PERE JA KODU OKTOOBRIS: Kuidas meningiiti ära tunda?

Helen Teetamm (35) elas läbi ühe raskeima aja, kui tema kolmeaastane tütar Amanda (praegu 13) põdes bakteriaalset meningiiti. “See kogemus tekitab minus siiani kõhedust, kuigi kõik lõppes hästi,” tunnistab naine.

Amanda haigestus märtsis, kui on tavaline, et lapsed “korjavad üles” viirusi. Meningiidi algus sarnaneb ägeda viirushaiguse algusega. Tütrel tekkis õhtul vastu ema sünnipäeva kõrge palavik, 39–40 kraadi. Järgmisel päeval see püsis ja paratsetamoolist polnud abi. “Ta kaebas ka peavalu ja oksendas,” meenutab Helen. “Kõht oli korras, köha ega nohu polnud. Süüa ei tahtnud ta üldse, juua väga vähe ja magas peaaegu kogu päeva.”

Kuna õhtuks olukord ei paranenud, kutsuti kiirabi. Meedikud vaatasid lapse kiirelt üle ja
jõudsid järeldusele, et Amandal on tavaline viirushaigus – andke aga kangemat palavikurohtu
ja helistage järgmisel päeval perearstile. Helen nendib, et tegelikult tekkis tal üsna ruttu tunne, et seekord võib midagi tõsisemat lahti olla, sest palavikku ei saanud kuidagi alla.

Seisund halvenes
Järgmisel hommikul oli Amanda seisund veelgi halvenenud, palavik ja peavalu piinasid last endiselt. Enam ei tahtnud ta isegi juua, ainult magas.
“Ma ei osanud siis sellest midagi arvata, et Amanda hoidis voodis olles pead hästi kuklas.
Aga meningiidi üks sümptomeid ongi ju kukla-kangestus!” räägib Helen.
Koju tulnud perearst märkas seda kohe ja neil kästi sõita ruttu lähimasse haiglasse. Terve pere oli šokis, sest alles hiljuti oli nende tutvusringkonnas traagiline juhtum seoses väikelapse meningiidiga.
Mees kihutas töölt koju ja viis nad haiglasse. Seda sõitu mäletab Helen hästi: Amanda klammerdus tema külge ja kordas nuttes muudkui “ei taha”.

Kuidas kulges Amanda ravi ja kuidas meningiiti ennetada, loe juba Pere ja Kodu oktoobrinumbrist!