10 reeglit pirtsaka sööja taltsutamiseks

Tartu Loomemajanduskeskuses tegutseva Parema Elu koolituste toitumisnõustaja Triin Muiste ja kogemuskoolitaja Merike Kütt on seda meelt, et laps sünnib siia ilma rikkumata ja tema edasisi valikuid mõjutab keskkond. “Kui laps mingit asja ei taha, siis võib olla, et me oleme ta maitsemeele varakult ära rikkunud näiteks keelamistega või me pole osanud last suunata,” usub Merike.

“Võib-olla oleme ka teinud kõik enda teada õigesti, aga me ei ole lasknud lapsel valida,” lisab Triin. Alles pärast kolmandat eluaastat hakkab laps jäljendama seda, mida teevad tema sõbrad. Kui pirtsakus toidu suhtes on tekkinud varem, võib põhjuseid otsida lapsevanema tegudest. Järgnevalt kümme head nippi.

1. Lase lapsel valida. Siin­kohal võib vanemal tekkida automaatne reaktsioon: kui annan valida, siis ta sööbki mul ju ainult krõpse ja limonaadi! Kuid milleks anda valida hea ja halva vahel, kui lauale võib panna ka kaks tervislikku valikut. Näiteks kurk või tomat, porgand või kaalikas. Sest juba see, et laps on saanud ise otsustada, mida sööb, tekitab temas isu.

Proovige järele, kui ruttu tühjeneb näiteks porgandi-, kaalika- ja kurgitükkidest koosnev vaagen, millele pakute kõrvale maitsvat dipikastet (rasv aitab sealjuures organismil porgandist paremini vitamiine omastada). Kui laps seda sööb, pole tarvis ka pead vaevata, kuidas köögiviljahautist ahvatlevaks muuta. Lastele meeldivadki köögiviljad pigem toorelt või aurutatult, kui nad veel hamba all krõmpsuvad, mitte pehmeks keedetult.

2. Lepi kokku, millal võib maiustada. Iga täiskasvanu teab, et keelatud vili on kõige magusam. Lapsed teavad seda sama hästi. Seetõttu ei ole mõistlik kodus maiustusi paaniliselt laste eest peita, kui me ise laste uneajal salaja komme krõbistame.

“Ühel hetkel saab laps sellest aru ja sama muster kordub tema elus,” teab Merike oma koolituste näitel. Hoopis parem on, kui lapsele on väike maiustamine küll lubatud, ent ta teab täpselt, kui palju ja millal võib süüa.

3. Ära sunni! “Küll aga ei tohiks öelda, et saad kommi siis, kui kogu supp on ära söödud!” hoiatab Merike lapsevanemaid, kes on kõik ise selle­sama “tühja taldriku” reegli vaimus üles kasvanud ja kasvatavad sama­moodi alateadlikult ka oma lapsi.
“Avastasin, et mina sundisin ka oma last, ja tuli meelde, kuidas ise lapsena oksendasin, kui mind sunniti taldrik tühjaks sööma. See oli väga ebameeldiv!” meenutab Merike. “Meil ei ole vaja last söögiga ära osta.”

Sundimise pärast jääbki lapsele söömisest mällu negatiivne emotsioon ja teinekord võib ta ka kõige maitsvama söögi peale automaatselt vastata: “Ei taha!” Triin lisab, et veel hullem, kui last ähvardatakse tervisliku toiduga: kui sa neid juurikaid ära ei söö, siis telekat ei vaata. Ja laps arvabki, et need juurikad on mingid jubedad asjad. Samamoodi on söömine lapsele vastumeelne, kui vanemad söögilaua taga vaid omavahel tülitsevad.

4. Laps ei jäta end nälga. See on puhtalt vanemate hirm, et kui laps ei söö, jääb ta nälga. Inimesi võr­reldakse tihti küll loomadega, ent unustatakse, et loom sööb vaid siis, kui tal on kõht tühi. “Metsloomadest pole mitte ükski ülekaaluline,” toob Merike näite. “Koduloomad aga on, sest neid toidetakse üle.”

“Näljasurma-kartuses” on täiesti tavaline, et vanemad hirmutavad, et kui laps sööki ära ei söö, siis ta ei kasva, jääbki väikeseks ja haigeks. “Me programmeerime lapsesse niivõrd palju negatiivseid tundeid ja hirme, mis siis kõik juhtub, kui ta toitu ära ei söö. Ühel hetkel ei oska ta enam oma emotsioone väljendada ning muutubki pirtsakaks ja pahatahtlikuks, sest tal viskab see sundimine üle,” teab Merike oma kogemusest.

Nüüd, kui tema kaheksa-aastane tütar koolist koju jõuab ja midagi kiirelt süüa tahab, sest söögiaegade pika vahe tõttu on veresuhkru tase alanenud, teab ta juba, et pole hea krabada kohe näiteks kommi ja küpsiste järele, mis küll hetkeks veresuhkrut tõstavad, ent sama ruttu läheb kõht ka tühjaks. Seepärast on emal lapse koju jõudes kohe midagi tervislikku valmis või valmimas.

Triin teab tänu oma nõustamis­tööle, et tihti arvavad vanemad, et laps midagi ei söö, ent kui uurima hakata, siis – milline on tegelikkus? Komm siit, küpsis sealt ja nii ongi kõht täis ning päris toit enam sisse ei mahu. Maal vanaema juures on olukord pisut parem – piisab sellestki, kui laps haarab mänguhoos põõsalt peotäie marju või ampsab õuna-ploomi. “Ta ei jäta end nälga. Me ei pruugi näha, mida ta tegelikult sööb,” kinnitab Triin.

5. Luba põnnil toiduga mässata. Toidu tundma­õppimine algab juba imikueas – kui laps saab ise katsuda ja suhu pista seda, mida talle söögiks pakutakse. “Kui eelistame steriilsust ja anname toitu ainult lusikaga ning teisiti ei luba, võibki tekkida pirtsakus,” hoiatab Triin. “Las laps tutvub toiduga. Ta peab aru saama, mis see on, milline on toidu struktuur. Mida rohkem me seda lubame, seda mitmekülgsem toidulaud tal edaspidi on.”

Merike on oma lapsel lubanud juba päris pisikesest peale söögitegemises kaasa lüüa, mis sest, et pannkoogitainas mööda kapiäärt maha voolab või porganditükid liialt suured tulevad. Nüüd teeb tüdruk juba ise endale hea meelega tervislikke võileibu, smuutisid, salateid.

6. Jook pole söök. See on küll raske, ent kas või hambai  risti hoides tuleks harjutada lapsi, ja miks mitte ka ennast, söögi kõrvale mitte jooma. Jook teeb kõhu ruttu täis ja võib põhjustada seedeprobleeme, sest toit neelatakse liiga suurte tükkidena alla ning võib jääda korralikult seedimata. Eriti tuleks oma arusaamu muuta piima tarbimise osas.

Mida rohkem piima (valku) tarbida, seda vähem kaltsiumi keha sellest omastab. Luude arenguks on sama oluline saada ka magneesiumit sisaldavaid toiduaineid (magneesium aitab kaltsiumil imenduda), seetõttu tuleks suuremat rõhku panna just rohelistele köögiviljadele.
Ka täiskasvanud unustavad ära, et piim pole ainult see, mida nad joovad, vaid ka või, jogurt, juust, kohupiim, jahukaste, hapukoor, jäätis jne. Kui piimatoodete tarbimist piirata, hakkab ka üleliigne kaal mühinal langema.

Lisaks on laste puhul oluline jälgida, kuidas keha piimale reageerib: kui põnn poole söömise pealt tualetti jookseb, sest kõht on lahti, võib kahtlustada laktoositalumatust, mis ajapikku vaid süveneb.

7. Ära anna alla. Et vältida lapse nutmist ja vingumist, annavad vanemad tihti oma nõudmistes järele. Seda eriti näiteks külas või kohvikus olles, kus tahetakse, et kõik oleks briljant­ne. Aga kui laps teab, et ta saab ikkagi oma magustoidu kätte, mis sest, et supp jääb söömata, või ta saab ikkagi järjekordse klaasitäie morssi, kuigi emaga lepiti kokku vaid ühes klaasis, katsetabki ta varmalt vanema piire.

8. Jaga selgitusi. Laste rämps­toiduvaimustus võib olla vanemate endi tekitatud. Vanemad võivad ju öelda, et käivad perega McDonald’sis vaid korra kuus või sünnipäeva puhul, kuid laps näeb asja teisiti – tema jaoks on see tähtsündmus.

“See loob lapsel assotsiatsiooni, et kiirtoit on selline mõnus asi, mida saab ainult teatud puhkudel,” sõnab Triin. “Selle asemel võiks lapsele selgitada, et seal ei pakuta päris toitu ja me läheme sinna sellepärast, et emme ei jõudnud täna süüa teha. Jätame mulje, et tegelikult on see halb aseaine, ja laps saab sellest väga kenasti aru.”

Samamoodi võib rääkida, milleks on meile vajalikud juur- ja puuviljad. Lihtne on lastele lugusid pajatada. Näiteks et brokoli on dinosauruste toit (kasvad sama tugevaks!) või et porgandit süües saad sama ilusad juuksed kui Rapuntslil.

9. Vähemalt üks amps. Kui laps teatab pelgalt toidule peale vaadates, et ta seda ei taha, peaks kodus kehtima vähemalt ühe ampsu reegel. Merike on oma lapsele ka öelnud, et kui talle toit tõesti ei meeldi, võib selle viisakalt välja sülitada. “Ta vähemalt tajub ära selle maitse ja kui oma last tunda, saab väga hästi aru, mis maitse talle toidu juures meeldib.”

Triin lisab, et uue maitsega peaks last harjutama 6–10 toidukorral enne kui loobuda ja ka laps peab seda reeglit teadma.

10. Vähem valget suhkrut. Suhkur on toidumaailma kokaiin, millest tekib kiiresti sõltuvus. Esimesel eluaastal ei tohiks laps valget suhkrut üldse saada ja kui vähegi võimalik, tuleks seda vältida ka teisel eluaastal. Mesi asendab küll suhkrut, kuid ka mett ei tohiks anda enne teist eluaastat, kuna väiksematel lastel võib meega kaasneda allergia ja botulismi ehk raske toidumürgituse oht.

See ei tähenda aga, et laps peaks sööma maitsetut sööki. Suuremate laste toitude magustamiseks võib kasutada tervislikke aseaineid: toorroosuhkrut, agaavisiirupit, vahtrasiirupit, ksülitooli (kasesuhkur), banaani, marju jne.

Neli ebatervislikku toidutehnikat, millega üritame last sööma saada

Toit kui autasu. “Kui sa kontrolltöö eest viie saad, siis me läheme jäätist sööma.”
Toit kui süütunde tekitaja. “Aafrika lapsed nälgivad praegu ja sina siin ei söö.”
Toit kui karistus. “Kui sa neid juurvilju ära ei söö, siis multikat ei vaata.”
Toit kui lohutus, kui laps on haige. “Söö see puding ära, sul hakkab parem.”

Allikas: Brian Wansink, “Arutu söömine: miks me sööme rohkem, kui arvame”

Kui palju lapsed tegelikult piima vajavad?

2–3aastane: 1 portsjon piima­tooteid 4–5 korda päevas.
4–6aastane: 1 portsjon piima­tooteid 3–4 korda päevas.

Portsjon on näiteks 0,5 klaasi piima, 12,5–22,5 g juustu, 0,5 klaasi (100 ml) jogurtit, 0,5 supilusikatäit piimapulbrit (veega segatuna).
1 klaasitäis = 200 ml.

Allikas: L. Kathleen Mahan, Sylvia Escott-Stump, “Krauses Food and Nutrition Therapy”, 2008