Appi! Mu laps masturbeerib!

Arstliku perenõuandla seksuoloog-psühhiaater Imre Rammul rahustab vanemaid: “Inimese seksuaalreaktsioonid annavad endast märku alates üsasisesest eluperioodist – rasedate ultraheliuuringutel on registreeritud suguti erektsioone juba loote 17. elunädalal.”

Samuti on ka pärast sündi tavalised spontaansed kõdisti või suguti erektsioonid, mis ilmnevad näiteks imemise ajal. “Veel enne aastaseks saamist asub väikelaps tutvuma oma kehaga ja üsna loomulikult ei jäta ta vahele suguelundeid. Kui laps avastab enda jaoks suguelundite katsumisel saadava mõnutunde, ei ole tal ühtegi tõsiseltvõetavat põhjust sellest loobuda,” selgitab seksuoloog.

Pooled rahuldavad end enne teismeiga

Üks võimalik lisapõhjus väikelapseeas on ussnugiliste tõttu või hügieenilistel põhjustel tekkinud kihelus suguelundite piirkonnas. “Laps on autoseksuaalne, s.t tal puuduvad erootilised kujutelmad ja soov kaasata oma seksuaaltegevustesse teisi isikuid,” selgitab seksuoloog Rammul.

“Väidetud on, et kuni pooltel lastest on mingi eneserahuldamise kogemus juba enne teismeliseiga.” Seksuoloogi praktikas on Rammul alatihti puutunud kokku paanikas vanematega, kes on juhuslikult peale sattunud masturbeerivale põngerjale. “Osa vanemaid ei oska väga hästi sõnastada, millist kahju lapse elule ja tervisele nad usuvad sellest tõusvat.” Masturbeeriv laps on tihti oma tegevusega ametis ega märka ümberringi toimuvat. Seda võib juhtuda nii mitu korda päevas kui ka kord nädalas. Kui laps on väsinud, tüdinud või stressis, võib ta leida lohutust masturbeerimisest.

Mõned lapsed masturbeerivad ebameeldivustega toimetulemiseks, näiteks luti äravõtmine võib lapse eneseavastusretkele viia. Lapsed ei pruugi alati stimuleerida käe abil, mõnutunde saavutamiseks surutakse rütmiliselt kokku reie- ja tuharalihaseid, pannakse reite vahele mingi mänguasi, padi vms.

Asendustegevus aitab

Lapse eneserahuldamisega ei pea võitlema. Kui põnn on avastanud eneserahuldamise, ei pruugi see komme jäädavalt enam kadudagi. “Paljudel taandub masturbatsiooniharjumus kolme-nelja aasta vanusena, et taaspuhkeda puberteedi ajal,” lisab Rammul.

Masturbeerimine ei kahjusta last ei füüsiliselt ega psüühiliselt. “Probleem on muidugi olemas juhul, kui laps tegeleb eneserahuldamisega avalikult või kui sellest saab põhitegevus,” märgib seksuoloog. Probleem võib tekkida ka siis, kui lapsevanem reageerib üle ja annab lapsele mõista, et masturbeerimine on räpane ja halb. See võib last emotsionaalselt haavata ning tekitada süütunnet.

“Esimese hooga võiks üritada leida asendustegevusi ja seletada “seltskondliku käitumise” põhitõdesid. Kui see ei tööta, saab kindlasti abi ka spetsialistilt,” soovitab dr Rammul. Kui harjumus on lapsele sisse jäänud, peaks ta viiendaks-kuuendaks eluaastaks ise aru saama, et ennast rahuldada tuleb privaatselt. Puberteedieas saab masturbeerimisest nagunii pea iga noore eluosa, mis on vastuseks normaalsetele kihkudele ja hormoonidemöllule.

Mida teha?

• Aktsepteeri!

Masturbeerimine on normaalne igas eas. Lepi sellega, et laps on selle avastanud ja tunneb sellest rõõmu. Sa võid ainult kontrollida, kus laps seda teeb. Mõistlik on kokku leppida, et laps võib seda teha vaid magamistoas või vannitoas. Kui sa eitad probleemi, arvab laps, et võib ennast rahuldada igal ajal ja ükskõik kus.  

• Ära kiusa!

Anna lapsele vaba aega üksi olla ja ära kontrolli teda pidevalt. Ära keela lapsel endaga tegeleda ja ära küsi pidevalt, kas ta on käsi jalge vahele pannud.  

• Õpeta!

Ürita lapsele leida muud tegevust. Kui laps on eneserahuldamises väga kinni, selgita talle: sa tead, et ta tunneb sellest rõõmu, kuid seda peab tegema omaette toas. Neljandaks-viiendaks eluaastaks hakkavad lapsed paremini teiste inimeste tundeid mõistma ja saavad aru, et nad tohivad masturbeerida vaid üksinda olles.  

• Ära keela!

Suurim viga on last keelata. Lapsi ei tohi eneserahuldamise eest karistada – karjuda või loengut pidada, kui halb ja räpane on masturbatsioon. Last ei tohi kinni siduda, et ta end puudutada ei saaks. See võib tulevikus põhjustada seksuaalprobleeme.  

Millal otsida abi?

* Kui laps pidevalt masturbeerib teiste nähes.
* Kui kahtlustad, et keegi on lapsele masturbeerimist õpetanud.
* Kui laps üritab teisi rahuldada.
* Kui lapse käitumine tekitab sinus frustratsiooni, otsi abi ka endale.  

Masturbatsiooni ajalugu

Üks esimesi teooriaid masturbatsiooni kahjulikkusest pärineb kuulsalt arstilt ja õpetlaselt Hippokrateselt. Hiljem on seda arendanud mitmedki kuulsad nimed arstiteaduses. 18. sajandi Šveitsi raviarst samuel Auguste David Tissot kirjutas, et igasugune kehavedelike kaotus mõjub organismile kahjulikult. Ta arvas, et kõhulahtisus, seemnevedeliku või vere kaotus viivad organismi kurnatuseni ja võivad olla isegi surmavad.

Vastavalt üldlevinud arusaamadele peeti masturbatsiooni raskete haiguste (vaimuhaigused, kasvajad, tuberkuloos, seedehäired jne) põhjustajaks. Vaimuhaiglates võeti kasutusele spetsiaalsed kostüümid, et eneserahuldamist vältida. Kõige radikaalsem teadaolev masturbatsiooni profülaktika on kastratsioon. Sellised pseudoteaduslikud seisukohad leidsid aktiivset toetust veel mõni aastakümme tagasi ja küllap on paljudel lapsevanematelgi sellest midagi meelde jäänud.

Alles viimastel aastakümnetel on hakanud kinnistuma arusaam, et masturbatsioon on kahjutu ja inimese loomuliku seksuaalse arengu osa, mille käigus noor inimene uurib oma seksuaaltalitlust ja õpib seda juhtima. Seetõttu on tavaline, et naised, kes on enne suguelu alustamist ennast ise rahuldanud, jõuavad kergemini orgasmini, samasuguse kogemusega poisid suudavad paremini reguleerida suguakti aega.

Allikas: dr Imre Rammul