Distsipliin on üle kõige ehk Eesti ema kirjeldus elust Saksamaa lasteaias ja koolis
Kasvatajad aitavad lapsed riidesse ning kui kirikukell lööb kaks lööki, mis tähendab pooltundi, avaneb uks ja kõik tulevad kenas hanereas õue. Ei mingit rüselemist ega tõuklemist. Distsipliin on üle kõige.
Lasteaia väravas lastakse lapsed ükshaaval välja. Kasvataja kontrollib iga lapse puhul, kas vanem on kohal, ning annab lapse isiklikult üle. Kui mingil põhjusel ei saa vanemad ise järele tulla ja lapse peab ära tooma näiteks naabrinaine, siis peab selleks olema kirjalik vanema volitus, mis lubab last kellelgi teisel kaasa võtta, võimaluse korral tuleks see juba varem lasteaeda esitada. Kui laps on haige ja lasteaeda ei tule, tuleb hommikul helistada ja sellest kasvatajaid teavitada.
Sama on kooliga. Kui lapsevanem pole kooli helistanud ja laps sinna ei ilmu, on kooli juhtkond seaduse järgi kohustatud teavitama lapse kadumisest politseid. Tavaliselt püüab kooli sekretär enne veel ise vanemaid telefoni teel kätte saada. Meilgi juhtus ükskord, et isa pidi kooli helistama, aga unustas ära... Õnneks politseid siiski ei kutsutud. Kooli sekretär helistas mulle ja ma ütlesin, et laps on kodus haige. Palusin vabandust, et abikaasa unustas kooli teatada.
Lasteaeda järeletulekuga seoses olen mitu korda paraja ehmatuse osaliseks saanud. Jõudnud kohale veidi varem (näiteks neli või viis minutit), vaatan, et kedagi teist ei ole. Kohe tekivad igasugused mõtted: äkki oli lastel täna väljasõit ja tuleb hoopis teise kohta vastu minna? Aga ei... Saksa naised tulevad ülima täpsusega, lausa hämmastav, kuidas suudetakse oma tulekut sättida nii minutipealt. Kuna vahemaad on linnas lühikesed ja enamik tuleb jala, on ilmselt aja jooksul välja arvestatud, mitu minutit võtab teekond või mitu sammu tuleb astuda.
Allikas: "Minu Saksamaa", Petrone Print
