Aukartus lapse ees

Iga laps on piiritu potentsiaaliga täielik ime. Millised oleksid laste elud ja suhted täiskasvanutega, kui iga lapsevanem ja õpetaja seda usuks? Mis peaks maailmas muutuma, et see ime saaks sündida? Otsides neile küsimustele vastuseid, kohtume iseendaga.

Sinu elemendid

Inglise haridusuuendaja Sir Ken Robinson räägib oma raamatus “Element” loo naisest, kelle õpetaja saatis teises klassis psühhiaatri juurde. Et määrata hüperaktiivsuse diagnoosi ja suunata laps erikooli. Kui psühhiaater oli ema ja tütrega mõnd aega vestelnud, ütles ta tüdrukule: „Ma panen muusika mängima ja palun sul siin nii kaua oodata, kuni me emaga koridoris veidi juttu ajame.” Tegelikult hiilisid ema ja psühhiaater ruumi seinas asuva akna taha. Sinna jõudes märkasid nad, kuidas tüdruk muusika järgi juba tantsib. Mitte lihtsalt ei liiguta end muusika rütmis, vaid tantsib! Seepeale soovitas psühhiaater viia tüdruku tantsutrenni. Sellest tüdrukust sai Andrew Lloyd Webberi muusikalide tantsuseadja. Oma esimesi trenne meenutades ütles ta: „Seal kohtusin endasugustega – nendega, kes mõtlevad liikudes.” Tantsides oli ta oma elemendis. Täiskasvanutena oleme parimad, kui teeme kõik selleks, et iga laps leiaks oma elemendi.

See mõte võib mõnegi panna endalt küsima: „Kuidas on lood minu enda elemendiga – kas minu elukutse on minu elu kutse?“ Kui sinu vanemad või õpetajad püüdsid sinust teha normaalse, st võimalikult enda või õppekava sarnase inimese, võis juhtuda, et sinu element on varjusurmas. Sa tunned, et su elus ei ole kõik päris nii, nagu võiks. See seletamatu rahutus, mis end aeg-ajalt ilmutab, võib vajada vastust samale küsimusele. Meenutades kooliaastaid ja lapsepõlve, võid sa ehk leida neile oma elementidele suunatud alandamist, ebateadlikkust, võrdlemist, hukkamõistu, hirmu, ärevust, ajapuudust, ükskõiksust, segadust. Kuidas hoida lapsi samale teele sattumast? Millised peaksid olema meie suhted ja keskkonnad, et iga laps leiaks oma elemendi, oma anded?

Luba saada iseendaks

Iga sündiv, kasvav ja arenev laps esitab oma vanematele ja teistele temaga kohtuvatele täiskasvanutele väljakutse: “Oled sa valmis?” Iga rutiinne olukord on samaväärne arenguvõimalus mõlemale. Kuidas jääda rahulikuks, kui laps õpib lugema ja kirjutama aeglasemalt kui sina lootsid? Kuidas lahendada olukord, kui lapse arvamus sinu omast erineb? Kuidas reageerida lapse eksimustele? Carl G. Jung on öelnud, et iga ärritus on võimalus saada teada midagi uut iseenda kohta. Sedasama võiks öelda iga suhte ja kohtumise kohta. Kui meie tähelepanu on teiste hukkamõistu asemel iseenda arenguvõimalustel, siis toimub inimkonna teadvuse evolutsioon järgmistel aastakümnetel kiirendatud korras.

Hiljuti kirjutas üks Kanada õpetaja oma blogis oma aastatepikkuse töö lühikokkuvõtte: “Need lapsed, keda kodus armastatakse, tulevad kooli õppima; need, keda ei armastata, tulevad kooli armastust (ja tähelepanu) otsima:” Tihti on viimatinimetatud laste saatuseks olla koolis õpetajate poolt laiskadeks, mittemotiveeritud, rumalateks, rahututeks, ükskõikseteks tunnisegajateks sildistatud. Armastusedefitsiidiga laste kõrval segavad tundi ka väga andekad lapsed, kellele ühtlustatud tavatund igavaks jääb. Kui neid olukordi ei märgata või ignoreeritakse, siis ühel päeval on nende laste hing murtud. Nad muutuvad apaatseks, depressiivseks või ärevaks, vahel ka agressiivseks. Neile lastele teevad haiget maskidega täiskasvanud, kes püüavad iga hinna eest olla normaalsed ja kaitsta oma ego täiskasvanu õigusega. Nad on nagu teerullid, mis iga ainulaadsuse, potentsiaali ja teistsugususe olematuks rullivad.

Jäljed jäävad

Jaanilaupäeval mängis mu 15aastane poeg Marten minu sõbraga malet. Sõbra poolt kiireks, tema võiduga lõppevaks matšiks ennustatud kohtumine lõppes patiga. Mõni nädal varem oli poeg võitnud males oma isa. Kui jaaniööl kodu poole sõitsime, ütles Marten: ”Emme, kas tead, et sina olid mu esimene maleõpetaja? Siis, kui ma viieaastane olin ja sa mulle selle maleraamatu ostsid ning seda ette lugesid?” Ma olen elus vist üks kord malet mänginud, kuid ma usun raamatute ette- ja kooslugemisse. Usun, et selle kaudu saab lapses maailma vastu huvi äratada, toetada teda tema võimete avastamises. Ja ma usun, et varem või hiljem need hetked kannavad vilja.

Meie südames on armastuse andurid, mis annavad alati märku, kui oleme teinud midagi kahetsusväärset või elame hirmust juhitud valikute mõju all. Aga head lapsed – need kasvavad hirmuta. Iga lapsevanema ja õpetaja tähelepanelikkus oma sisemise armastuse anduri sõnumite suhtes aitab meil vabaneda koormavast hirmust. Aitab ilmutada iga lapse kui piiritu potentsiaaliga ime suhtes aukartust.

Kersti Türk on Tartu Waldorfgümnaasiumi õpetaja ja OÜ Prostuudium õpetajate nõustaja ja koolitaja.