Vähem on parem

ital pepu paljaks, suuremaga ujuma, pigem õhemalt kui paksult riidesse – nii harjub lapse organism toime tulema vahelduva temperatuuriga ning karastub.

Sõnaga „karastamine“ tulevad esmajoones mõttesse jaheda veega ülehõõrumine, õhuvannid ja ehk suplus jääauguski. Laiemalt võttes aga on karastamine tervise tugevdamine, et organism suudaks vastu panna väliskeskkonnas toimuvatele muutustele, eelkõige ilmastiku vaheldumisele. Eks taha ju iga ema, et tema lapsuke terve püsiks, olgu väljas siis soe suveilm või vihmane sügis. Lapsi karastatakse lihtsate võtetega, ekstreemsusi nendega ette ei võeta.

Rapla perearstikeskuse lastearst Krista Pinka ütleb, et karastamine tähendabki tervislikke eluviise: piisavat und, küllaldaselt liikumist, korrapärast ja õiget toitumist, ilmakohast riietumist jne. Mis kasu saakski olla lapse jaheda­ veega ülevalamisest, kui samal ajal on tema söömine ebakorrapärane, koosneb kättejuhtuvatest paladest ning ka öist und napib? Karastamise alustala ongi tagada lapsele tervis­likud eluviisid.

Ilmakohaselt riidesse

Kui nüüd detailsemaks minna ja mõelda, et karastamisega mõjutame organismi toime tulema vahelduva temperatuuriga ning treenime kehasoojust reguleerivaid mehhanisme, siis väikese lapse puhul algab karastamine pihta oludele vastavast riidevalikust. Liigagi sageli näevad tohtrid kubujussiks riietatud lapsi, sh beebisid.

Türi perearst Piia Tamm juhib tähelepanu asjaolule, et üsna tihti pannakse vastsündinule toas mütsike pähe ja käpukad kätte, ehkki mingit vajadust selleks ei ole. Sageli on ka ruumid liiga palavad, täiesti piisav on aga 22–23kraadine toasoojus. „Jahedas toas võib magamise ajaks lapsele käpukad kätte panna, kui ta käed kipuvad külmaks tõmbuma,“ märgib dr Tamm. Ka õhukese mütsikese võib toas mõneks ajaks lapsele pähe panna pärast vannitamist, kuniks juuksed kuivavad, muul ajal seda küll tegema ei peaks.

Seda, kas lapsel on riideid parasjagu ning ega tal ehk külm ole, on kõige mõttekam katsuda kaelavoldist. Higine kaelavolt on ilmne märk, et laps on liigsoojalt rõivastatud. Käte järgi ei saa alati järeldust teha, sest imikul võivadki käed vahel jahedad olla, osutab dr Krista Pinka. „Jalad aga peavad kindlasti soojad olema,“ rõhutab ta.

Suuremat last riietades tasub vanemal arvesse võtta seda, et laps liigub palju rohkem kui täiskasvanu, sestap soovitab dr Pinka rusikareegliks võtta „üks seljariie vähem kui endal“. Kuna laps ei higista täiskasvanu kombel, kuumeneb ta kergesti üle.

Kui laps on olnud haige ja arst on ta taas terveks­ tunnistanud, tähendab see, et teda võib riietada tavapäraselt, mitte igaks juhuks soojemalt, et „laps uuesti ei külmetuks“.

Ka dr Piia Tamm on seda meelt, et last ei tohi kubujussiks pakkida. Riietus vastaku aastaajale ja ilmale. „Mäletan, et kui mu lapsed olid väiksed, sain kasvatajatelt augustikuus pahandada, et teistel lastel on teksapükste all sukkpüksid, aga minu omadel mitte,“ meenutab doktor. Tema lapsed ongi alati pigem „hilpharakana“ riides käinud, mis on hästi mõjunud – dr Tamme lapsed on harva haiged.

Kui õueriietuses lapsega minna lühikeseks ajaks siseruumidesse, näiteks kauplusse, tuleb tal müts peast võtta ja hõlmad eest lahti teha, et vältida naha palavaks ajamist.

Päike, õhk ja vesi

Ega asjata öelda, et kõige paremad karastajad on päike, õhk ja vesi. Üks esimesi karastamise protseduure, mida imikuga teha, on õhuvannid. Mähet vahetades võiks pisikese peput natuke­ lasta „tuulutada“, miks mitte võtta laps paar korda päevas lühikeseks ajaks, umbes viieks minutiks päris paljaks. „Toa temperatuur peaks olema 22–23 kraadi ja muidugi tuleb hoiduda tuuletõmbusest,“ täpsustab dr Pinka. Õhuvannide ajal ema tegeleb lapsega, tita siputab ja on rõõmus.

Ravivõimlemise ajaks, mis kestab pikemat aega, soovitab lastearst beebil väikse bodi siiski seljas hoida. Õues hakatakse vastsündinuga käima niipea kui võimalik. „Kui ilm on väga külm, võiks viia lapse harjutamiseks alguses natukeseks kas või süles õue,“ julgustab dr Tamm.

Arstid soovitavad harjutada last tingimata­ õues magama. „Kui elatakse oma majas või väikses kohas, ei ole mingit põhjust, miks laps peab toas magama,“ nendib dr Tamm. Kui liiklus on kodu juures liiga tihe, tasub vankrilaps viia näiteks parki. Jalutuskäik, mis emal selle tarvis ette tuleb võtta, kulub ju talle samamoodi ära. Muidugi peaksid ka suuremad lapsed päevas mitu tundi õues viibima, ja ei maksa siinjuures unustada ilmale vastavat riietust. Väike nohu ja köha ei ole õueminekul takistuseks.

Tänapäeval on beebide ujumistunnid ka paljude n-ö suurte basseinide juures ning kel vähegi võimalik, võiks oma lapsega tundides kaasa lüüa. Suurema lapsega soovitab dr Piia Tamm kindlasti ujumas käia ka looduslikes veekogudes, jahe vesi on hea karastaja. Silmas peab muidugi pidama, et vees ei tohi külm hakata. Samas ei või ka palava nahaga külma vette tormata, nii on lihtne külmetuda ja haigus kerge tulema. Ja pärast suplust tuleb ihu ära kuivatada.

Doktor Pinka sõnul võib lapse karastamiseks teha talle ka vahelduva temperatuuriga jala­vanne. Ühte nõusse kallatakse soojem, teise külmem vesi: jahedam vesi võiks esialgu olla kehatemperatuurist natuke madalam, hiljem võib tasapisi vee temperatuuri alandada. Lõpetuseks hoitakse jalgu jahedas vees ja tingimata kuivatatakse pärast. Dr Pinka märgib, et õhtul tuleb niisuguse protseduuri järel lapsel hea uni.

Hea karastamisvõte on ka paljajalu kõndimine nii kodus põrandal kui ka õuemurul või liivarannal mere ääres. Karastamisvõtetega, olgu selleks siis jalavann, paljajalu kõnd, ujumine vms, alustatakse järg-järgult. Karastamine peab olema süstemaatiline ja järjekindel. Näiteks suvist ujumist võiks talvel basseinis jätkata, jalavanne teha iga päev, paljajalu lasta lapsel samuti võimalikult sageli liikuda. Ja muidugi, nagu juba ka mainitud, tähendab karastamine tervislikke eluviise!

Ujumine aitas

Paar aastat tagasi käis Rutti Räbovoitra oma kahe noorema lapse, seitsmese Bert-Joosepi ja üheksase Brigittega kogu sügistalvise perioodi­ basseinis ujumas ning kinnitab, et lapsed olid sel ajal hoopis vähem haiged. „Eelmisel aastal me enam nii regulaarselt ujumas ei käinud ja lapsed olid ka tihedamini nohused,“ tõdeb ta.

Peale suvise järves-meres ja talvel basseinis ujumas käimise püüab ema lapsi karastada neid pigem õhemalt kui paksult riietades. Suvel maakodus lippavad lapsed tihtipeale õue peal paljajalu ning Rutti ei kiirusta ka õhtuses jaheduses neile pikki üleriideid peale tõmbama, märkides, et lapsed on niimoodi harjunud.

Õde-venda ei ehmata ära ka siis, kui ema nad pärast leili saunas vahel jaheda veega üle valab.
Vee karastavasse mõjusse usub ka Aila Utsu-Püttsepp, kelle hiljuti neljaseks saanud tütar­ Anni Marie tänavu suvel agarasti jões suplemas käis. „Abikaasa käis iga päev ujumas ning tütar­ tahtis temaga väga kaasa minna. Kuna vesi on jões talle vaevalt kõhuni, mõtlesime, miks mitte,“ meenutab Aila. „Mulle endale tundus vesi küll jahe, aga lapsele väga meeldis.“ Aila sõnul­ ei viibinud tütar vees kuigi pikka aega, nii et külm tal ei hakanud. Kui ilm oligi jahedam, mindi ikkagi suplema. Küll kastis abikaasa last siis vette lühikeseks viivuks.

Aila arvab, et ehk hoiavad suvised karastavad suplused nüüd Anni Mariet tema teisel lasteaia-aastal rohkem tervemana – esimesel aastal põdes tüdruk tihti. „Sügisel õnnestus siiski esimene viirus kinni püüda, aga loodan, et tänavune aasta tuleb parem,“ nendib Aila.