1. Kokkulepped peres. Kokkulepped on vaja sõlmida varem, mitte siis, kui kriis on käes. Kokkulepped peaksid olema sõnastatud positiivses võtmes ja neid võiks olla 3–6, vastavalt laste vanusele.

2. Vanemate järjepidevus. Kui sa oma lapselt kokkuleppe täitmist ootad, pead olema ka ise järjepidev. Ei saa nii, et täna vaatad mööda, kui üks laps teiselt mänguasja käest rebib, ja homme sekkud. See tekitab lastes vaid segadust.

3. Iseseisvuse kasvatamine. Lapsi tuleb toetada ja suunata läbi positiivsuse, mitte suruda alla nende tundeid või õpetada allaandmist.

4. Enesekindlus. Lapsele tuleb juba väiksest peale seletada piire, millal enda eest seista, kuid selgitada erinevust enda eest seismise ja teisele haiget tegemise vahel. Ka enda eest seistes peab käituma ikka sõbralikult, mitte teisele haiget teha, sh sõnadega.

5. Õigus lemmikasjale. Igaühel on õigus oma turvalisele kaaslasele-­mänguasjale, nt kaisukarule, mida teistel ei ole õigust võtta.

6. Oleme ise eeskujuks! Kõige enam õpivad lapsed eeskujude ja mudeldamisega. Selle, mida nad näevad oma vanemate ja teiste lähedaste käitumises, võtavad nad ka enda käitumisse üle.

7. Külla võtad kaasa asjad, mida oled nõus jagama. Enne külla­minekut leppige oma­vahel kokku, et kui laps soovib midagi kaasa võtta, on see mängimiseks ka teisele lapsele. Kui laps sellega ei nõustu, proovige jõuda kompromissile, et mänguasi jääb koju teda ootama.

8. Kasuta peegeldust ja mina-sõnumeid. Lastega rääkides, neile olukorda selgitades või püüdes neid lepitada, kasuta peegeldust ja mina-sõnumeid. Näiteks: “Kuidas sina tunneksid end olukorras, kui nemad kisavad ja tülitsevad mänguasja pärast?”

Kas teadsid, et tellides digiajakirja, on sul mugav ligipääs arhiivilugudele?