„Ema, kas sa armastad titat rohkem kui mind?"

Ükskõik kui hoolikalt uue lapse tulekuks ei valmistuta, pole ilmselt üheski peres pääsu armukadedusstseenidest. Suur õde sai emme kõhtu silitada, käis haiglas kohe beebit vaatamas ning võis pisikese sülle võtta, ent suure õnne asemel on tal silmad vees. „Ma tahan oma emmet tagasi,” põhjendab ta oma kurbust.

See on kurb ja samas paratamatu, et ema tähelepanu peab jaguma veel ühele nõudlikule pereliikmele. Edasine ei lähe lihtsamaks: algab lõputu võrdlemine, kumba last ema eelistab; kui pisike on süles, kipub sinna ka suurem ega taha mõista, et rohkem ei mahu; väiksemalt kistakse asju käest ja korraga on maja kisa täis. Kui pisikest lohutatakse, on suurem nurgas mossis ja tahab ka lohutust. „Miks sa Triinut lohutad ja mind ei lohutagi?” pahurdab suurem. „Sina tegid ju talle liiga, miks ma sind peaksin lohutama?” on see emale paras pähkel pureda.

Suurem laps, keda oled kiitnud tema tubli arengu eest, hakkab ühtäkki taas titaks. Vanemana eeldad aga, et laps oleks mõistlikum. Selgitad talle püüdlikult olukorda, ent kahjuks ei muuda see suurt midagi. Kuigi kohati tunned end nagu rott lõksus, oled siiski õnnega koos, et suurem ei ähvarda beebit aknast välja visata või vanem vend ei viruta nooremale paremsirget, mis lapse hoobilt hammasteta jätab. Tõukamine ja hammustamine on selle kõrval köömes.

Ent ka pisike kasvab ja ühel hetkel võib juba järg käest kaduda, kes siis õigupoolest see türann on. Väike kiskleb süle pärast ja ajab suurema minema, tirib teda juustest, hammustab ja näpistab. Saab sõnad suhu ja kuulutab, et suur vend on lollakas ja tema asjad nõmedad. Lõpuks pole emal muid toimemehhanisme, kui vaid karistusega ähvardada: „Kui sa seda teed, siis …”

Mis toimub lapsega?

Gestaltterapeut Mirjam Püvi sõnul saab armukadeduse nõiaring alguse lapse rahuldamata vajadusest: kas on siis eiratud lapse nuttu ja kurbust, lapsega pole head kontakti ega silmsidet, temaga suheldakse kui tüütu putukaga ja sageli käsuvormis, laps jäetakse oma murega üksi või lükatakse tema õlgadele enneaegu liiga suur vastutus. See sünnitab lapses trotsi ja paneb teda hauduma kättemaksuplaane, mis võivad impulsiivsusest ka teoks saada, sest tegu on ju lapsega. Võib aga juhtuda, et ilmnevad hoopis psühhosomaatilised reaktsioonid: laps hakkab alla pissima, näppu imema, jääb tihti haigeks ja saab sel moel ­vajalikku tähelepanu. Võivad tekkida ka sõltuvused arvuti ja teleri näol.

Alati pole tegu klassikalise juhtumiga, et noorem on vanemale armukade. Võib olla ka vastupidi. Kui lastel on suurem vanusevahe, võib juhtuda, et vanem laps hakkab nooremale emaks. Mõned lapsed muutuvad aga ekstra tubliks. Nii juhtus Mirjam Püvi enda peres, kui seitsme aasta eest sündis tütar. Kui toona kaheksa-aastane poeg algul veel küsis ema tähelepanu, siis ühel hetkel ta seda enam ei teinud. Ta nägi, et emal oli raske, ja tõmbus seepärast tagaplaanile, muutus tubliks ja kohati liigagi iseseisvaks.

„Ma olin ise ka pere vanim laps, seepärast tundsin selle mustri kohe ära ja reageerisin,” meenutab Püvi. Sellest peale algatas ema ühiseid tegemisi. „Selles pole midagi valesti, kui laps on tubli või hoolitseb noorema eest, aga tuleb märgata, et lapse enda vajadused peitu ei jääks. Kui see juhtub, on see märk sellest, et laps on alla andnud ja see põhjustab kibestumist,” hoiatab ta.

Isa ja ema on lapsele ilmas kõige kallimad ja seepärast hakkab ta nende armastust oma tublidusega välja teenima. Ta võib hakata ka vanemate eest hoolitsema, suureks saades on selline laps aga sageli ohvri ja märtri rollis.

Mis toimub vanemaga?

Armukadeduse näol on tegu väga keerulise olukorraga: ühelt poolt lapse rahuldamata vajadused ning tunded, teisalt aga vanema süütunne ja teadvustamata probleemid, mille juured peituvad samuti lapsepõlves. „See on ju enda minevikutaak, millest sõltub see, kui valulikult lapse armukadedusele reageeritakse,” ütleb Püvi.

Suhete sasipuntra harutamist soovitab ta vanematel alustada eelkõige iseendast ehk siis vaadata enda sisse ja küsida, kuidas olen mina armukade. Kui ollakse armukade oma partneri suhtes, siis selle alget peab samuti otsima minevikust. Vanem võib olla ise lapsena tähelepanuta jäänud ja püüab seda nüüd iga hinnaga oma lastega kompenseerida.

Teda kannustab ebaõnnestumise hirm. Kui aga kõikidest vanema pingutustest hoolimata käitub laps armukadedalt ja kurdab, et ta ei saa piisavalt ema tähelepanu ega ole emale nii kallis kui uus laps, tunneb ema suurt süüd. „Ta küsib endalt, mida ta on valesti teinud, et pole suutnud seda ära hoida, ja pingutab veel enam. Tekib olukord never enough!” hoiatab Püvi, kelle sõnul on taoline olukord ühtlasi märk sellest, et vanemal puuduvad selged piirid.

Laps võib hakata ema süütunnet ära kasutama ja kui piire ei panda, kasvab kõikide osapoolte rahulolematus üha suuremaks. Nii võib laps hakata vanemaga alateadlikult manipuleerima, sest ema süütunne toidab lapse sõltuvust. „Tegelikult anub laps sellise käitumisega piire, et saada tagasi turvatunne,” selgitab Püvi.

Lahendus on käega katsuda

Ei maksa jaanalinnu kombel pead liiva alla peita ja loota, et probleem aja jooksul iseenesest laheneb. Ootamise juures on halb veel seegi, et mure painab kogu aeg ja röövib energiat. Tuleb tegutseda!

Enda hirmude ja süütunde teadvustamine on suur samm lahenduse suunas. Vanem hakkab mõistma oma osa suhete sasipuntras. „Lapsele on see suur kingitus, kui vanem endaga tegeleb. Ta suudab ühel päeval ise oma lapsi tervemalt kasvatada ja tingimusteta armastada,” lisab Püvi.

Kui Püvi juurde tuleb lapsevanem jutuga, et lapsel on probleem, siis enamasti paraneb kodune õhkkond seeläbi, kui vanem oma asjad ära lahendab. Mõnel puhul piisab juba paarist kohtumisest terapeudiga. „Vanematega töötamine töötab suurepäraselt laste peal,” rõõmustab Püvi.

Kes pole aga valmis teraapiasse minema, sellele soovitab terapeut esmalt teema üle tõsisemalt mõtiskleda. Kindlasti tuleks muret ventileerida ehk siis sõpradega jagada. Lisaks tuleb vanematel, sageli emadel, kes on lastega rohkem koos, hakata tegelema piiride panemisega. Seda nii suhetes laste kui ka partneriga. Tuleb selgelt väljendada oma soovi veeta kvaliteet­aega ka suurema lapsega. „Emad peavad oma piiridega tegelema ja end nähtavamaks tegema, ei pea olema nii allaheitlikud. Mehe kahe esimese tõrjumise peale ei tasu veel alla anda,” julgustab ta.

Kvaliteetaja all peab Mirjam Püvi silmas lapsega koos olemist ja suhtlemist: sina ja mina. Autosõit sõprade juurde, kus ema tähelepanu on tegelikult vestlusel sõbrannadega, ei ole kvaliteetaeg.

Märksõnad armukadeda lapsega suhtlemisel:

• Kallistus ja hea kontakt on alati omal kohal. Lapsega ei pea hakkama titahäälega rääkima, sest ta seda nõuab. Ta tahab soojust ja armastust, mis on selles hääles, aga ei oska seda soovi paremini väljendada.

• Tunnustus ja kiitus on väga tähtsad. Tunnustades püüa mitte keskenduda vaid ühele valdkonnale (nt õppimine), sest laps võib sulle meeldimise nimel muutuda ülipüüdlikuks.

• Last ei tohi alavääristada ega häbistada.

• Pole mõtet manitseda, et ära ole armukade, sest lapse jaoks on tegu väga abstraktse mõistega. Samuti pole lapse võimuses olla midagi muud, kui ta on, ega tunda teisti, kui ta parasjagu tunneb.

• Kui laps hüüab „Vaata mind!”, siis vaata kindlasti. See on selge vajadus, et laps soovib sinu jaoks nähtav olla.

• Kindel ohumärk on see, kui laps pole enam kunagi ei kurb ega vihane.

Kindlad märgid sellest, et vanem peab enda probleemidega tegelema:

• Vanema suurenenud tähelepanu-vajadus.
• Vanem on ülihoolitsev, n-ö kanaemalik.
• Vanemal on sõltuvusprobleemid.
• Vanemal endal on probleem armukadedusega.
• Kui vanem tunneb end sageli ohvri või märtrina.

Ummikust päästis piiride panemine

„Mõnikord tundsin end nii ummikus olevat, et hoidsin pead kahe käega kinni ega teadnud enam, mida teha,” tunnistab 33-aastane Evelin, kes muutus pärast teise lapse sündi täielikult vanema lapse mängukanniks. „Selline tunne oli, et tahaks lapse eest ära joosta. Samas ei julgenud ka, sest kartsin tema tundeid riivata.”

Enamasti alustas Emma süüdistustega, et ema on titaga rohkem aega koos kui temaga. Iga kord astus Evelin sellesse lõksu ja hakkas kinnitama, kui väga ta Emmast hoolib, ning selgitas, miks beebid nii palju tähelepanu vajavad. Lapse õnnetu nägu ei muutunud sellest sugugi rõõmsamaks. Lisandusid aina uued süüdistused ning nõudmised ja kunagisest lõbusast, muretust lapsest polnud enam jälgegi.
Kui titast sai rüblik, hakkas nõudmisi tulema juba kahelt poolt.

„Mõnikord oli mul selline tunne, et nad tahavad mind lõhki rebida. Sageli nad rippusidki üks ühe, teine teise käe otsas. Võimatu oli kahele lapsele samaaegselt meele järgi olla,” kirjeldab naine. Nüüd tagantjärele saab ta aru, et püüdis kõigest väest anda oma lastele seda, millest ta ise oli ilma jäänud: tähelepanust, ärakuulamisest, soojusest ja toredast koosolemisest oma vanematega. Hirm kannustas teda üha enam selle eesmärgi nimel pingutama, aga vastutasuks oli laste üha paisuv rahuldamatus.

See ajas ema vihale. Ta hakkas Emmat hurjutama, miks too on nii tänamatu, miks ta pole juba mõistlikum ja arusaajam. Ema pahandamisele järgnes lapse nutt: „Emme, ära ole kuri, lepime ära!” See põhjustas süümepiinu, sest Evelin tundis, kui ebapädevalt ta oma lapsega oli käitunud. Ent niipea, kui ta oli leppimise märgiks Emmaga kallistanud, algas lapse pealetung süüdistuste näol uuesti.

„Ühel päeval jooksis mul juhe selle peale nii kokku, et läksin vannituppa ja lihtsalt karjusin. Tundsin, et mul on mõistus otsas, mina ei tea, mida edasi teha,” räägib Evelin. „Ära ole kuri, lepime ära. Kallistame!” palus Emma taas, kui ema nähtavale ilmus.

Evelini peas vasardas mõte, et ta ei saa ju last endast eemale tõugata. Ta peab kallistama. Tunne tema sees ütles aga, et ta ei taha kallistada – õhust aimas ta järjekordset manipulatsiooni ja lõksu. Seekord kuulas ta oma tunnet ja ütles ei. Laps nuttis vihast ja nõudis kallistamist. Ema jäi endale kindlaks: „Ma ei taha praegu kallistada. Mul on õigus mitte tahta kallistada.”

Hämmastusega jälgis Evelin, kuidas lapse tuju mõne hetkega paranes. Igasugused etteheited ununesid ja Emma oli valmis oma asjadega edasi tegelema. Ema hirm haavatud ja äratõugatud lapsest ei saanudki teoks. Laps koges üle kahe aasta esimest korda oma ema piire ja see andis talle turvatunde. Pärast seda „imelist hetke”, nagu Evelin seda nimetab, on suhtlemine Emmaga muutunud. „Palju lihtsam on temaga koos olla,” ei oska Evelin seda muud moodi kirjeldada.