Kuid elus tuleb ette ootamatusi ja vahel peab imik olema päevi või lausa nädalaid haigla intensiivraviosakonnas, kus vanemad saavad teda vaid vaatamas käia. Teinekord jääb aga tita kellegi teise hoida, sest vanemad sõidavad reisile. Reisile, mida kuidagi edasi lükata ei anna, nagu juhtus kolm aastat tagasi Heli-Mai peres.

Reisile pesa­munaga või ilma?

Heli-Mai Kütil (41) tekkis juba 15aastaselt eriline unistus: abielluda suurena kaugel Havai saarel. Ehkki 1980ndatel näis selline mõte utoopilisena, polnud see taasiseseisvunud Eestis enam võimatu ettevõtmine.

Kui kolm aastat tagasi otsustasid Heli-Mai ja Ain (51) oma 10 aastat kestnud kooselu ametlikult vormistada, teatas Heli-Mai: “Ei lähe lihtsalt perekonnaseisuametisse, teeme teistmoodi ja lähme Havaile!” Ja ennäe imet, tagasihoidlik eesti mees oli päri.

Algul oli plaan võtta kaasa mõlemad lapsed, nii tollal üheksa-aastane Hanna-Grete (12) kui ka kümnekuune Andreas-Gerdi (4), ent siis hakkasid vanemad kahtlema. Nad arvestasid, et reis kaugele Polüneesia saarele võtab koos vahepeatustega kaks ööpäeva. Selle aja jooksul sõidetakse viie eri lennukiga ja pikim sõit kestab 13,5 tundi, mille pesamuna peaks veetma emme või issi süles. Samasugune katsumus ootaks tagasiteel. “Leidsime, et poiss on ikka liiga väike nii pika reisi jaoks.”

Nii jäigi Andreas koju vanaemaga, kes oli talle hea ja lähedane inimene. Igal õhtul helistasid vanemad Skype’i kaudu koju ja suhtlesid pojaga. Andreas läks arvutiekraani ees väga elevile. Ta tahtis emmet läbi ekraani katsuda, talle sõrme suhu pista ja pai teha. “Suur igatsus minu järele lõi temas välja. Kui järgmine kord vanaema arvutit puutus, oli poiss kohe ekraani juures, et mind näha,” räägib Heli-Mai.

Kaks nädalat hiljem, pärast romantilist laulatust Vaikse ookeani ääres, jõudsid vanemad tagasi koju. Andreas vaatas uksest sisse astunud ema, keeras pilgu ära ja sammus isa juurde. “Ta oli nii solvunud, et olin ta maha jätnud. Tajusin, et tal oli minust eemalolekut väga raske taluda,” meenutab Heli-Mai.

Kaks nädalat ei lasknud poeg ema õieti silmist ja tahtis palju tema süles olla. Siis oli ta rahunenud ega kartnud enam ema lahkumist.

Kuidas läheb  praegu?

Muidugi on raske selgeks teha, kas poja eriline klammerdumine ema külge on seotud aastatetaguse lahusolekuga või mitte, kuid igal juhul on Andreas suur emmekas.

Ka siis, kui põnev tegevus issiga pooleli, näiteks remondivad nad koos autot, niidavad muru või saevad puid, jälgib laps vargsi, kus emme on. Kui aga Heli-Mai kodust ­minema asutab, pärib Andreas ­nõudlikult: “Kuhu sa lähed?”

Peres kasvab veel ­kolmas laps, Marliin-Grit (2), kes vanemate teadmata samuti Havai pulmareisil kaasas käis, nimelt emme kõhus.

Kuigi Heli-Mai on kõigi kolme lapsega kaua kodus olnud ja neid enda arvates ühtmoodi hoidnud, on poeg tütardest õrnahingelisem. Juba praegu paneb kahene Marliin end vanema venna kõrval maksma ja tõstab häält, kui oma tahtmist ei saa. Andreas tuleb aga tihti, pisar silmas, kurtma: “Emme, Marliin teeb mulle haiget...”

Nüüd arutleb Heli-Mai, et võib-olla oleks kolm aastat tagasi võinud lapse siiski reisile kaasa võtta. “Meil endal oleks olnud küll raske, aga lapsel olnuks vähem üleelamisi.”

Muretsemiseks pole põhjust

Piret Visnapuu-Bernadt, laste­psühhiaater, psühhoanalüütiline laste ja noorte psühhoterapeut

Loos kirjeldatud pisikese poisi käitumine osutab, et tal on emaga turvaline kiindumussuhe. Ta kurvastab, kui ema on ära sõitnud, ning näitab oma solvumist välja siis, kui ema on tagasi tulnud.
Turvalises kiindumussuhtes laps sageli niimoodi käitubki. Kindlasti sai laps palju abi sellest, et tema eest hoolitses ema äraolekul vanaema, kes oli talle samuti armas ja tuttav. Samas, küllap igatses poiss ka isa ja suurema õe järele. Ja õnneks tulid nad kõik peagi koju tagasi.

Täiskasvanuna me tihti ei mõtle, kui erilised on kõik lähedased pisikesele lapsele ja kui keeruline on lapsel uue hoolitsejaga kohaneda. Kiindumussuhte tekkeks on alati vaja aega. Tutvudes uue inimesega, me esialgu uudistame ja harjume. Hea turvaline tunne tekib siis, kui suudame teineteisega n-ö ühele lainele saada.

Väikese lapse ja tema ema vahel tekib päevas loendamatul hulgal vestlusi, kus nad hääle ja näoilme abil on teineteisele ja ühisele suhtlusele keskendunud ning üksteisele häälestunud. Näoilme abil toimuv kommunikatsioon on väga kiire, vastus saadakse sekundi murdosa jooksul. Ema ja laps töötlevad teineteise emotsionaalseid sõnumeid palju rutem, kui teadvustatud suhtlus seda võimaldaks.

Lapsele on esimesed kogemused määravad kogu eluks. Kui esimesed suhted on pakkunud rõõmu ja kindlust, loob ta ka hiljem suhteid, kus suudab teisi usaldada. Seda nimetatakse kiindumussuhte sisemiseks töömudeliks, mis on püsiv läbi elu.

Laps vajab ema pilku, vastupeegeldust ka selleks, et kogeda iseennast, oma iseseisvust. Kui laps naeratab ja ema naeratab vastu, tunneb laps, et ta on omaks võetud. Ema naeratus tähendab, et laps suudab äratada vastuse, ema armastuse.

Turvaline kiindumussuhe annab lapsele julguse olla enda moodi – just niisugune laps ja hiljem täiskasvanu, nagu ta isikuomadustelt on. Uuringud on näidanud, et temperament, reageerimisviisid on individuaalsed ning neid võib eristada juba looteeas. Loos kirjeldatud poiss eristub õdedest seetõttu, et ta ongi neist erinev laps.

Kui midagi perele soovitada, siis seda, et nad poja pärast ei muretseks. Kui vanemad on olnud ära vaid korra ja ülejäänud aja on lapse päralt, ei kahjusta see poisi kiindumussuhet. Laps paneb aga tähele murelikku pilku ema silmis ning peegeldab sealt vastu küsimuse: kas kõik on ikka korras? Seega, kui ema enam ei muretse, saab Andreas rahulikult olla enesekindel, õrnahingeline poiss.