Ema mure: imik röövib kogu mu aja ning suurema lapse jaoks polegi mind enam olemas...


Ema mure: imik röövib kogu mu aja ning suurema lapse jaoks polegi mind enam olemas...
Foto: Shutterstock

Mäletan seda hetke, kui esimene laps sündis. Tol momendil vandusin, et ma ei tee temaga kunagi seda, mida minu vanemad minuga tegid — ta ei jää iialgi, mitte kunagi oma õe või venna varju. Olen ise üles kasvanud esimese lapsena, kelle olemasolu peaaegu unustati, kui vend sündis, seega tean seda valu hästi. Mina oma lastele nii ei tee, lubasin ma siis.

Ma armastan oma lapsi meeletult. Mõlemaid. Nii seda viieaastast väänikut, kes esimesena mu sees kasvas, kui imikut, kes veel ise endaga hakkama ei saa ja nõuab kogu mu tähelepanu. See murrab mu südame.

Mul ei jätku esimese lapse jaoks enam aega. Kui ta on lasteaias, tunnen ennast hästi, sest tean, et seal ei ole tal igav. Teisest küljest närib mind süümepiin — mina olen kodus, aga tema lasteaias! Ta ju võiks ka kodus olla, koos minu ja oma õega, aga sellest ei tule kahjuks midagi välja. Ta on armukade ja põhjusega. Pisiõde on väga memmekas ja tahab ainult süles või tissi otsas olla. Ta magab kehvasti ja muidugi just siis, kui tita uinub, hakkab suurem mingit eriti lärmakat mängu mängima või paneb teleka kõvasti käima. Ja jälle pean minema nutvat titat rahustama selle asemel, et suurema lapsega koos olemist nautida ja aega veeta.

Nii on see hommikust õhtuni, päevad läbi, kogu aeg. Alati jääb mudilane kaotajaks, sest tita on nõudlikum ja nutab. Alati tunnen ennast süüdi, sest ma tean väga hästi, mis tunne on, kui emal-isal ei ole aega. Lapse jaoks pole vahet, kas päriselt pole aega või lihtsalt ei huvita, sest vanemate tähelepanu nagunii ei saa.

Seotud lood:

Mõnikord, kui ma jälle olen saanud suuremale ainult õhtust unejuttu lugeda või söögilauas paar sõna vahetada enne kui ta magama läheb, nutan õhtuti kurnatusest, magamatusest ja süütundest. Miks ma olen selline ema, kes oma lubadust murrab? Kust võtta jõudu ja lisaenergiat, kui imik pidevalt nutab ja kogu tähelepanu endale tahab?

Mida tunneb vanem laps tegelikult, kui majja sünnib beebi, vaata SIIT!

Loe veel

See armukadedus, mida mu mõlemad lapsed teineteise vastu üles näitavad, hävitab mind. Imik nagu tajuks kohe, kui suur vend on lähedal ning klammerdub siis minu külge eriti kõvasti, justkui ta ei kannataks mõtet sellest, et vend ka pisut tähelepanu saab. Kujutlesin, kuidas olen rõõmus ja rahulik ema, kes õpetab suure lapse väiksema eest hoolitsema, aga tegelikult on suurem imiku vastu hoopis vaenulik ja tõrges. “Ei taha titat, viime tita ära, pane ta vait” jne on mudilase poolt igapäevased. Ta käib titat näpistamas ja neil harvadel kordadel kui temaga mängibki, teeb seda nii jõuliselt, et beebi jälle nutab käes. Siis suur tüdineb, mina pean lohutama mudilast ja suur on jälle üksinda… Muidugi ei looda ma, et tema käitumine paraneks iseenesest. Seda enam, et ka lasteaiast tulevad sõnumid, et seal on tal samuti probleeme käitumisega — nimelt agressiivsusega.

Ta tunneb ennast hüljatuna, ma ju tean. Ta vajab tähelepanu, hoolt, hellust, armastust ja emme sülle, kus on pidevalt teine tita ees. Kust ma võtan selle aja, kui mees on tööl? Kust ma võtan selle energia, kui olen magamatusest täiesti sooda ja närviline? Ma vajan abi ja ma vajan nõuandeid, kuidas sellest olukorrast välja tulla.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare