Emme, mis see seks on?

Ühel maikuu päeval teatas lasteaiast emaga koju sõitev Maria (6): “Ma ei taha enam Karliga mängida!”
“Miks?”
“Sest Karl tahab kogu aeg sek­sida!”
“Ah või nii... Mida ta siis teha tahab?”
“Ta tahab, et ma lõunatunni ajal tema voodisse tuleksin, ja siis tahab keerutada seal voodi peal. Ja mulle ei meeldi, et ta mulle käe särgi alla paneb!”

See kahekõne tekitas Maria emas Kristis üllatust. “Ma ei ole suur paa­nitseja,” püüab ema oma tundeid sõnadesse panna. “Esimene mõte oligi, et nüüd siis ongi käes aeg, mil peab seksist rääkima. Kuigi olin teadlik, et see tuleb, tundsin ikkagi kerget kohmetust.”

Ema säilitas rahu ja kinnitas tütrele, et keegi ei pea tegema asju, mis talle ei meeldi. “Kiitsin teda, et ta ei teinud seda mängu kaasa ja ütles mulle. Rõhutasin, et kui poiss veel sellise ettepaneku teeb, öelgu selgelt ei ja rääkigu minuga.”

Järgmisel päeval rääkis ema kasvataja ja Karli isaga. Poisi isa lubas pojaga vestluse ette võtta ja kasvataja silmad lahti hoida. Paari nädala pärast nägi ema, et tüdruk ja poiss mängivad jälle lasteaiaõuel koos. Maria teatas, et nad leppisid ära ja on nüüd jälle sõbrad. Tundub, et siiani pole Kristi tütrekesele ka ettepanekuid voodil keerutada enam tehtud. Millest niisugused mängud alguse saavad ja kuidas sellises olukorras ikkagi käituda?

Mängureeglid

Pereterapeut ja seksuaalnõustaja Pille Kütt ütleb, et seksimängud ja huvi seksi vastu on koolieelikutel täiesti eakohased teemad. “Küsimus on selles, millal on tegu mänguga ja millal väljub laste tegevus mängu piiridest,” ütleb ta. “Selles loos tajus tüdruk, et mängu piire oli ületatud, et siin esines tegevust, mis kuulub täiskasvanute maailma. Tüdruk oli piisavalt hakkaja, et enda eest seista, ja usaldas ema, et temaga juhtunut jagada.”

Piir mängu ja eakohatu seksuaalse käitumise vahel on õhkõrn, kuid on mõned reeglid, mis orienteeruda aitavad.

Mängus:
• puudub vägivald, s.t ühe osalise alistamine teise tahtele,
• lastel on riided seljas,
• ei topita midagi tuppe ega pärakusse,
• ei toimu oraalset kontakti suguelunditega.

Kui kas või üht neist reeglitest rikutakse, pole enam tegu süütu mänguga. Kas võib säärastest piiriületustest otsida ka meie üleseksualiseeritud ühiskonna ja meedia mõjusid? Jah ja ei, arutleb Pille Kütt. “On hästi oluline, mil viisil siintoodud poisi isa pojaga rääkis,” juhib ta tähelepanu. “Sellised mängud võivad tuleneda meediast või elus nähtust, kuid ma ei välistaks ka võimalust, et poissi on väärkoheldud. On väga tähtis, et lapsi sellise tegevuse eest ei süüdistataks ega karistataks, vaid püütaks uurida, kust idee pärit on.”

Meedia mõju?

Kõige levinum ideede jagaja on ilmselt siiski meedia. Tallinna Ülikoolis kaitsti tänavu magistritöö “Televisiooni võimalikud mõjud 6–7aastaste laste seksuaalsust puudutavate arusaamade kujunemisele”. Selle autor Triin Rass jõudis laste mängu jälgides ja nendega intervjuusid tehes järeldusele, et tele on lastele väga oluline seksi ja soo­rollide alase info andja.

Küsitlustes selgus, et 6–7aastased vaatavad regulaarselt seriaale “Kätte­maksukontor”, “Saladused” ja “Pilvede all”. Lisaks nimetasid lapsed telesarju “Seks ja küla”, “Reporter”, “Seks ja linn”, “Vali mind”. On märke, mis näitavad, et põnnid koguni eelistavad neid lastesaadetele, taibates samal ajal hästi, et need pole lastele mõeldud. Seega on selliseid saateid kõige parem vaadata siis, kui vanemaid lähedal pole.
Ettevaatlikuks teeb küsitlustest ilmnev laste usk, et saadetest saab häid nõuandeid tulevikuks.

Näiteks seletab üks tüdruk: “Siit saab väga palju seksist teada, see “Seks ja küla” ju seletab ja siis sa suurena tead, kuidas mehega käituda.” Nõutust lisab veelgi tendents, et teles nähtav kipub kujundama ka arusaamu soorollidest. Selle näiteks on stseen nukumängust.

Kaks tüdrukut lepivad kokku, et üks Barbie käib pidudel ja kohvikus. Kui ta siis peole riideid valima hakkab, teatab Keni nukuga mängiv laps käskival toonil: “Pane see kleit! See on hästi ilus.”

Lapsed jäävad kimpu infoga, mis pole neile eakohane ja mida ei aita seletada toetav täiskasvanu. Veel ohtlikum on suundumus, et saladuse- ja süütundekoorma alla jäetud lapsed hakkavadki oma seksuaalsete hoiakute kujundajatena eelistama vanemate asemel teisi autoriteete, sealhulgas televisiooni.

Mis see seks on?

Maria ema teadis juba ennegi põhimõtet, et lapse küsimustele seksi kohta tuleb vastata täpselt nii palju, kui laps küsib. “Ikkagi tundus veider, et kuidas ma kuueaastasele seksist rääkima hakkan, ja kui palju siis?” arutleb ema. Kristi ostis Raissa Cacciatore raamatu “Laste seksuaalne areng” ja sai sealt soovitusi.

Maria uuris emalt esimest korda seksi kohta veidi enne intsidenti Karliga, kevadel. Keset kaubanduskeskuse saginat oli tüdruk äkki lapselikku huvi ilmutanud: “Ema, mis see seks on?” Mõni aeg varem oli laps kodus tantsides hõisanud, et ta seksib. Ema põrgatas palli tagasi ja päris, mis last nii küsima pani. “No sellest lauldakse ju lauludes,” seletas tüdruk, “no et oled seksibeibi.” Ümbruskonda arvestades ema pikemalt seletama ei hakanud, märkis vaid, et need on suurte inimeste laulud ja seks on just nagu suurte inimeste mäng.

Pille Kütt soovitab vanemail lapsele vastates rõhutada tundeid, mis seksi juurde käivad. “Tänapäeval pakub keskkond vihjeid konkreetsele tegevusele nagunii väga palju,” arutleb ta, “sellepärast kasutaksin vanemana võimalust rääkida sellest, et seksi juurde kuuluvad lähedus, hoolimine, austus. Kui minu viieaastane tütar seda küsis, vastasin, et seks on ilus asi, see on lähedus kahe täiskasvanud inimese, tavaliselt mehe ja naise vahel.”

Lapse huvi targalt ära kasutades saab vanem olla lapsele oluline infoandja ja teejuht. Kuigi põhimõtteks on vastata nii palju, kui laps küsib, ei pea sealjuures piirduma lause-paariga. Kui Pille tütar temalt küsis, kust tulevad lapsed, võttis ema paberi ja pliiatsi ning joonistas naise suguelundid. “Näe, naisel on siin kolm auku – ühest tuleb välja piss, teisest kaka ja kolmanda kaudu sünnivadki lapsed. Naise keha on erakordne – see auk, mis on tavaolekus väga kitsas ja millesse seksimise ajal mahub sisse peenis, venib sünnituse ajal tõesti nii palju, et siit mahub välja laps.”

Kunagi pole liiga vara

Laste võimalikke arusaamu seksist leiame ka mainitud magistritööst. Lapsed vastavad siin küsimusele, mis on seks, nii: “Suudlemine ja musitamine.” “Üksteise peal olemine.” “Hüplemine ja möllamine.” Üks poiss kirjeldab: “Mees on naise peal ja vahel on naine mehe peal, jalad laiali. Musitatakse ja tissid on paljad, mehel on ka kõht paljas. Püksid on jalas, ainult trussikud.” Laste arusaam seksist väljendub ka nukumängudes, mida tüdrukud mängivad. Alasti Ken ja Barbie pannakse üksteise peale, üks tüdrukutest hüpitab neid, teeb ähkivaid häälitsusi ning ütleb: “Me tegime temaga seksi.”

Magistritööst järeldub, et juba 6–7aastased eelistavad koguda seksi­alaseid teadmisi meediast või neutraalse täiskasvanu käest. Triin Rass sai lastega vesteldes teada, et vanematelt ei küsita seetõttu, et vestlus võib tekitada mõlemale poolele häbi ja ebamugavust. Lapsed on kogenud, et kui vanematelt küsida, kipuvad nood kontrollima laste infoallikaid, mitte ei anna vastust. Seega tundub lastele, et targem on mujalt vastuseid otsida.

Kui see tõesti nii on, oleme juba käest andmas endi kui laste esimeste, hoolivate ja empaatiliste teejuhtide rolli. Või kardame me rääkida liiga vara või liiga palju, uskudes, et nii tekitame lastes “ebatervet” huvi? Pille Kütt hajutab hirme. “Põhjamaades läbi viidud viimaste uuringute põhjal ei õhuta asjalik positiivne info last varem seksuaalelu alustama, pigem lükkab selle algust edasi,” ütleb ta. “Ja kindlasti ei ole mõistlik tekitada lapses tunnet, et seks on keelatud vili. Seks on ilus tegevus ja meil vanematena on suur roll selles, et laps seda suurena nautida suudaks.”

Ära anna teejuhi rolli käest!

Liiga vara ei tasu alustada, kuid kerge on ka hiljaks jääda, vastab Ameerika arst ja seksuaalkasvataja Fred Kaeser ajakirjas Psychology Today küsimusele, millal rääkida lastega seksist. Info õigeaegne jagamine on parim viis kaitsta last ja noort väärkohtlemise, suguhaiguste ja soovimatu raseduse eest.

Murdeiga on nihkunud varasemaks ja lapsed puutuvad seksuaalsete vihje­tega palju kokku. Kaeseri meelest on “kümme uus kuusteist”. Seksist ja seksuaalsusest on lapsega hea rääkida igas vanuses. Alustada tasub siis, kui laps huvi üles näitab.

Nii räägid seksist viieaastasele

• Paku infot kildhaaval, et laps jõuaks uusi asju vastu võtta. Vasta alati, kui laps küsib. Nii näeb ta, et võib sinult edaspidigi küsida seksiga seonduvaid seiku, kui miski teda vaevab.

• Tutvusta lapsele mehe ja naise anatoomiat, nimeta kehaosi. Räägi ka, millised kohad on inimese privaattsoon, mida teised ei või
puudutada. Erandiks on juhud, kus vanem aitab last pesta või arst peab ta läbi vaatama. Selgita, et laps ütleks “ei”, kui keegi teine üritab teda nendest kohtadest katsuda, lahkuks kohe ja räägiks juhtunust emale või isale. Rõhuta, et kui keegi lapsega nii­moodi teeb, siis laps ei ole süüdi.

• Räägi, kust tulevad lapsed. Räägi seemne- ja munarakkudest ning kuidas need kokku saavad. Lisa, et seks on täiskasvanud inimeste vaheline asi, mida tehakse vaid sellise inimesega, keda armastad ja usaldad.

Seda võiks 10aastane juba teada

Kui hakkad seksist ja seksuaalsusest rääkima enne kooliiga ning vestled sellest alati, kui laps huvi tunneb, on ta murdeea künnisel valmis oma tärkavate seksuaalsete tunnetega silmitsi seisma. Nii saab vältida väärkäsitlusi, mis tekivad, kui laps kuuleb seksiga seonduvast vaid sõpradelt ja meediast.

Selgita lapsele, et seksides võib jääda rasedaks ja/või saada suguhaiguse, kui ei kasuta kondoomi.
Vestelge, mis vanuses võiks hakata seksima, kellega seda teha ja kellega mitte. On hea, kui laps mõtleb nendele asjadele enne, kui need tegelikkuseks saavad.

Õpeta last tegema iseseisvaid otsuseid. Seda läheb vaja mitmetes eluvaldkondades, eriti aga siis, kui ümbruskond avaldab lapsele survet liiga vara seksuaalsuhtesse astuda.

Nüüd on viimane aeg selgitada lapsele ka seda, millised kehalised muutused poiste ja tüdrukutega murdeeas toimuvad.