Emme, sa oled paha!

Tavaliselt on vanemad šokeeritud: no kuidas nii, ta lööb oma ema! Kuid lapse jaoks pole see rünnak otseselt ema vastu, vaid niiviisi maandab ta pingeid, millega muul viisil toime ei tule. Ema juhtus lihtsalt juures olema. Sestap pole mõtet dramaatiliselt karjatada: “Kuidas sa ometi võid lüüa oma ema?” See ei ole lapsele mingi argument, sest tema reaktsioon on suunatud olukorrale, mitte vanemale isiklikult.
Karl Joosepi vanemad saavad edukalt reageerida üksnes siis, kui nad teavad, milline on nende poja isiksusetüüp. Sama käitumine annab eri tüüpi laste puhul täiesti vastandlikke tulemusi.
Mõni laps on närviline ja kartlik, muretseb palju, võtab kriitikat väga südamesse ning elab probleeme raskelt üle. Tema esimene reaktsioon uues olukorras on pigem hirm: ta poeb ema selja taha ja jääb sinna pikaks ajaks.
Mõni jõnglane on aga kehtestav ja jõuline, võtab kergesti riske ning kriitika on talle nagu hane selga vesi. Tema esimene reaktsioon võõras olukorras on uudishimu: pikemalt mõtlemata sukeldub ta pallimerre või sekkub teiste mängu.
Need mustrid ei välista teineteist, vaid esinevad korraga. Kui nad on tasakaalus, siis laps uues olukorras algul tüüpiliselt võõrastab, ent harjub peagi ning hakkab tegutsema. Aga et vanematel liiga lihtne poleks, siis mustrid vahelduvad – ka väga domineeriv laps võib mõnikord ootamatult pelglik olla ning kartlik laps näidata üles üllatavat initsiatiivi. Siiski esineb suurema osa ajast üks muster. Kui vanemad harjutavad end reageerima sellele vastavalt, siis teevad nad sagedamini õigeid kui valesid asju.
Vaatame, kuidas mõjuvad erinevad käitumisviisid kahe äärmusliku tüübi puhul.

Kartlik Karl
Karistab. Laps tunneb end emaga kõige turvalisemalt ning seetõttu kontrollib ennast vähem. Niisiis ei saagi karistamine siin tulemust anda, sest nelja-aastane ei suuda oma emotsioone veel kuigivõrd kontrollida. Pigem tekitab see solvumist ja soovi kätte maksta: mõni laps võib hakata just nimme nii käituma, et vanemaid pahandada.
Juhul kui Karl on kartlikku tüüpi laps, siis tekitab karistamine või isegi pealekäratamine temas hirmu mitte ainult ema löömise, vaid üldse igasuguse eneseväljenduse ees. Ta õpib konfliktide eest põgenema, mitte neid lahendama, ning tema algatusvõime väheneb. Täiskasvanuna on selline inimene kahtlustav ja paranoiline või siis ründab agressiivselt, niipea kui kuuleb vähimatki kriitikat.
Kohtleb külmalt. Vanem võib löömise peale solvuda, mistõttu ta keeldub lapsega suhtlemast – saadab Karli üksi oma tuppa või lihtsalt ignoreerib teda. Tasakaalukas, tugeva enesehinnanguga laps järeldaks sellest, et ta on halvasti käitunud.
Äärmuslikult kartlik laps aga reageerib neurootiliselt. Ta kas tunneb paanilist hirmu vanema kaotamise ees, mistõttu kujunevad välja ülim sõltuvus ja õpitud abitus, või siis hakkab vanemat ise eemale tõrjuma, et kaotusehirmu juba ette vältida. Kumbki võimalus ei aita lähisuhteid hoida.
Nunnutab. “Armastusega ülekallamine” oleks tasakaaluka lapse puhul sellises olukorras vale tegu, kuna niiviisi vanem justkui kiidaks agressiivse käitumise heaks. Kartliku Karli puhul võib see esimese sammuna aga vajalik olla – selleks, et taastada kontakt, mis omakorda lahendab hetkelise agressiivsuse. Sealt edasi saab juba rahumeelselt suhelda.
Manipuleerib. Vanematel on lugematu hulk viise, et suunata last mingi kõrvalise ettekäände abil: juhtida tema tähelepanu mujale, öelda, et “jumal näeb” või “oi-oi, kõik inimesed vaatavad ja teevad häbi” vms. Selliste käitumisviiside viga on see, et need ei õpeta õigesti käituma, sest laps ju ei saagi mõista, mis tema tegevuses valesti oli. Kriitilise hetke lahendamiseks võivad need siiski sobida, sellele peaks siis järgnema rahulik vestlus.
Sõlmib kokkuleppe. Pikaajaline lahendus saaks seisneda selles, et olukord arutatakse lapsega läbi. “Mulle ei meeldi, et sa mind lööd, aga sina tunned närvi minnes suurt vajadust kedagi lüüa… Kuidas me saaksime teha nii, et mõlemad on rahul?” Ja siis lepitakse kokku, et lapse tuppa ostetakse selleks puhuks poksikott.
Praktikas on nelja-aastasega muidugi raske kokkuleppeid sõlmida; kuigi võib proovida, mõne lapse puhul see toimib. Ja nagu mäletame, oli löömise taga kehv enesekontroll, mis jällegi teeb kokkuleppe pidamise raskeks.
Enamik vanemaid käitub ilmselt intuitiivselt parimal viisil – ütleb kindlal toonil ning võimalikult rahulikuks jäädes: “Ära nii tee!” Ja arvestab, et seda tuleb öelda ikka ja jälle, veel palju aastaid.

Jõuline Joosep
See tüüp üritab vanemale kohe pähe istuda. Tema suhtes peabki ennast üsna jõuliselt kehtestama. Ähvardused ja karjumine ei mõjuta teda psüühiliselt, vaid ainult käitumuslikult. See on laps, kellele tuleb piirid seada. Ta vajab väärilist vastast.
Karistab. Kehaline karistamine pole lahendus, sest see kutsub füsioloogiliselt esile agressiivsust, mispeale laps lööb omakorda vanemat. Tekib nõiaring: laps muutub vägivalla suhtes üha tundetumaks, mis nõuab täiskasvanult üha suuremat agressiivsust.
Valu tekitamine on halb ka sel põhjusel, et alandab last ning rikub lähisuhet. Lisaks õpib laps, et probleeme tulebki jõuga lahendada.
Pahandab. Sõnaline vastuhakk on seevastu omal kohal. Küll aga on oluline osata oma agressiivsust doseerida. Iga vanem peaks enda jaoks selgeks tegema, kuidas öelda sama sõnumit üha karmimal ja kehtestavamal moel. Vahendid selleks on sõnakasutus (on ju vahe, kas öelda “palun ära tee” või “jäta jalamaid järele!”), hääletoon, helitugevus, näoilme ja žestid.
Ignoreerib. Jõulise Joosepi võib viimase abinõuna ka tuppa kinni panna või muul viisil ajutiselt lähedusest ilma jätta. Ta on piisavalt tugev isiksus, et seda mitte liiga südamesse võtta. Pikaajalist kasu on sellest muidugi vaid siis, kui lapsele üheselt ja arusaadavalt selgitada, mis niisuguse reaktsiooni põhjustas.
Nunnutab. Kui püüate domineerimise asemel last rahustada-musitada, siis võib see lahendada hetkeolukorra, ent Joosep käsitleb seda kui oma võitu. Tegelikult oleks vaja õpetada, et ta ei pea kogu aeg võitma. Tõsi, see on väga raske, sest kogu lää­ne kultuur töötab sellele vastu. (Mõel­gem kas või, millist mõtteviisi edendab kool oma hinnete, kontrolltööde ja eksamitega.) Kui talle seda ei õpetata, siis on tulemuseks edukas advokaat, kes pole aga võimeline püsivaid lähisuhteid looma.
Lepib kokku. Kokkuleppeid sõlmida temaga ei saa, vähemalt mitte pikaajaliselt. Seda tüüpi lapsega kipub kokkulepe kiiresti äritehinguks muutuma, mis tagab ehk soovitud käitumise, kuid mõjub suhetele hävitavalt.

Kokkuvõtteks: ärge kartke proovida erinevaid lähenemisi, kuid jääge valdavalt siiski sellise käitumise juurde, mis vastab teie lapse tavalisele reaktsioonitüübile. Ja mitte mingil juhul ei tohi kätega kallale minna, see teeb igat tüüpi lapsele ainult halba.