Aitäh, tere ja palun!

Lugu kirjutama asudes olin kõhklev: no milliseid viisakusreegleid saab õpetada alla kolmesele põnnile, kes alles hakkab sõnu ritta seadma? Pärast kohtumist Kauro (11), Pille-Riini (4,5) ja Anna-Triinu (3) ema Aili Kadastega muutsin meelt. Artiklis jagab Aili oma kogemusi. Ta kinnitab, et varakult ongi just hea viisakust õpetada.

“Täh” ja “tere”

Aili Kadaste: Mida varem, seda parem seetõttu, et lapse esimesed sõnad on sageli “aitäh” ja “palun”. Neid tasub kinnistada. Tegime nii. Ulatasin pooleaastasele Anna-Triinule mänguasja ja ütlesin “palun”. Temalt lelu vastu võttes laususin “aitäh”. Ehkki nii väike laps kõnest veel aru ei saa, mõistab ta tegevuse kaudu öeldu mõtet. Kui ema lausub “palun”, kordab temagi “palu, palu”, soovides mõnd asja. Kui unustad ise “aitäh” ja “palun” öelda, unustab ka laps.

Sõna “tere” tuli nii. Meie lastele meeldivad liisusalmid. Eriti vahva oli tervitussalm “Tere-tere...”, ent mitte tavalise lõpuga “vana kere”, vaid “uhke kere”. Ütlesime külla minnes, aga vahel ka mujal “Tere-tere, uhke kere!” ja olime rõõmsad, kui lapsed meile “tere” laususid. Teretasime alati vastu, et see kinnistuks.
Soovitus. Kui laps on esimesed viisakussõnad selgeks saanud ning neid kasutab, tasub teda kiita ja tunnustada: “See on tõesti ilus! Kas sa tahaksid seda veel teha?” Laps vaatab sind särasilmadega ja ütleb “täh”.

Sama on sõnaga “tere”. Küsisin kord lapselt: “Kas soovid, et keegi sulle “tere” üt­leks?” Tema vastas: “Jah.”

Edasi hargnes selline dialoog.

“Aga kuidas sa saad “tere”? Mina ütlen sulle “tere” ja sina ütled mulle vastu. Kas sa said “tere”?”
“Jah, sain.”
“Mis sa selleks tegid?”
“Ma teretasin ise.”

Kui “tere” ei tule

Päris tillukestel lastel libisevad viisakussõnad hõlpsalt üle huulte, aga ühel hetkel kaovad need kui tina tuhka. Ent ärge muretsege – küll viisakused tagasi tulevad, kui kord on juba juurdunud, nii nagu juhtus ka Anna-Triinuga.

Kui miski oli vastukarva, tõmbus ta kühmu, läks trotsi täis ja kogu viisakus oli kadunud. Esiotsa kurjustasin temaga: “Kas sa siis aru ei saa, et sul tuleks midagi öelda?”, kui ta mõnd tädi teretada ei tahtnud. Anna-Triin vaatas, põrnitses, aga ei saanud sõnagi suust.

Tegime nii. Ütlesin väiksele turris tegelasele, kel olid käed risti rinnal: “Näe, sul on ju käte vahel päris pesa. Mis su pesas on?” Panin sinna loomakese. “Vaata, sul on külaline!” lisasin. “On jah,” kõlas tõre vastus.

“Aga mis sa ütled, kui sulle tuleb külaline ja sa oled õnnelik?” uurisin. “Aitäh, et tulid!” kõlas vastus juba leebemalt. “Aga mis sa arvad, mis sõna emal meele rõõmsaks teeb?” Lõpuks teatas ta: “Aitäh...”

Kogesin, et last sundida ei tasu, trots pole hea abimees. Meie, suured, ju ka väldime neid, kellele ei taha “tere” öelda. Miks peaksime väikest tagant lükkama.
Kaurost püüdsin üliviisakat poissi kasvatada, aga miskipärast ta üht vanaema teretas, teist mitte. Leppisime kokku, et kui ta tunneb, et süda käsib “tere” öelda, siis ütleb. Kui ei taha, näitab näo ära, noogutab ja läheb mängima. Ajapikku tuli ka sõna “tere” tagasi.

Minu oma

Poolteise-kaheaastased võivad mõne lelu pärast käsipidi kokku minna, jutt siin ei aita. Vanus 1–3 aastat on “mina” avastamise aeg. Asja, mis on “minu oma”, naljalt ei jagata. See on ka Anna-Triinu tänane päevateema. Aga kas meie ise tahame saadud kingitusi jagada? Toonitame ju ka lapsele, et see on nüüd sinu oma, ja siis tahame, et andku lelu teisele.
Tegime nii. Olen öelnud: “Näita teistele, et see asi on sinu oma, aga sa ei pea seda ära andma.” Vältimaks tülisid, ei võta me lemmik-kaisuloomi külla kaasa. Valime parem sellise asja, mida laps tahab teistele näidata ja ka mängida anda. Pille-Riini pealt näeme, et õnneks läheb nelja-viiesega juba kergemaks.

Palun vabandust

Anna-Triin leiab, et kui talle haiget tehti, peab ta samaga vastama, sest siis on ta ennast kaitsnud. Tegime nii. Olen püüdnud selgitada, mida haiget saamine tähendab. Kord näpistasin Anna-Triinu – tasakesi muidugi, mitte nii, et sinine plekk järel – ja küsisin: “Mis tunne on?” Ta teatas: “Ai on!” Vastasin: “Jah, emme tegi halvasti. Emmel on väga kahju. Palun vabandust!” ja kallistasin last. Nii saab laps paremini aru, miks tuleb vabandust paluda. Kui lihtsalt korrutada: “Palu andeks, sa tegid teisele haiget”, ei mõista ta seda.

Ei palu vabandust

Pille-Riin kippus varem enda kaitseks teisi hammustama. Külas aga soovid näidata last ikka heast küljest ja tahtsin, et ta andeks paluks. Ta ei saanud tükil ajal aru, miks seda vaja on. Aeg läks, ärevus kasvas. Mina muudkui kordasin, et palugu andeks... aga loomulikult ei palu ükski kahene seepeale andeks!

Laps areneb ajaga. Kolmene Anna-Triin juba nõustub vabandust paluma, kui ta haiget tegi. Kaheaastasel, kes kõnest veel päris hästi aru ei saa, tekitab see trotsi.
Tegime nii. Issi astus emmele varba peale, emme ütles: “Ai.” Issi teatas: “Näed, emme sai haiget. Nüüd ma teen emmele kalli-kalli, sest emmel oli valus.” Seda tuleb korrata, kuni mõte kinnistub. Ja et emme varvas siniseks ei läheks, tasub vahepeal rolle vahetada.

Ka Kauro on õdedele hea eeskuju. Kui tekib tüli ja ta teistele liiga teeb, läheb ta küll oma tuppa, aga tuleb peatselt tagasi ja teatab: “Ma tean, ma olen halvasti teinud. Ma pean vabandust paluma.” Ja siis ta kallistab õdesid. Kallistamisega on küll nii, et kui laps ei taha, ei tohi teda selleks sundida.

Eeskuju aitab

Teinekord võivad multikad olla head abi­mehed, kui neid koos vaadata. Kui seal kerkib üles teema, millega lapsed parajasti kimpus on, tasub sellest pikemalt rääkida.
Tegime nii. Ühes multifilmis on koht, kus Mari loobib patju ega taha magama minna. Olime ka ise parasjagu sellega hädas. Ütlesin siis Anna-Triinule: “Lähme proovime, kas padi on kole.” Ei olnud kole. “Aga äkki on tekk kole?” uurisin. “Eiiii...” Imestasin: “Miks sa siis ei taha tuttu minna?”

Seepeale võttis Anna-Triin kaisulooma ja vantsis linta-lönta voodisse. Multikas oli ka teine tähtis koht. Kisavat Marit vaadates ohkas Anna-Triin: “Kole! Kole!” Hiljem, kui ta on ise olnud trotslikus tujus, olen küsinud: “Kas mäletad, kuidas Mari karjus. Kas oli ilus?” Ta teatab: “Ei, kole oli.” Uurin: “Aga kas Anna-Triin on ilus, kui karjub?” Enamasti jääbki multikast meelde pigem tegevus, mitte jutt.

Eeskujuks on ka issi, kes nõusid peseb, ja Kauro, kes on nõusid pestes õdedele öelnud: “Ega mul siis käed otsast kuku, kui ma ema aitan!” Nüüd pesevad ka tüdrukud nõusid, seni küll issi kõrval.

Kolesõnad

Ka Anna-Triinu jutust on “kurat” läbi käinud. Ta ei teadnud, mis see tähendab, ent taipas, et kui hing on täis, siis nii öeldakse. Võib olla, et ta kuulis seda taadult, kes puutööd tehes naelapeast mööda lõi. Hiljem, kui Anna-Triin ei saanud riidesse või kingapaelu kinni, oli see sõna platsis. Tegime nii. Küsisin lapselt pärast kole­sõna ütlemist: “Kas nüüd on kergem?” Tüdruk vastas: “Ei tea...” Paar korda kasutas ta seda veel, siis unustas, kuna keegi seda kõrval ei pruukinud.

Paari-kolmeaastastele pole mõtet selgitada, mida kolesõnad tähendavad ja miks pole viisakas neid öelda. Nelja-viiesega on see juba võimalik ja vajalik. Selles vanuses kerkivad päevakorda ka kakanaljad.

Jõuproovid pisematele

Oli aeg, kui Anna-Triin lõi teisi iga tühise asja pärast. Kodus ta seda näha ei saanud, küllap nad siis sõimes oma­vahel kähmlesid. Kui me teda järjepidevalt keelasime, löömine kadus. Nagu ka hammustamine.

Tegime nii. Pärast paari hambaproovi näitasin lapsele pilti hambutust vanakesest ja ütlesin: “Kui sa teisi hammustad, muutud ise varsti samasuguseks.” Ju see jäi talle meelde, sest rohkem ta hammustada ei proovinud.

Selge, et laps tahab kõike katsetada, aga vanema ülesanne on piire seada. Iga kord, kui laps kedagi hammustas, panin talle käe suu ette ja ütlesin: “Oi, vaata, mis su suust tuli!” Kord oli see kole konn, kord kärbes või koll. Kes siis pärast ikka hammustada tahab!

Arvesta lähedastega

Viisakus tähendab, et oskad teistega arvestada ja oled kannatlik. Sedagi tuli harjutada. Miskipärast just siis, kui emal oli vaja helistada, tulid lapsed midagi teatama.
Selgitasin: “Kui mina telefoniga räägin, siis sina ootad.” Keelu märgina panin näpu suule.

Pisikestel oli raske olukorraga leppida, eriti Anna-Triinul, kes on kärsitum. Seepeale tuletas Kauro meelde: “Ema on ju öelnud, et kui ta telefoniga räägib, siis ei sega.” Sellest sai meil omamoodi mäng: kui kellelgi oli näpp suul, teised sosistasid.

Tegime nii. Harjutasin lastega erinevaid hääli ning selgitasin, millal tuleb sosistada ja millal kuulata. Kui peres tahab kolm last korraga rääkida, ei kuule muidu lõpuks kedagi. Jälgin ka, et kõik saaksid kordamööda sõna sekka öelda.

Vahel juhtub endalgi, et tahan kiiruga midagi Kaurole öelda ja torman tema tuppa. Mispeale ta küsib: “Ema, kas sa pole midagi unustanud?” Muidugi palun siis vabandust.
Nii see vastastikune viisakuste õppimine käib. Kui olen toiminud vastupidiselt oma reeglitele, palun vabandust. Laps mõistab, et ka vanem eksib, aga ta palub andeks. Võib-olla peab mõni mind rangeks. Usun siiski, et laps võiks kasvada nii, et ta ühiskonnas teistega toime tuleb. Liiga suurel isiksusel võib olla raske oma tujusid taltsutada ning see võib hiljem elu segama hakata. Viisaka inimese elu on lihtsam.

Kasulikke raamatuid

● Peggy Posti ja Cindy Post Senningi “Käitumise käsiraamat lastele” (Ersen, 2009)
● Leelo Tungla, Peeter Volkonski “Tahan olla kiiduväärt” (Kirilill, 2008)
● Marina Novikova “Kenad kombed” (Kirilill, 2006)
● Imbi Muheli “Meie lapse käitumisraamat!” (Koolibri, 1997)
● “Head kombed kõige väiksematele” (Koolibri, 1996)