Appi-appi! Pimedus!

Läänemaailmas peetakse hirme sageli nõrkuse märgiks. “Ometi pole hirmudest vabanemine eesmärk omaette,” on nentinud Mannerheimi Lastekaitseliidu kõnekeskuse juht Tatjana Paja­mäki-Alasara. “Teatud olukordades on hirmude roll inimest kaitsta.

Väikesel lapsel pole kogemusi, nii võib eriline, uus või kummaline nähtus kõhedust tekitada. Õigupoolest on pelgus suurepärane näitaja – see osutab, mida laps suudab ning millega tal veel rinda pista ei maksa. Näiteks kui põnn on liiga väike üksinda ringiliikumiseks, tundub talle turvaline hoida ema-isa käest kinni.”

Paanikaks pole põhjust

Hirmud muutuvad sedamööda, kuidas laps kasvab. Vastsündinu kardab äkilisi ja valjusid helisid. Esimese eluaasta edenedes tekitavad tundmatud näod võõristust. Kahesed kardavad eraldamist kõige lähematest – laps võib kohkuda isegi siis, kui ema hetkeks eemaldub.

Pisut vanemaid hirmutavad pimedus, kummalised hääled ja tundmatud objektid: äike, tuletõrjeauto sireen, kuke kiremine. Pimedusekartus ongi üks levinumaid hirme. Selle peletamiseks võib lapsega enne und taskulambi võtta ja toa läbi uurida. Ühtlasi saab sõlmida pisiperega kokkuleppe, kuidas käituda, kui keset ööd peaks tekkima halvav õud. Näiteks võib öelda, et kui laps kartma hakkab, tohib ta tulla ema-isa voodisse. Leevendust võib pakkuda öölamp.

Väikelastel põhjustab hirme ka telerist nähtu. “3–4aastasele on muinasjuttude ettelugemine telekast turvalisem variant, kuna nii saab ta loo ise silme ette maalida,” sõnab Pajamäki-Alasara. “Laps tahab jagada vanematega tähele­panu ja püüdlusi. Ent kuidas ta neid jagab, kui ema-isa on teleri või arvuti ees,” lisab Ene Raudla, perekeskuse Sina ja Mina psühholoog ja pereterapeut. “Süles istuval põnnil ei jää muud üle kui vaadata sama, mida vanemadki. Esi­algu näeb ta ekraanilt vaid liikumist ja virvendust, ent keegi ei tea, mis ta sealt tegelikult mällu salvestab.”

ahjulikud ja nauditavad hirmud

Täiskasvanute kohus on luua lapsele pilt maailmast, mis on hea ja turvaline paik. Siin on lubatud olla ka kohati põhjendamatult optimistlik. Kui laps kardab rasket haigust või õnnetusse sattumist, ei ole vaja vastata: “Kunagi ei tea, mis juhtuda võib.”

Nii mõnedki hirmud kanduvad täiskasvanult lapsele. Sellised on näiteks ämblike- või koertekartus, mispuhul on vale sundida last kardetuga silmitsi seisma. Rüblikute hirme ei tohi alavääristada, samas ei tohi neid ka süvendada. Naeruvääristavad väljendid “Ära ole tita!” või veenmised “Eestis ei leidu ühtegi mürgiämblikku!” ei mõju. Vanemad võiksid julgustada lapsi oma tunnetest avatult rääkima, neid arvestades ja austades.

Hirmu võitmisel tuleb liikuda mudilase tempos. Vanemad võiksid kinnitada, et kartmises ei ole midagi halba ning et ema-isa on siin­samas lähedal ja toeks. Olgugi hirmud loomulikud, võib kartusest sündida ka kahju. Vahel kogeb laps elus või kujutlustes ehmatavaid nüansse, mistõttu hirm areneb foobiaks. Näiteks kui arsti juures on tehtud haiget, võib väikelaps hakata kartma kõiki valges kitlis inimesi. Ahistavas olukorras kuuldud muusika võib käivitada hirmureaktsiooni teinegi kord.

Ent vahel võib kõhedus näida ka nauditav. Lõbustuspargi kõrgele kiikuvad atraktsioonid ühtaegu lummavad ja äratavad lastes hirmusegaseid tundmusi. Põnevad raamatud, kus seikleb kummitusi, nõidu jt, tõmbavad lapsi üha tagasi fantaasiamaailma. Olekski hea, kui pelutavaga harjumine toimuks turvalises keskkonnas.

Kriisid ja muutused kui hirmude taust

Kooliealiste kartused seostuvad sotsiaalsete suhete ja olukordadega. Pahatihti võib laste hirmude taustal olla kriise ja elumuutusi, nagu vanemate lahutus, perevägivald või lähedase surm.
Pereterapeut Raudla toob näite psühholoogi vastuvõtule tulnud kaheksa-aastasest lapsest. “Tal olid öised hirmud. Ta ei jäänud oma tuppa üksi magama ja rääkis koletistest. Ema arvas põhjuseks selle, et laps nägi ühel õhtul filmi koletistest.

Aga mis selle lapse elus toimus? Ema ja isa olid viimasel aastal tihti tülitsenud. Plaanitud oli isegi lahkuminekut. Ilmselgelt oli laps olukorraga kursis. Kuigi ta ei teadnud kõike, tajus ta pinget ja ohtu. Ja kui ta nägi filmi, mis ergutas fantaasiat, vallandus temas hirmu ja ärevuse reaktsioon. Ta hakkas rääkima koletisest, kuid tegelik koletis, mida ta kartis, oli hoopis isa ja ema pidev tülitsemine...”

Sel lapsel oli vallandunud mahajäetuse hirm: mis saab temast, kui ema ja isa lahku lähevad? “Hirmud väljenduvad erinevalt. Mida ebakindlam on lapse varasem kiindumussuhe, seda tugevamalt võib ärevus avalduda,” jätkab Raudla. “Laps vajab tunnetega toimetulekuks eelkõige vanemaid. Kui segadus on emas-isas, peegeldub see ka lastes.”

Samas pole hea ka ülehooldatus. Raudla toob näite lapsest, kes kartis 1. klassi minna. “Selle lapse vanemad olid väga ohutundlikud ja kasvatasid last vati sees. Laps hakkas kooli minema, ent tal oli hirm. Ema arvas, et põhjus on lasteaiakaaslases, kes oli last kiusanud. Tegelikult tundis koolimineja, et tal pole julgust teiste lastega suhelda. Nii et hirmu võib tekitada ka ema ja lapse liigne seotus. Kui lapsel pole eale vastavat oskust otsustada, oma vajadusi väljendada ja probleeme lahendada, tekib sõltuvussuhe täiskasvanutest.”

Kui laps pelgab, siis suur lohutab

• Räägi lapsega tema hirmudest. Võta kartust kui midagi enesestmõistetavat.
• Mööna, et kõik – ka täiskasvanud – kardavad midagi.
• Kui laps kõneleb oma hirmudest, keskendu ja kuula. Ära naeruväärista ega pisenda väikese muresid.
• Vasta lapse küsimustele asjalikult ja ausalt. Infot andes ära vassi.
• Laps ei tohiks oma kartusega üksi jääda, ta vajab sellega toimetulekul täiskasvanu abi.
• Kui kuuled lapse hirmudest, püüa mitte närvi minna ja ahastusse sattuda.
• Ole valmis arutlema lapsega ka ängistavatel teemadel, nagu surm ja vägivald.
• Luba lapsel mängida õnnetusi, surma ja teisi hirmutavaid sündmusi. Mäng on lapse moodus oma hirmudega toime tulla.
• Kui laps hakkab muretsema täiskasvanute tervise ja toimetuleku pärast, kinnita talle, et suured inimesed saavad eluga hakkama. Lapsele jäägu lapsepõlv!
• Vajaduse korral otsi abi lastepsühholoogilt.