Kord võttis vanaema külas olles lapselapse sülle vahetult pärast söömist ning beebi oksendas ta kleidikaelusesse nõnda suure piimakoguse, et memmel valgusid isegi sussid piima täis, meenutab Anna üht eredat seika. Anna ja lapse isa olid aga pidevalt piimaplekilised. Pesumasin huugas neil tollal iga­päevaselt, sest täitus järjepidevalt kõiksugu rõivatükkide, ilalapikeste ja voodipesuga. Suurematest plekkidest aitas ema sõnul jagu saada sapiseep.

Kiur tudus esimesel neljal elukuul ema kõrval. Et pidevalt ei peaks voodilinu vahetama, sättis Anna lapsele pea alla pehmeid marlilapikesi. Algul olid kasutusel flanell-lapid, kuid need ei imanud vedelikku piisavalt. Seejärel soetas naine marlist riidetükid, mis imasid paremini ja olid tõhusamaks kaitseks. Krooksutamine, pea kõrgemale sättimine ega ükski muu abinõu Kiuril tagasiheidet ei vähendanud.

“Lõpuks leppisime sellega, et igatpidi tuli tital piim suust välja. Eriti vahvaks läks siis, kui Kiur õppis end kõhuli keerama,” naerab Anna ja meenutab, kuidas ta sättis poja pärast sööki kenasti tegelustekile külili või selili, laps aga keeras end plärtsti kõhuli ja lasi piima välja. Ja kui keegi õigel ajal jaole ei jõudnud, plätsis seal nägu- ja käsipidi sees ning oli see­juures väga õnnelik.

Loe lähemalt Pere ja Kodu värskest digiajakirjast http://digi.perejakodu.ee/uudised/voitlus-piimajogedega?id=73539635