Kõige sagedamini algab kõrvavalu öösel, kui laps on pikaliasendis. Haigusest võivad märku anda ka kuulmislangus ja kõrvast tulev mäda.

Mida väiksem laps, seda tõenäolisemalt on tal kõrvapõletiku pärast palavik ja isutus. Laps võib olla loid või vastupidi, rahutu. Vahel võib kõrvapõletikule viidata pikaajaline köha.

Mida valu korral teha?

Kui lapsel hakkab keset ööd kõrv valutama, tuleks talle valu vaigistamiseks anda paratsetamooli. Doosi võib vajadusel 4–6 tunni pärast korrata. Kindlasti tuleks järgmisel päeval võtta ühendust lapse perearstiga, kes määrab läbivaatuse aja. Keskkõrvapõletikku on üldjuhul lihtne diagnoosida, selleks piisab vaatlusest kõrvapeegliga. Enne, kui arst on kõrva kontrollinud, ei tohi sinna midagi tilgutada. Samuti ei soovitata enam teha kampriõlikompressi ega soojendada kõrva, viimasel juhul võivad põletikunähud hoopis ägeneda. Kuulmekäiku ei tasu toppida vatitroppi.

Millal alustada antibiootikumravi?

Aastaid on keskkõrvapõletikku ravitud antibiootikumidega. Kõrvapõletik on kõige sagedasem põhjus, miks alla viieaastastele lastele on kirjutatud neid ravimeid. Viimase aja uuringud on aga näidanud, et alati pole antibiootikumravi vajalik. Sellest saab kasu umbes pool keskkõrvapõletikku põdevatest lastest.

Sestap tasub võimalusel rakendada hoopis valvsa jälgimise taktikat. See tähendab, et kui arst diagnoosib keskkõrvapõletiku ja lapse üldseisund seda lubab, ei alustata kohe antibiootikumravi. Selle asemel jälgitakse last paar päeva ja kui seisund paraneb, siis neid ei antagi. Põletik paraneb tavaliselt umbes nädalaga.

On ka olukordi, kus antibiootikumid on kindlasti vajalikud, näiteks lapse raske üldseisund, püsiv kõrge palavik, mädaeritus kõrvast. Tavaliselt soovitatakse antibiootikumravi ka siis, kui keskkõrvapõletik on tabanud alla kaheaastast last. Igal konkreetsel juhul otsustab ravi üle patsiendi arst.

Tavaliselt allub keskkõrvapõletik ravile hästi ja lapsed paranevad täielikult. Harvadel juhtudel võib põletik muutuda krooniliseks või paisuda tõsisemaks infektsiooniks, nagu näiteks ajukelmepõletik. Korduvaid keskkõrvapõletikke (vähemalt kolmel korral poole aasta jooksul või neljal korral aastas) on 5% lastest. Sellisel juhul tuleks teha juba põhjalikumad uuringud ning pidada nõu kõrva-nina-kurguarstiga. Harvadel juhtudel võib korduvate ja krooniliste keskkõrvapõletike tagajärjel tekkida püsiv kuulmiskahjustus, mis võib põhjustada kõne arengu häireid ja õpiraskusi.

Millised on kõrvapõletiku põhjused?

Kõrvapõletikust rääkides peetakse üldjuhul silmas põletikku keskkõrvaruumis. See haigus ei teki tühjalt kohalt. Tavaliselt eelneb sellele mõni ülemiste hingamisteede viirushaigus, näiteks nohu. Kõige sagedamini algab keskkõrvapõletik viiruse tüsistusena haiguse 3.–7. päeval. Nii nagu ülemiste hingamisteede viirushaigusi, põetakse ka kõrvapõletikku sagedamini külmal aastaajal.

Keskkõrvapõletikku tekitavad enamasti bakterid, kõige tihemini pneumokokk. Tervete Eesti lasteaialaste hulgas läbi viidud uuring näitas, et pneumokokki on 46% laste ninaneelus. Organismi vastupanuvõime langedes võivad bakterid levida sealt kuulmetõri kaudu keskkõrvaruumi ja põhjustada põletikku.

Kuidas haigust vältida?

Kuna keskkõrvapõletik tekib tavaliselt nohu tüsistusena, siis kõige tõhusamalt õnnestuks kõrvapõletikku vältida, hoidudes nohust. See pole kahjuks meie kliimas alati võimalik. Kui laps on juba nohusse haigestunud, tuleb üritada seda ravida. Võtmesõnadeks on nina loputamine meresoola- või füsioloogilise lahusega ja õige nuuskamistehnika. Nuusata tuleb ühte ninapoolt korraga. Lapsel, kes ise veel nuusata ei oska, tuleb nina puhastamiseks kasutada ninapumpa.

Keskkõrvapõletikku soodustavad viibimine lastekollektiivis ja kokkupuude tubakasuitsuga. Kui kodus suitsetatakse, vähendab see lapse limaskestade kaitsevõimet. Mõningatel juhtudel võib korduvate keskkõrvapõletike tekkepõhjuseks olla allergia või suurenenud adenoid. Viimase kahtluse korral tuleb pöörduda kõrva-nina-kurguarsti poole, sest sageli võib sellisel juhul vaja minna kirurgilist ravi. Uuringud on näidanud, et kõrvapõletikust on rohkem ohustatud lapsed, kes pole saanud rinnapiima või on seda saanud väga lühidalt.

Haigestumise vältimiseks on võimalik last vaktsineerida pneumokoki vastu, mis on kõige sagedasem keskkõrvapõletiku tekitaja. Vaktsiini võib kasutada lastel alates 6. elunädalast. Nii õnnestub vähendada keskkõrvapõletikku haigestumise riski kuni kolmandiku võrra. Vaktsiinist saadav kasu on suurim, kui kaitsepookimine leiab aset enne pneumokokiga nakatumist. Kuna uuringud on näidanud, et nakatuda võib juba väga varases eas, soovitatakse vaktsineerimisega alustada esimesel elupoolaastal. Kahjuks ei kuulu pneumokokivastane vaktsiin Eestis veel riiklikku immuniseerimiskavasse ja selle eest tuleb tasuda lapsevanematel endil. Täpsemat teavet tasub küsida oma perearstilt. Allikas: perearst Kristi Parts-Teppo  

PIKAD UNETUD ÖÖD

Merike Rööpson on laste kõrvapõletike pärast pidanud palju öösiti üleval olema. Tema teine laps, seitsmeaastane Jarko, läks varakult sõime ja haigestus kõrvapõletikku enne kaheaastaseks saamist. Laps põdes neli haigust järjest. Nii kui nohu tuli, järgnes kõrvapõletik ja sellele antibiootikumikuur. “See kordus iga kahe kuu tagant. Laps ärkas öösel kõrvavalu peale üles, hoidis kõrvast kinni ja nuttis. Võtsime ta sülle ja lohutasime. Istusime kordamööda vanaema ja issiga öösel üleval,” meenutab Merike.

Antibiootikumid mõjusid kiiresti ja juba teisel päeval oli lapsel parem. Ravi kestis keskmiselt kümme päeva. Nohu leevendamiseks lasti poisile ninna Humeri meresoolalahust ja väljutati sekreeti ninapumba abil. Merikese 15aastane poeg Tarvi jäi kõrvapõletikku juba kaheksakuuselt. Mäda väljutamiseks tuli kõrvad haiglas läbi torgata. Laps põdes ka hiljem mitu korda sama haigust ja tema kuulmine on veidi halvenenud. Jarko kuulmist pole kõrvapõletikud õnneks viletsamaks muutnud ja praegu on tema tervis korras.