Anna-Greta Tsahkna räägib Pere ja lapse ning Perekeskuse Sina ja Mina tänapäeva emade lugude sarjas oma loo sellest, kuidas meie lapsi hoiavad digitaalsed lapsehoidjad. Eks see ole tuttav teema paljudes peredes. Kui nüüd mõtled oma tutvusringkonna peale, siis ehk lausa enamikes peredes?

Digitaalsed lapsehoidjad

Töötan igapäevaselt start-upis, mis propageerib nutiseadme kasutamist puidu mõõtmiseks. Pooldan igati tehnoloogiliste lahenduste levikut, mis võimaldavad asju lihtsamalt ja efektiivsemalt teha. Välja arvatud kodus ning oma laste puhul. Kodus olen ma peaaegu totaalne helendavate ekraanide vastane.

Nagu ilmselt paljud teised lapsevanemad, võitlen igapäevaselt selle 1000-päise lohega, mis on põnev ning lõputu. Jah, meil on ajalised piirangud kehtestatud. Aga ikkagi. Esimene mõte tundub ikka ja alati mingi ekraan kätte saada. Ei taha, et lapsed helendava ekraani ees zombistuks. Või treeniks ainult oma pöidlalihaseid. Pigem sooviks, et tunneks hetkeks sellist igavust, mille tagajärjel mõtleb välja midagi lahedat. Paneks oma aju tööle ning ega tarbiks ainult etteantut. Oleks loomingulised.

Kuidas luua olukord, et esimene mõte, kui ta õppimise või söömise lõpetab ei oleks oma telefoni pihkuhaaramine või teleka ette maandumine? Ja kuidas ise mitte olla eeskujuks, hoidudes oma telefoni pidevast näppimisest? Ning kas kodust ise eemalviibides peaks telekapuldi alati ära peitma?
Kui lapsed väikesed olid, oli ikka lihtne. Neid vidinaid lihtsalt polnud ning vanemate telefonide näppimine oli range keelu all. Väikestel lastel ei olnud seda teemat, et kõigil teistel on juba kontod Instas või FBs. Või küsimusi stiilis:„Emme, kes see Kim Kardashian on ja miks ta nii kuulus on?“

Varem see toimis, et: minge õue. Mängige oma legodega. Või millegi muuga.

Nüüd tuleb vastu, et see on niiiiiiiiii igav. Õues ei ole mitte midagi teha.

No aga lugege siis raamatut. Mängige lauamängu.

Vastus: see on niiiiiiiiiii igav. Me oleme seda juba teinud.

Keeruline. Pikk päev on selja taga ja kui aus olla, siis sooviks lihtsalt diivaninurka korraks kerra tõmmata ja lihtsalt olla.

Minus võitleb kaks osapoolt. Pr. Täiuslik suudaks olukorra kindlasti lahendada, mängides säravate silmadega lastega malet või kabet, kehvemal juhul Monopoli (arvutamine oleks ilmne kasutegur). Või organiseerides jalutuskäigu, kus muuseas räägiks huvitavaid ajaloolisi lugusid või tuvustaks erinevaid taimi ja puid, mis ette jäävad. Värske õhk, kombineeritud liikumise ning uute silmaringi avardavate teadmistega, no mis saaks kasulikum olla?

Pr. Ebatäiuslik pigistab aga silma kinni ja lohutab ennast teadmisega, et see välja lubatud 30-min arvutiaega niiiiii hull ka ei ole. Tulevik on nagunii tehnoloogia päralt. Seekord jäi Pr. Ebatäiuslik peale. Me kõik oleme inimesed.

Anna-Greta Tsahkna

Ursula Ratasepp räägib loo sellest, kuidas mõnikord lihtsalt ei jaksa, vaata SIIT!

Evelin Võigemasti isiklikku lugu sellest, et mõnikord tõesti jaksa olla, loe SIIT!

Hea lugeja, kogume Perekeskuse Sina ja Mina ning Pere ja lapse portaaliga tänapäeva emade lugusid.

Kirjuta ka sina oma lugu:

  • teistele emadele äratundmiseks,
  • tulevastele emadele kingituseks,
  • enda ema meenutamiseks,
  • kõigile tähelepanu juhtimiseks — emadepäeval täname emasid kõige selle eest.

Lugu palun saata aadressile perejalaps@delfi.ee, märkides juurde, kas võime kasutada avaldamisel Sinu eesnime või soovid kirjutada anonüümselt.