Pärast seda oli laps pideva arstliku järelevalve all. Esimesel kolmel elunädalal oli HIV tema vereplasmas olemas, kuid pärast seda ei suudetud viirust tavapäraste veretestidega leida. Sarnane nähtus on pärast edukat viirusevastast ravi üsna tavaline.

Laps sai ravimeid kuni 18-kuuseks saamiseni. Siis otsustasid tema hooldajad ootamatult ravi lõpetada. 2012. aasta sügisel Mississippi ülikooli haiglas tehtud vereproovis polnud enam ei HI-viiruse vastaseid antikehi ega ka viirust ennast. Seetõttu saadeti proovid põhjalikumaks uurimiseks Baltimore´i Johns Hopkinsi ülikooli.

Verenäidiseid uuriti eriti tundlike meetoditega. Kaheaastase lapse veres olid olemas vaid üksikud HI-viiruse RNA-molekulid. Tavaliselt on see märk vigastest viirusemolekulidest, mis ei suuda paljuneda.

Saamaks aru, kas lapse veres on elujõulisi viiruseosakesi segati vereproove koekultuuris lümfotsüütidega, mis on HI-viiruse peamine sihtmärk. Rakud ei nakatunud. Hilisemates vereproovides olid vaid üksikud jäljed viiruse pärilikkusainest. Praegu on patsient kahe ja poole aastane ning erinevad laborid ei suuda tema verest HI-viirust leida.

Oletatakse, et tavatult varane ravi hoidis ära CD4-rakkude nakatumise. Just nendes lümfotsüütides püsib viirus varjul ning on kättesaamatu nii teistele immuunrakkudele kui ka ravimitele. Kas Mississipi laps on täiesti viirusevaba,on veel vara öelda.

Kogu AIDSiepideemia ajaloos on teada vaid üks sarnane juhtum – leukeemiat põdenud HIV-positiivne Timothy Ray Brown. Talle siirati luuüdi, mis pärines haruldase mutatsiooniga doonorilt, kes oli HI-viiruse suhtes immuunne. Viirusevastaseid ravimeid Brown enam ei võtnud, kuid kolm aastat pärast siirdamist oli mehe kehas viiruseosakeste hulk langenud nii madalale, et vereproovidest neid enam ei leitud.

Rasedate antiretroviirusravi muudab laste nakatumise üha haruldasemaks. Siiski saab maailmas HI-viiruse külge üle 300 000 lapse aastas.

USAs sünnib HIV-positiivseid lapsi aastas pisut alla kahesaja. Enamasti on põhjuseks eksimused ema raviskeemis. Arengumaades on sellist ravi raske saada ning seal on esmatähtis viirusesse nakatumise vältimine.

Tartu Ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia ja viroloogia professor Irja Lutsar ütles Aktuaalsele Kaamerale, et Eesti teadlaste seaski on olnud mõtteks, et HI-viirusega nakatunute ravi võiks alata varem, kui seda täna tehakse.

Kuna inimese organism tuleb HI-viirusega aastaid ise toime ja ravi on reeglina eluaegne ning ravimitel kõrvaltoimed ja eksisteerib ka resistentsuse tekkimise oht, on seni raviga alustatud alles olukorras, kus inimese organism ise enam haigusega hakkama ei saa.

Lutsari sõnul annab Mississipi tüdruku juhtum lootust, et uue põlvkonna medikamentidega varem ravi alustades võib jõuda täiesti uute tulemusteni ka täiskasvanute puhul.

"Me oleme omavahel mitu korda rääkinud seda, et kui ükskõik missugune muu nakkushaigus on, siis alustatakse ravi tavaliselt kohe, aga HIV-infektsioon ongi sellepärast omapärane, et ravi algas ju tunduvalt hiljem, kui diagnoos oli pandud," rääkis Lutsar.