Algul pidas ema seda tavaliseks, lasteaias käimise algusega kaasnevaks “kõigi viiruste läbipõdemiseks”. Kui aga haigustel ei paistnud lõppu tulevat, otsustas perearst uurida põhjalikult poisi verd, lisaks hemoglobiini­näidule kontrollida ka raua­depood ning selguski haiguste tõe­näoline soodustaja – rauapuudus.

“Kui normaalne näit oleks olnud 120, siis Hugol oli see vaid 90,” mäletab Anzeila esimest ehmatust, kui ta sai teada, et kaheaastasel pojal on vere rauasisaldus kriitilisel piiril. Ema on juurelnud sellegi üle, mis selle tekitas, ning peab põhjust suurel määral geneeti­liseks, sest Hugo heleda nahaga isal on samuti rauapuudus. See­vastu Anzeila varasemast abielust sündinud tütrel ja pojal on rauanäit normis, nii­samuti Anzeilal endal ja ta vanemate laste isal. “Pärilikkusele lisandus kindlasti veel see, et lapsele meeldisid väga piimatooted, eriti jogurtid ja kohu­piimad, mis aga viivad organismist rauda välja,” lisab Anzeila.

Rauapuudusest teadasaamise järel muutis ema päevapealt poja menüüd ja hakkas valmistama lihatoite, mida poiss oli seni vähevõitu söönud. Lisaks andis rauarikast punapeeti, suvisel ajal said poisi põhimaiuseks aga maasikad, milles samuti rohkelt rauda.