„Ei ole negatiivseid tundeid – tunne ei ole halb ega hea, tunne on lihtsalt tunne ja me peame harjutama tunnetega toimetulekut.“

Raisa Cacciatore sõnul ei tohi tunnete omamist karistada. „Kõigil on tunded ja need on lubatud,“ sõnas Raisa Cacciatore. „Tunnete omamist ei tohi karistada. Kui näed väikest last tulivihasena, ei tohi talle öelda, et mis nägu sul ees on – marss oma tuppa. Millegipärast on täiskasvanule lubatud viha näitamine, aga vihane on ju laps! Me peame tunnistama seda tunnet, mis lapsel on, ja aitama tal toime tulla.“

„Me ju ise ka mõtleme, et tahaks oma ämma maha lüüa. Me küll ei tee seda, aga tunneme nii. Miks me siis laste puhul seda hukka mõistame?“ rääkis Raisa Cacciatore. „Laps pöördub täiskasvanu poole sellepärast, et ta tahab abi ja tuge, mitte karistajat. Tunne on lihtsalt tunne. See pole tegu. Tähtis on anda lastele mudeleid, kuidas toime tulla. Näiteks mõtleme välja koos tegevuse, kuhu saaks maandada kõige suurema raevu – jookse, hüppa, rebi paber tükkideks. Võiks olla üks nurgake, kus laps tohib tunda oma raevu.“

Cacciatore sõnul tuleb agressiooni haldamist õppida. „2–12aastane laps on just sellises vanuses, et tema peab õppima agressiooniga toime tulema. Meie peame neile õpetama, et nii ei tehta. Ja selleks on palju mudeleid,“ rääkis Raisa Cacciatore.

„Kõige olulisem oskus on olla ise tugev – rahustage ennast maha. Kujutage ette, et olete aastasadu vana tammepuu, kes on sügaval maa sees juuripidi või olete suur ja tugev mägi, mis saab iga ilmaga hakkama. Ja ebakindel laps, kes pöördub teie poole väljakannatamatu tundega, näeb, et teie saate hakkama. Kui rahustate end maha, saab laps aru, et täiskasvanu ei lagune tükkideks. Ja laps saab kogemuse, et see polegi nii hull – ja mõtleb, et ehk saab temagi hakkama.“