Aukartuse ja nõudlikkusega
Kõik mu sõbrad on sel kevadel korduvalt kuulnud mind kooli lõpetamisest rääkimas. “Enne lõpetamist pean ma...”, “Meie lõpetamine oli erakordne, kuna me...” jne, jne. Olen olnud uhke ja rõõmus. Sedavõrd väärikat tunnet ei mäleta ma ühegi senise lõpetamisega seoses. Õppimine INSEADis – rahvusvahelises ärikoolis Prantsusmaal – oli väga eriline elamus. Sellega seoses olen üha rohkem tabanud ennast mõtlemast kooli üle üldisemalt.
Mitte ainult teadmiste levitamise koht
Keskkooliaegadest on mul väga eripalgelisi mälestusi. Tagantjärele olen siiski enamasti öelnud, et kool mulle ei sobinud. Olen pigem uudishimulik ja kiire, terava mõtlemise ja ütlemisega, kerge füüsilise puudega. Jäin pahatihti rataste vahele või siis ootasin kedagi või midagi järele. Kooliväline elu, eriti suhtlemine, tundus põnevam. Tasapisi sündis otsus pühenduda suhtlemise ja suhete õppimisele-uurimisele-õpetamisele.
Nüüdseks olen professionaalse koolitajana tegutsenud paarkümmend aastat – ja seda kiiresti muutuvates oludes, kus kõigil on olnud vaja hoopis uusi oskusi omandada. Olen üritanud oma koolitused teha “koolikauged” – pigem arutama ja eksperimenteerima ahvatlevad kui valmisteadmisi levitavad.
Koolist olen pigem eemale hoidnud. Viiekümnesena tundsin siiski, et tahan kogetut mõtestada ja akadeemilisse konteksti paigutada. Täpsemalt mõista, mida on viimastel aastatel inimeste kohta teada saadud ning kuidas seda parimal viisil õpetatakse. Kogeda, mida teaduslik süvapsühholoogia teab ja oskab.
Unistuste kool
Kui sõbrad küsisid, mis seal koolis oli sellist, mida võiks tavalisse kooli üle kanda, olen mõelnud päris mitmele asjale. Õppimine koolis võiks olla tihedalt seotud õppija igapäevaeluga. Koduga, kogukonnaga, aastaaegadega, riigis toimuvaga… Ehk saaks sealtkaudu arendada empaatiat, koostööoskusi. Mitmed uuringud näitavad ju, et äsjalõpetanutel on ülimalt keeruline mõista, mida kogenumad inimesed neilt ootavad.
Minu lemmikkoolis anti igal sessioonil ülesandeid, mis eeldasid oluliste asjade läbiarutamist lähedastega, muudatuste tegemist kodus ja töökohal. Meie kohta küsiti arvamusi ja hinnanguid nii meie kodustelt, sõpradelt kui ka kolleegidelt ning aidati meil saadud tagasisidest õppida.
Õppimine peaks paralleelselt pakkuma midagi mõlemale ajupoolkerale, tegelema ka emotsionaalse intelligentsuse arendamisega. Tänapäeval teatakse, et inimese vasak ja parem ajupoolkera toimivad eri viisil ja täidavad erinevaid ülesandeid. Sellal, kui vasak, “analüütiline” poolkera töötleb detaile, paneb parem poolkera osad tervikuks kokku. Haarab kogetavat terviklikult, suure pildina. On seotud tunnetega, väärtushinnangutega, kujutlusega. Aitab teha enamiku otsustusi.
Tänapäevane kool on minu teada ikka veel liiga “vasakule kaldu”, loogilis-ratsionaalseid tegevusi rohkem väärtustav. Meie koolis tegeldi mõlema küljega kordamööda. Me vaatasime filmilõike ja rääkisime enda jaoks tähendusrikastest asjadest vaheldumisi pingutust nõudvate teoorialoengutega. Kusjuures teooria tundmist ei peetud hindamisel olulisemaks emotsionaalsete näidete toomise oskusest.
Ja muidugi võiks koolis õppimine olla kas või natukenegi nii personaalne, õppijakeskne, igaühe huvisid ja taset arvestav kui minu viimatises koolis. Meil kõigil oli oma õpetaja, kellele iga sessiooni järel kirjutasime, kuidas meil läheb ja kuhu oma mõtetega jõudnud oleme. Ning saime toetust, suunamist, vastuseid küsimustele.
Oleme kodus arutanud, kuidas Aristoteles või Kristus või Buddha endale õpilasi valisid ja nendega maailma asju arutasid. Ühiselt uuriti ja mõtestati igaühe kogetut. Parimal juhul aitab kool ka nüüd leida kaaslasi, kellega läbi elu olulisemaid aktuaalseid teemasid arutada. See tegevus võiks aga olla oluliselt paremini toetatud ja suunatud.
Aukartus kooli ees
Minu koolis oli õppimine kõige tähtsam. Kogu keskkond toetas seda. Kokku ei hoitud, pigem anti liiaga: õppematerjale, tervislikku toitu, intellektuaalseid, füüsilisi ja emotsionaalseid väljakutseid, ilu ja rõõmsaid üllatusi... Näiteks korraldati meile külaskäike kohalikesse kaunimatesse paikadesse, põnevate inimeste juurde, tehti üllatuskingitusi, toodi teemasid tutvustama tuntud spetsialiste ja valdkondade esiuurijaid nii Euroopast, Ameerikast kui ka Aasiast.
Hakkasin mõtlema Eesti ajaloole sadakond aastat tagasi, mil kooli minek tähendas sageli sattumist erilistesse, aukartust äratavatesse tingimustesse, mis muu hulgas käivitasid ka nõudlikkuse enese vastu. Tahtmise areneda, olla keegi, teha midagi teiste heaks. Arvan, et kui tingimused on loodud, saab oodata ja nõuda tulemusi.
Usun, et paljut ülalkirjeldatust on Eesti koolidest võimalik leida. Samuti olen kindel, et uusi ideid võiks anda iga koolis toimuv arutelu teemal, mida me veel saaksime teha, et ka meie kool toetaks õppimist kõigil võimalikel viisidel.
