Toidutalumatus – kellele moehaigus, kellele terviserike

Allergiline reaktsioon on alati kiire ja selle tundemärgid kohe näha – tavaliselt tekib pärast probleemse toiduaine tarbimist nahalööve, kuid võib tekkida ka astmahoog või muu sümptom. Allergiaga on kokku puutunud suurem osa inimesi, sagedamini lapsena, aga ka täiskasvanuna.

Lapse allergia põhjustaja saab leida, kui välistada menüüs toiduaineid ühekaupa, pidada toidupäevikut ja jälgida last. Mõnikord leiabki ema ärritust põhjustava toiduaine ise üles, ent teinekord läheb vaja ka toitumisnõustaja abi. Rinnalapse puhul tuleb allergiatekitajat otsida ema menüüst. Kõige kindlam viis allergeene tuvastada on teha allergoloogi juures test, kuid seegi ei anna iga kord vastust.

Toidutalumatus avaldub aeglasemalt ja võib väljenduda mitmesuguste terviseprobleemidena, mistõttu põhjustajat on palju raskem välja selgitada. Toidutalumatuse reaktsioonid sarnanevad allergia omadega, eriti imikute puhul, kuid allergiatestid annavad samas negatiivse tulemuse.

Kõige tuntumad on laktoosi- ehk piimasuhkrutalumatus ja raske soolehaigus tsöliaakia, mis on gluteenitalumatuse tõsine väljendus. Mõlemat seisundit annab tänapäeval juba hästi diagnoosida.

Laktoositalumatuse korral tekitab seedevaevusi ainult toorpiim, fermenteeritud tooteid nagu keefir või jogurt saab inimene tavaliselt süüa.

Siiski räägitakse teaduskirjanduses ka teistest, uuematest talumatuse vormidest. Arstid veel neid ei diagnoosi, sest puuduvad täpsed testid ja diagnostilised kriteeriumid, et neid määrata. Toitumisspetsialistid puutuvad aga selliste seisunditega kokku üpris sageli.

Kõige pisemate piimavalgutalumatus
Viimastel aastakümnetel esile kerkinud haiguste seas on kaks seisundit, mis esinevad harva, aga mille nähud on tõsised: toiduvalgust tingitud soolepõletiku sündroom ja lehmapiimavalgule tundlik enteropaatia ehk piimavalgutalumatus. Seisundite tekkimist seostatakse imikutele piimasegude ja lisatoidu andmisega. Allergiaga võrreldes esineb talumatust umbes sama paljudel lastel.

Peamised sümptomid on imikutel ja väikelastel kõhulahtisus, oksendamine ja iiveldus, imikutel võib isegi olla roojas verd. Kirjeldatud on ka turset suuõõnes, haavandeid ja kõhukinnisust. Nähud tekivad umbes kaks tundi pärast toidu tarbimist. Ärritus võib välja lüüa ka nahal, silma limaskestal, ninas ja hingamisteedes, põhjustada ekseemi, sügelemist, imikul hingamisraskusi.

Vaatamata haiguse tõsidusele hilineb sageli õige diagnoos, sest seda ei osata seostada toiduga. Probleemseteks toiduaineteks osutuvad kõige sagedamini piim, soja ja riis. Nähtude esilekutsujateks võivad olla ka oder ja kaer, kala, linnuliha ja aedvili ning ka toidus esinevad lisaained. Enamasti tekib talumatus ühe, harvem kahe toiduaine, vahel ka rohkemate suhtes. Seletamatute kõhuvalude ja kõhulahtisuse korral ongi kõige lihtsam proovida eelnimetatud toiduaineid menüüst välja jätta, sest vahel polegi sümptomite kadumiseks muud tarvis.

Enamasti saadakse talumatusest lahti mõne aastaga, kui talumatu toit menüüst eemaldatakse. Lastel, kellel talumatus jääb püsima, lisanduvad tihti ka teised allergilised haigused nagu riniit või astma ning talumatus samaaegselt mitmete toitude suhtes.

Uus talumatus
Peale tsöliaakia on viimasel ajal hakatud rääkima ka mittetsöliaaklilisest gluteenitundlikkusest. Selle tundemärgid sarnanevad ärritatud soole sündroomiga (kõhuvalu, puhitused, kõhulahtisus või -kinnisus), lisanduvad peavalu, väsimus, lihase- ja liigesevalud, jalgade või käte tuimus, dermatiit (ekseem või lööve), depressioon ja aneemia. Lastel on nähtudeks peamiselt kõhuvalu, krooniline kõhulahtisus ja väsimus.

Paljudel selle haiguse põdejail on olnud imikueas toiduallergia koos atoopiaga. Seisund paraneb gluteenivaba dieediga, ent see ei ole tsöliaakiahaigus. Soole limaskestas esinevad muutused sarnanevad sageli tsöliaakiale, kuid rakkude kahjustust ei teki ja tsöliaakia diagnostilised markerid ei tõuse.

Kuna nende patsientide hulk, kellel testid ei näita ei tsöliaakiat ega nisuallergiat, kuid kes saavad abi gluteenivabast dieedist, on märgatavalt kasvanud, siis on huvi selle tundlikkuse vormi vastu suurenenud. Siiski ei ole selle seisundi olemus veel lõplikult selge. Oletatakse, et sümptomeid ei põhjustagi gluteen, vaid teraviljas leiduvad teatud süsivesikud.

Toitumisterapeut ja Tervisekooli õpetaja Annely Soots soovitab gluteenitalumatuse kahtluse korral välistada menüüst mõneks ajaks gluteeni sisaldavad teraviljad. Kui enesetunne paraneb, võib teha nn provokatsioonitesti. Kui see on positiivne ehk sümptomid vallanduvad, tuleb kindlasti lasta arstidel esmalt uurida tsöliaakiahaigust. Kui seda ei diagnoosita, on edaspidi ikkagi näidustatud gluteeni- või teatud süsivesikutevaba dieet, kui sümptomid dieediga kaovad.

Toidutalumatust kinnitabki sümptomite kadumine pärast toiduaine menüüst väljajätmist ja nende taasteke, kui hakatakse toiduainet uuesti tarbima. Kui lapsel on olnud väga intensiivsed nähud, mis dieediga kaovad, peab provokatsioonitesti tegema väga ettevaatlikult, vahel ka arstide järelevalve all, eriti imikute puhul.

Dieediga ettevaatust!
Toitumisterapeut rõhutab, et last, kes talub kõiki toiduaineid, ei tohi panna „igaks juhuks“ gluteeni-, piima- või muu toiduaine vabale dieedile, sest see ei ole sugugi sama mis tervislik toitumine. „Küll aga ei käi tervisliku tasakaalustatud toitumisega kokku rohked piimatooted ja saiakesed. Tervislik on vaid üks-kaks head piimatoodet päevas ning võimalikult vähe valgest jahust ja ka magusaid tooteid. Tasakaalust väljas ja toitainevaene menüü soodustab terviseprobleemide, sealhulgas talumatuse ja allergia tekkimist.“

Ka imikute puhul soovitab Annely Soots järgida juhiseid, millal tohib alustada piima- ja teraviljatoodete pakkumisega, ja mitte nende toiduainetega liialdada.
Kõige enam peaks lapse toidulaual olema köögi- ja puuvilja. Loomsetest toiduainetest eelista muna, kala, fermenteeritud piimatooted, linnu- ja metsloomaliha, kuid oluline on neid tarbida väikeses koguses. Väga tähtis on iga päev saada toiduga häid rasvu: kvaliteetsed rafineerimata õlid, seemned ja pähklid.

Ise ei tohi diagnoosida
Annely Soots märgib sedagi, et kui laps ei talu mingit toiduainet ja see põhjustab tal raskeid terviseprobleeme, siis peab selle menüüst välja jätma, mitte kuulama neid, kes väidavad, et laps peab kõike sööma. Haigestunud lapsega, kelle puhul kahtlustate toidutalumatust, tuleks minna toitumisterapeudi jutule. Terapeut oskab pakkuda, missuguse toiduainega võib tegu olla, ning juhendab väljajätmisdieeti. Sageli on selliste „dieedile pandud“ laste toiduvalik palju tervislikum kui enne, sest nüüd hakkavad vanemad lapse toitumisele rohkem tähelepanu pöörama. Kui menüü aitab koostada spetsialist, ei ole vaja karta, et tekiks toitainetepuudus.

„Heaks kiita ei saa aga seda, kui endal või oma lastel ise talumatusi diagnoositakse ning peetakse tarbetuid ja liiga rangeid dieete,“ mainib Soots. Seda tehakse tema sõnul sageli ka toidutalumatuse testide tagajärjel. Kui test näitabki paljude toiduainete suhtes talumatust, ei tähenda see seda, et need tuleb aastateks menüüst välistada. Terapeudina on ta liigagi sageli näinud, et inimene usaldab üksnes testi, ent tegelikult peaks usaldama oma keha ja konsulteerima toitumisspetsialistiga.

Autorile oli oma mõtete ja kirjandusviidetega abiks toitumisterapeut Annely Soots.

Kasulikke linke
www.tervisekool.ee
www.toitumisteraapia.ee
www.toitumisterapeudid.ee