Kui Martin oli poolteisekuune, märkas ema Helen (34), et poja pea pole ilus ümarik, vaid kukal on väga lame ja justkui sissepoole. Martin eelistas magada selili ja pead keerata vaid ühele poole.

“Algul arvasin, et see läheb üle, sest lastel on pea vahel natuke lopergune,” räägib Helen. Ka Martini kaksikvennal oli pea esialgu ebasümmeetriline. Ajapikku aga tõdes ema, et probleem süveneb. Ka Martini hoidja ja massöör panid tähele, et poisi pea on kiivas.

Mures ema otsis abi

“Üritasin Martinit võimalikult palju teise külje peale magama panna, käisin isegi öösel teda keeramas, kuid ta tahtis ikka samal küljel olla,” meenutab Helen. Ema mure süvenes.
Helen küsis nõu perearstilt ning püüdis abi otsida mitmest Eesti kliinikust. Ent oma murega ta Eestis algul eriarsti vastuvõtule ei pääsenudki, sest vastus oli igal pool enam-vähem üks –loperguse pea probleem läheb ise üle, poisile kasvavad juuksed pähe ja varsti pole midagi näha.
Martin oli seitsmekuune, kui Helen hakkas tõsisemalt lahendust otsima, sest tundus, et poja kukal muutus aina lamedamaks ja pea vildakamaks. Internetis surfates sattus naine lehele, kus kirjeldati laste ühe arenguhäirena plagiotsefaaliat. “Ja see oli üks ühele minu Martin,” ütleb ta.

Paralleelselt otsis Helen abi välismaistest kliinikutest ning avastas, et mujal maailmas ei peeta taolist probleemi sugugi tühiseks. Kuigi tõsi, tegu ei ole millegi väga eriskummalisega, vaid üsna levinud peadeformatsiooniga ning sellele on ka ravi.

Londonisse arstile

Helen leidis Londonist kliiniku, mille koduleheküljele sai üles laadida pildi lapse peast. Kohe andis programm ka vastuse, kas probleem on olemas ja kui suur. Selgus, et Martini puhul ei olnud enam tegu kerge plagiotsefaaliaga, vaid keskmisega.

Nüüd hakkasid asjad kiiresti arenema – Helen sai Martinile kliinikusse numbri ning aprilli lõpus lendaski ta pojaga Londonisse. Esmaspäeval oli vastuvõtt, kus dr Philip Stenhouse pani Martinile diagnoosiks plagiotsefaalia. Poisi pea mõõdeti üle ning talle telliti ravikiiver, mille ta juba sama nädala reedest endale pähe sai.

Meie külaskäigu ajaks on Martin olnud kuu aega “kiivriga mees” ning ammuilma enam ei pane poiss seda peakatet tähelegi. Kiiver on tal peas 23 tundi ööpäevas, ka magades.
Iga kuu peab Martin käima Londonis arstil, et hinnata kiivri kandmise tulemusi. Just ongi poiss isaga arsti juurest naasnud ning uudised rõõmustavad – tema pea on kuuajase kiivrikandmise järel 4 mm sümmeetrilisem. Poisi raviarsti hinnangul peaks pärast viit kuud kiivrikandmist kolju asümmeetrilisus täielikult taanduma.

Kiivriravi ei ole odav lõbu ning kokku arvestab Heleni pere ligi 4000eurose väljaminekuga. Kas Eesti haigekassa sellest midagi katab, pole veel teada.

Pole vaid iluviga

Ehk on aga tõesti tegu vaid iluveaga, mille juuksed tulevikus varjavad? Helen võtab Martinil kiivri peast ja teeb poisi juuksed veidi märjaks. Martini pea on tõepoolest ühelt küljelt silmatorkavalt lopergune ning kukal väga lame.

“Ma ei taha, et mu pojal oleks vildakas pea. Mis siis, kui ta tahab kanda tulevikus näiteks väga lühikest soengut või jääb kunagi kiilaks? Mis siis, kui teda hakatakse koolis narrima? See pole ju sugugi ilus, kui pea on lopergune,” ütleb Helen.

1990. aastate algusest on lastearstid üle maailma soovitanud vanematel panna tita magama selili, vältimaks hällisurma. Sellest ajast on märgatavalt suurenenud plagiotsefaalia levik.
Ehkki teaduslikult pole kinnitatud, et kukla lamendumise põhjuseks on beebi selilimagamine, peetakse just seda deformatsiooni üheks teguriks. Mõnel lapsel võivad olla ka kaelalihased toonuses, mistõttu ta ei saa pead teisiti hoida. Rohkem ohustab plagiotsefaalia, mida mujal maailmas nimetatakse ka lameda pea sündroomiks, mitmikke ja millegipärast poisse.

Kiivriga lapsed

Kanadas Calgary Mount Royali ülikoolis tehtud uuring väidab, et plagiotsefaalia võib esineda lausa pooltel imikutel. Tõsi, neljal juhul viiest on tegu kerge häirega, millest laps ise välja kasvab.
Mõnikord juhtub aga, et plagiotsefaalia hoopis süveneb. Sellisel puhul kasutatakse mitmes riigis modelleerivat ravikiivrit. Selle meetodi puhul on tähtis, et laps saaks kiivri pähe võimalikult vara, sest vanemal kui 1,5aastasel sellest enam eriti abi ei ole.

Kiiver valmistatakse eritellimusel ning konkreetse lapse peakuju ja probleemi arvestades. Paraku ei ole Eestis võimalik ravikiivrit tellida ja ka Soomes ei kasutata seda ravimeetodit.

See aga ei tähenda, et plagiotsefaaliaga lapsed Eestis tähelepanuta jääksid. Loo kirjutamise ajal käis Helen Martiniga ka Tallinna Lastehaiglas vesipealastega tegeleva dr Ann Paali vastuvõtul, et kuulda tema arvamust. Helen sai arstilt kiita, et Martini puhul oli õige otsus muretseda talle kiiver. Igaks juhuks tehakse poisile veel kolju- ja aju-uuring.

Helen räägib, et tema kiivriga poja kohta on inimestel alati küsimusi. “Kui olen selgitanud, miks ta seda kannab, hakkavad inimesed päris sageli ka oma lapsi teise pilguga vaatama ja märkavad, et nendegi pea ei ole sümmeetriline.”

Samas Inglismaal näeb Heleni sõnul kiivritega lapsi tihti. “Lopergune pea on saanud tavaliseks, sest lapsi pannakse selili magama,” selgitab ta. “Aga siin Eestis oli mul algul ka oma suguvõsa keeruline veenda, et see üldse probleem on – ikka oli jutt, et juuksed kasvavad pähe ja pole hullu.”

Kas minu beebil võib olla plagiotsefaalia?
Pane tähele järgmisi märke.
• Kas lapse pea on pööratud pidevalt ühele küljele.
• Kas ta hoiab pead ühele küljele kallutatuna.
• Kas pea on kuklast või ühelt küljelt lame.
• Kas pea on ühelt küljelt justkui punnis.

Kui lapse pea on lopergune, otsi abi

Põhja-Eesti Regionaalhaigla näo- ja lõualuukirurg Heleia Nestal Zibo selgitab, miks on tähtis pea deformatsiooniga kiirelt arstile pöörduda ning miks Eestis kiivriteraapiat ei kasutata.

Kolju deformatsiooni põhjusi võib olla mitu, näiteks koljuõmbluse enneaegne sulgumine ehk kraniosünostoos, asendist põhjustatud deformatsioon, D-vitamiini puudus, trauma, kasvaja, vesipea või kesknärvisüsteemi arenguhäire.

Plagiotsefaalia on kolju asümmeetriline deformatsioon, mis võib olla tekkinud nii emakas kui ka pärast sündi. Tähtis on eristada, millest on häire tekkinud, kas põhjuseks on kolju õmbluse enneaegne luustumine või ei. Martini puhul tundub, et tegu on deformeeruva tagumise plagiotsefaaliaga (ilma enneaegse luustumiseta), mille teket seostatakse lapse ühes ja samas asendis olekuga.

Samuti võib deformatsioon olla tingitud peaaju kasvu häirest. See on levinud probleem ja enamikul juhtudel pea kuju normaliseerub ise kahe aasta jooksul pea kasvades. Raskematel juhtudel kaalutakse kirurgilist ravi.

Maailmas on keskusi, kus kasutatakse deformeeruva plagiotsefaalia raviks ka kiivreid, kuid viimased uuringud näitavad, et pikas plaanis on sellise teraapia puhul tulemus sama kui jätta kiiver kandmata.

Kiivri kasutamisega kaasneb sageli tüsistusi, nagu naha ärritus, valu ja higistamine. Vanemad on ka kurtnud, et kiivri tõttu on keerulisem last kallistada. Just tüsistuste tõttu ei rakendata Eestis ja Soomes kiivriteraapiat.

Kui lapsel on peakuju asümmeetria tingitud kolju õmbluse enneaegsest kinnikasvamisest, on vaja aga operatiivset ravi. Koljuõmbluse sulgudes ei vasta kolju kasv peaaju kasvule ning koljus võib tõusta siserõhk, mille tagajärjel võivad tekkida peavalu, kognitiivsed või kõne- ja käitumishäired.
Keerulisematel juhtudel, kui kaks või enam koljuõmblust enneaegselt luustuvad, võivad tagajärjed olla raskemad. Siis kehtib põhimõte: mida kiiremini laps ravi saab, seda parem. Ravi on kirurgiline ja peab olema tehtud ideaalis 1. eluaastal.

Koljuluude õmbluse enneaegne luustumine ehk kraniosünostoos on üks sagedasemaid pea ja näo väärarenguid, mis põhjustab kolju ebanormaalset kuju või selle aeglasemat arengut. On täheldatud, et kolju erinevad deformatsioonid on veidi levinumad enneaegselt sündinuil, mitmikel ja kunstviljastumise teel alguse saanud lastel.

Põhja-Eesti Regionaalhaiglas loodi koostöös Tallinna Lastehaigla ja Tartu Ülikooli kliinikumiga 2011. aastal meeskond pea- ja näoväärarenditega laste diagnoosiks ja raviks. Meie juurde jõuab aastas umbes 20 sellise murega last. Võimalikke abivajajaid võib olla aga rohkemgi, sest Eestis ei osata kolju kuju probleemidele veel tähelepanu pöörata.

Seega, kui vanematele näib, et lapsel on peadeformatsioon, tasub isegi siis, kui tema peaümbermõõt on normis, pöörduda spetsialisti poole. Loomulikul teel sündinud lapse peakujule ei anta hinnanguid kahel esimesel nädalal, kuna kolju võib olla deformeeritud sünniteede survest. Kui aga pärast 1. elukuud püsib pea ikka veel sellisena, tuleks selgitada põhjus. Nii et kolju deformatsiooni kahtluse korral tasub võtta perearstilt saatekiri meie juurde.