“Ega ma tegelikult kohe teadnudki, et need just tuulerõuged on, aga kui teisel-kolmandal päeval tuli täpikesi üle keha juurde – kaelale, kõrva taha, seljale, rinnale ja kõhule, jalgadele ja kubeme piirkonda –, oli asi üsna selge,” ütleb tervisehädadega üldiselt hästi kursis olev ema. Poisil oli ka ligi 40 kraadi palavikku, seda just kolm päeva pärast esimese vinnikese teket, ja pea valutas.
Helena kiidab oma perearsti: “Helistasin talle kohe. Arst pani kirjelduse põhjal kärmelt diagnoosi ja andis nõu, mida teha. Arsti juurde kohale läksime­gi alles 11. päeval, kui lööve oli juba paranemas ehk punnidele tekkinud koorikud olid lõppstaadiumis.” Selleks ajaks oli Harryl ka palavik läinud.
Arst soovitas vana head võtet: tupsutada täppe briljantrohelise 1% lahusega.

“Meie võtsime lõpuks kasutusele tavalise guašipintsli, millega sai kiiresti kogu selja “ära värvida”. Eks see rohelisena ringikäimine pani poisi algul häbenema, ta ei tahtnud end isegi vanaisale-vanaemale näidata. Ja valus oli ka, kui löövet määrisime. Hiljem, kui poiss oskas juba ise endale rohelised “maalingud” peale teha ja tundis, et võitleb valuga, oli asi pigem lõbus,” kirjeldab ema nende pere nippe. Ja lisab, et kui lapsel lubati jälle kooli minna, määriti löövet saialille­tinktuuriga – see polnud nii silmatorkav kui briljantroheline.

Helena sõnul taastus nahapind täielikult kuu aja pärast. Kustkohast laps nakkuse sai, ema täpselt öelda ei oska. Küll aga meenub talle, et hiljuti käidi lastekontserdil ja Skyparki lastekeskuses, kus rüblikud on peadpidi koos.

Unustatud ja unustamata täpihaigused

“Lööbega kulgevatest viirusnakkustest ongi sagedasemad tuulerõuged,” kinnitab Viimsi rahvast raviv perearst dr Reet Polli oma kogemuse põhjal. Punetisi ja leetreid esineb tänu vaktsineerimisele üsna harva. Ent kõik lapsed pole vaktsineeritud, nii et perearsti sõnul tuleb aeg-ajalt ka neid ette.

“Tuulerõugete vaktsiin pole kahjuks riiklikus vaktsineerimiskavas,” kurvastab dr Polli, ja eks seegi ole põhjuseks, miks tuulerõuged päris sageli ringi liiguvad.

Kõik lööbega nakkushaigused algavad üldnähtudega: palavik, pea- ja lihasvalu. Lööve ilmub tavaliselt mõni aeg hiljem. “Aga teistele on haige eriti nakkusohtlik alati just enne lööbe teket, tuulerõugete puhul kuni punnidele koorikute tekkeni,” hoiatab perearst. Ning lisab, et igal juhul tuleb nn täpihaiguste puhul arstiga konsulteerida, aga haige ja nakkusohtliku lapsega arsti vastuvõtule minna kohe kind­lasti ei tohiks.

Terviseamet kinnitab pere­arsti prakti­kal põhinevaid andmeid. Tuulerõugete diagnoosi registreeriti Eestis 2012. aastal tõesti kõige rohkem – 9070 korral. Sarlakite diagnoos pandi välja 740 korda, leetreid oli neli haigusjuhtu. Väikelastel esineva, samuti nakkusliku äkkeksanteemi ehk kolmepäevapalaviku esinemise kohta Terviseamet eraldi statistikat ei pea. Ja punetisi ei põdenud ameti andmeil mullu keegi.

Tuulerõuged

Haigustekitaja: Tuulerõugeid tekitab varicella-zoster-viirus (VZV), kes kuulub herpesviiruste perekonda. Viirus elab ja paljuneb ainult inimorganismis. Väljaspool seda säilib ta süljepiiskades 10–15 minutit ning hävib kiiresti otsese päikesevalguse käes.

Levik: Tõbi levib piisknakkuse teel, samuti on ohtlik kokkupuude villide eritisega. Nakatuda võib haigega samas ruumis viibides, ent viirus võib kanduda ka kaugemale, näiteks teise tuppa, trepikotta. Kõige vastuvõtlikumad on viirusele kuni 10aastased lapsed. Nemad põevad haigust õnneks ka kergemini. Kui tuulerõugetesse jääb täiskasvanu, põeb ta tunduvalt raskemalt.

Peiteaeg: Nakatumisest täpikeste tekkeni kulub 7–21 päeva. Tuulerõugetesse haigestunu ise on nakkusohtlik alates 1.–2. päevast enne lööbe ilmumist kuni 5.–6. päevani pärast koorikute äralangemist.

Haigusnähud: Haigus algab katarraalsete nähtude (kerge nohu, kurgukipitus) ja palavikuga. Päeva-paari pärast tekib villiline lööve, sel ajal võib palavik veelgi tõusta. Ville võib tekkida ainult mõni (väikelapsel), aga ka kuni 500. Lööve levib tavaliselt juustega kaetud peanahalt, kaelalt ja näolt asümmeetriliselt üle kogu keha. Ville võib leiduda ka silma-, suu- ja genitaalide limaskestal, aga mitte jalataldadel ega peopesadel.

Ravi: Villid sügelevad, sestap tuleb neid määrida briljantrohelise või saialillepiiritusega.
Tüsistused: Tüsistustena võivad tekkida naha sekundaarne bakteriaalne nakkus, kopsupõletik või raskete vormide korral entsefaliit.

Vaktsiin: Tuulerõugetevastane vaktsiin on olemas,
aga vaktsineerimine ei kuulu riiklikku immuniseerimiskavva. Mis aga hea – pärast haiguse läbipõdemist kujuneb eluaegne immuunsus. Kuigi praktikas on ette tulnud ka juhtumeid, kus inimene on teist korda tuulerõugetesse nakatunud.

Punetised

Haigustekitaja: Haigust tekitab rubella viirus ja see levib piisknakkusena. Tõbi on üsna kerge kuluga, eriti lastel. Ent lugu on keerulisem, kui punetisi põeb lapseootel ema. Siis on oht ka tulevasele lapsele, kellele viirus võib edasi kanduda. Punetiste põdemine raseduse esimesel kolmandikul tähendab kuni 90% riski, et sünnib pime, kurt, südamerikkega või vaimse arengupeetusega laps. Raseduse teisel kolmandikul põetud punetised põhjustavad väärarenguid kolmandikul juhtudest. Haigus võib põhjustada ka raseduse katkemist.

Peiteperiood: Nakatumisest haigusnähtude ilmumiseni kulub 12–21 päeva.

Haigusnähud: Sümptomiteks on väike palavik ja suurenenud lümfisõlmed. Mittesügelev peenike punane lööve tekib 2.–3. haiguspäeval ja taandub 2–3 päevaga. Esineda võivad ka katarraalsed nähud (nt kerge nohu), konjunktiviit (silma sidekesta põletik), peavalu, harva liigesevalu. Kusjuures kuni pooltel punetisehaigetel ei pruugi nahalöövet üldse ollagi!

Ravi: Spetsiaalset ravi punetiste puhul ei ole, inimene paraneb ise.
Tüsistused: Punetistel võib olla ka raskeid tüsistusi, näiteks artriit (eriti naistel) ja/või entsefaliit. Pluss juba mainitud rasedusaegsed ohud.

Vaktsiin: Õnneks vaktsineeritakse meil punetiste vastu: esimest korda aastaselt ja uuesti 13aastaselt. Kes on punetisi põdenud või vaktsineeritud, peaks vähemalt 15–18 aastat kindel olema, et seda tõbe ei saa.

Sarlakid

Haigustekitaja: Sarlakid on laste lööbelistest nakkus­haigustest ainus bakterite tekitatud infektsioon. Haigust põhjustab A-grupi streptokokk, kes organismi sattudes hakkab tootma toksiini ehk mürki, mis reageerib organismis nii, et tekibki nahalööve.
Peiteperiood: Tõbi levib piisknakkusena ja nakatumisest haigusilminguteni kulub 3–5 päeva. Sarlakeid esineb harva alla kolmeaastastel, ent kui kodus või lasteaias on keegi haigestunud, võivad nakatuda ka nemad.
Haigusnähud: Sarlakite puhul tekib üle keha manna­tera-suurustest punastest täppidest lööve. Haigusega kaasneb äge kurgupõletik ja palavik, ka pea võib valutada. Kõrge palavik kestab paar päeva.
Nahalööve areneb välja 12 tunni jooksul, algab kaelalt ja kandub seejärel kogu kehale, jättes vabaks vaid nina ja üla­huule. Kõige tugevam on lööve kaelal, kaenla all ning kubemepiirkonnas. Lööve kestab umbes 6 päeva.
Sarlakeid iseloomustab ka nn vaarikakeel: keel on ere­punane ja näsakesed tulevad hästi nähtavale. Suureneda võivad lümfisõlmed.
Ravi: Bakteri põhjustatud haigust saab ravida ainult antibiootikumidega. Sarlakeid põhjustava streptokoki vastu kasutatakse penitsilliini- või amoksitsilliini-tablette 10 päeva. Palaviku ja peavalu leevendamiseks antakse tavalisi valuvaigisteid ning palavikualandajaid. Harilikult kulub täieliku paranemiseni
2 nädalat. Haigele on tähtis voodirahu.

Tasub teada
• Laste lööbelisi nakkushaigusi (v.a sarlakid) põhjustavad enamasti viirused ja need ei vaja spetsiifilist ravi.
• Kõrge palaviku puhul tasub lapsele anda paratsetamooli ja rohkelt juua.
• Arsti poole tuleks kindlalt pöörduda sarlakite kahtluse korral ning siis, kui kõrges palavikus lapsel tekivad täppverevalumid.

Leetrid

Haigustekitaja: Leetrite tekitajaks on paramüksoviirus. Haigus levib piisknakkusena ja on äärmiselt nakkav. Pärast kokkupuudet haigega nakatub sajast vaktsineerimata ja mittepõdenud isikust 98. Kõige rohkem haigestuvad 4–7aastased lapsed.

Peiteperiood: Haiguse peiteperiood on 10–21 päeva.

Haigusnähud: Leetrid algavad köha, nohu ja palavikuga. Võib tulla ka kurgu- ja silmapõletik. Seejärel, 3–5 päeva pärast tekib tugev laatuv lööve, mis algab näolt (just kõrvade tagant) ja laieneb üle kogu keha. Lööve on algul roosa, hiljem punetav ja kestab enamasti 5 päeva. Iseloomulikud on põskede limaskestal esinevad laigud.

Tüsistused: Tegu on üsna hullu tõvega, sest tüsistusteks võivad olla näiteks kopsu- või keskkõrvapõletik.

Ravi: Spetsiifilist ravi leetrite puhul ei ole, saab ainult leevendada sümptomeid. Kõrge palavik tuleks maha võtta paratsetamooliga. Kui haigus tüsistub, lähevad käiku antibiootikumid lähtuvalt tüsistuse iseloomust.

Eestis tuleb leetreid tänu vaktsineerimisele üsna harva ette, ent viimastel aastatel on need levima hakanud Euroopas ja Venemaal. Haiguste ennetamise ja tõrje Euroopa keskuse (ECDC) andmetel registreeriti 2011. aastal Euroopa Liidu ja EEA/EFTA riikides ligikaudu 31 000 leetrite haigusjuhtu, neist 26 juhul oli tüsistuseks entsefaliit ning kaheksal juhul lõppes haigestumine surmaga. Üle 80% haigestunutest olid leetrite vastu vaktsineerimata.
Vaktsiin: Eestis vaktsineeritakse lapsi plaaniliselt 12. elukuul ja taas 13. eluaastal.

Äkkeksanteem ehk kolmepäevapalavik

Haigustekitaja: Äkkeksanteem ehk väikelaste roseool ehk roosatähnsus (nimetatakse ka kolmepäevapalavikuks) tekib herpesviiruste 6 ja 7 tagajärjel. Kõige sagedamini haigestuvad 6–12kuused väikelapsed.

Levik ja peiteperiood: Nakkuseallikaks on haige inimene või viirusekandja, kelle süljenäärmetes viirused paljunevad. Viirused levivadki süljega. Nakatumisest haiguse avaldumiseni kulub 5–15 päeva.

Haigusnähud: Äkkeksanteem algab äkki kõrge palavikuga ja kestab 3–5 päeva. Täpilis-sõlmeline lööve tekib algul kerel ja seejärel levib üle keha. Harva võivad kõrge palavikuga lapsel tekkida palavikukrambid. Erandina võib esineda nakatunud inimesel kõrge palavikuga kulgev lööbeta haigusvorm ja äkkhepatiit või meningoentsefaliit.

Ravi: Lööve ei vaja ravi ja kaob tavaliselt paari päevaga.