel.

See haigus oleks justkui ammu pildilt kadunud. Kuidas see on jälle päevakorrale kerkinud?

Leetrite viirus ei ole kuskile kadunud. Maailmas ringleb ta eri riikides edasi.

Leetrite viirus ei ole kuskile kadunud. Maailmas ringleb ta eri riikides edasi. Me Eestis oleme oma väikese rahvaarvu juures üsna mõistlikult enamikule lastevanematele suutnud selgeks teha, et leetrite vastu vaktsineerimine on väga vajalik ja enamik on seda ka teinud. 2014. aastal oli Eestis 95,7% kõikidest lastest vaktsineeritud ja selline kõrge tase on meil püsinud viimase paarikümne aasta jooksul. Seetõttu võib tekkida ka mulje, et haigus on pildilt kadunud. Haigus Eestis on pildilt kadunud, aga haigusetekitajad on täiesti olemas.

Kas me oleme ametlikul tasemel valmis võimalikuks leetrite puhanguks?

Muidugi. Kogu lugu algab perearstist. Nemad peavad esimese lapsel või täiskasvanul tekkinud leetrite juhtumi ära tundma ja seejärel peab ta terviseametile saatma selle kohta teatise. Kindlasti peab uurima kahtlusalust inimest ka laboratoorselt, sest ainult haiguspildi põhjal tänapäeval nakkushaiguse diagnoosi ei panda.

Kui tuleb välja, et kellelgi on leetrid, siis kas nad isoleeritakse kuidagi?

Jah, Eestis on asi korraldatud nii, et leetrite haige paigutatakse nakkushaiglasse ja siis uuritakse temaga kokku puutuvaid pereliikmeid või töökaaslasi ja vajaduse korral neid ka jälgitakse. Sellega on meil võimalus piirata uute kontaktide teket, uute nakatunud inimeste ilmumist ja niimoodi saame levikule kiiresti piiri panna.

Aastaid varjus püsinud leetriviirus teeb Euroopas ja Põhja-Ameerikas tagasitulekut
Joosep Värk
Muret peaks tundma ainult kahekümnendik rahvast, keda pole viiruse vastu vaktsineeritud.

Märtsi alguses tuli teade Rootsist, et seal diagnoositi esimene leetrite juhtum, mis on seotud Euroopas juba mõnda aega maad võtnud leetritepuhanguga. Seni oli mõnisada haigestunut Saksamaal, kus haiguse tagajärjel suri ka pooleteise aastane laps, aga märtsiks tuli viirus Eestile mitmesaja kilomeetri võrra lähemale.

Kuigi aastaid pole leetrid Euroopas olnud suur probleem, tekkis eelmise aasta algusest uus puhang. Näiteks Kõrgõzstanis oli eelmisel aastal ligi 7500 haigusjuhtu, Bosnia ja Hertsegoviinas 5400 haigusjuhtu ja Itaalias 1700. Kuigi suur osa haigusjuhte on diagnoositud endise Nõukogude liidu aladel, on viirus vaikselt levinud ka Lõuna-Euroopast (Itaalia, Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina) Kesk-Euroopasse (Saksamaa, Austria) ja viimastel andmetel ka Põhja-Euroopasse ehk Rootsi.

Euroopas avastatud leetrite haigusjuhte epideemiaks nimetada ei saa, ent võimalikku ohtu tasub silmas pidada siiski. Rootsis diagnoositud juhtumi puhul sai vaktsineerimata patsient nakkuse Saksamaa reisil. Kuna tegemist on väga nakkava haigusega, hoiatati võimaliku haiguspuhangu eest ka sealseid elanike.

Haiguspuhang sai alguse Põhja-Ameerikas ja leetritesse nakatunud üle 150 inimese. Suur osa neist juhtudest on seotud haiguselainega, mis algas sellest, et väljastpoolt Ühendriike tulnud viirusega nakatunud turist külastas Disneylandi eelmise aasta detsembris. Selle tagajärjel oli 2014. aastal USA-s rohkem leetrite juhtumeid kui eelmisel kahel aastakümnel.

Muide 2000. aastal loeti leetrid seal lausa kadunud haiguseks, ent aktiivsed vaktsiinide vastased liikumised on suutnud haigusjuhtude tekkeid taas suurendada. Suuremal osal nii sealsest kui ka siinsest elanikkonnast pole suurt põhjust muret tunda, sest arenenud riikides on leetrite vastu vaktsineeritud valdav enamik inimesi. Ainult üks kahekümnendik lapsi jääb igal aastal vaktsineerimata, sest nende vanemad lihtsalt otsustavad, et seda pole vaja.

Terviseamet epidemioloogi Kuulo Kutsari hinnangul võib viirus sattuda ka Eestisse (vaata kõrvallugu – J. V.), kui mõni vaktsineerimata inimene selle siia tooma peaks. Üks võimalus on, et viirus võetakse kaasa eespool mainitud riikidest, ent selle võib üles korjata ka populaarsest reisisihtkohast Taist.

Kui mõni laps peaks reisil olles selle endaga kaasa võtma, siis on peamine riskigrupp just tema lasteaiakaaslased, kelle vanemad on samuti otsustanud, et tema last ei vaktsineerita. Terviseameti andmetel 2014. aastal Eestis ühtegi leetrite juhtumit ei olnud. 2013. aastal haigestus Eestis leetritesse kaks inimest, 2012. aastal neli ja 2011. aastal seitse inimest. Neil juhtudel tõi nakatunu viiruse välismaalt Eestisse ja siin olles andis selle edasi ka teistele vaktsineerimata inimestele.

Kuigi viimastel aastakümnetele pole leetrid tänu vaktsineerimisele enam suurt kõneainet pakkunud, oli veel ligi 50 aastat tagasi tegu väga levinud haigusega. Näiteks 1965. aastal registreeriti Eestis 22 850 leetritesse haigestumise juhtu. Kuna 1967. aastast alates hakati Eestis inimesi viiruse vastu vaktsineerima, on haigusjuhtude arv mitukümmend tuhat korda vähenenud.

Mis on leetrid?

Leetrid on leetriviiruse põhjustatud lümfotroopne lööbega kulgev väga nakkav nakkushaigus. Leetriviirus levib inimeselt inimesele hingatava õhu kaudu või nakatunu nina- ja suueritistega kokku puutudes. Pärast kokkupuudet haige inimesega nakatub sajast leetreid mitte põdenud ja vaktsineerimata inimesest 98. Viirus on väga lenduv ja võib õhuvooluga kanduda teistesse ruumidesse. Viirus ei püsi kaua väliskeskkonnas, päevavalguses hävib ta poole tunni jooksul. WHO andmetel oli leetritesse surnud inimeste arv 2000. aastal hinnanguliselt 562 400 ja 2012. aastal 122 000.

Allikas: reisivaktsiinid.ee

Eesti immuniseerimiskava

12 tundi

B-viirushepatiidi vaktsiini esimene süst

1–5 päeva

tuberkuloosivaktsiin

1 kuu

B-viirushepatiidi vaktsiini teine süst

2 kuud

rotaviirusnakkuse vaktsiini esimene süst

3 kuud

difteeria, teetanuse, atsellulaarse läkaköha, inaktiveeritud poliomüeliidi ja

Haemophilus influenzae tüüp B vaktsiini esimene süst ja rotaviirusnakkuse vaktsiini teine süst

 4,5 kuud

difteeria, teetanuse, atsellulaarse läkaköha, inaktiveeritud poliomüeliidi ja

Haemophilus influenzae tüüp B vaktsiini teine süst ja rotaviirusnakkuse vaktsiini kolmas süst *

6 kuud

difteeria, teetanuse, atsellulaarse läkaköha, inaktiveeritud poliomüeliidi ja

Haemophilus influenzae tüüp B vaktsiini kolmas süst ja B-viirushepatiidi vaktsiini kolmas süst

1 aasta

leetrite, mumpsi ja punetiste vaktsiin

2 aastat

difteeria, teetanuse, atsellulaarse läkaköha, inaktiveeritud poliomüeliidi ja

Haemophilus influenzae tüüp B vaktsiini 4. süst

6–7 aastat

difteeria, teetanuse, atsellulaarse läkaköha ja inaktiveeritud poliomüeliidi vaktsiin

12 aastat

B-viirushepatiidi vaktsiini esimene, teine ja kolmas süst **

13 aastat

leetrite, mumpsi ja punetiste vaktsiini teine süst

15–16 aastat

difteeria, teetanuse ja atsellulaarse läkaköha vaktsiin

25, 35 jne aastat

(iga 10 aasta järel) difteeria ja teetanuse vaktsiin


* Üksnes rotaviirusnakkuse viievalentse vaktsiini korral
** 1995.–2003. aastal sündinud ja eelnevalt B-viirushepatiidi vastu vaktsineerimata lapsed

immuniseeritakse intervalliga üks kuu esimese ja teise doosi ning intervalliga viis kuud teise ja

kolmanda vaktsiinidoosi vahel.