On ka neid, kes tunduvad meile lollilt enesekindlad. Sõna otseses mõttes upsakad. Nad ei talu vähimatki kriitikat, ei kahtle kunagi üheski oma sõnas ega pea kellegagi nõu. Nurjumistes kipuvad süüdistama teisi. Taoliste inimeste puhul tekib küsimus: kas pole see siiski seesmine ebakindlus, mis sunnib valimatute vahenditega ennast upitama ja iga hinna eest peale jääma? Aga kui juhtub, et ei jää – siis on see ju tema jaoks võrreldav maa­­ilma lõpuga!

Nagu näha, on enesekindlus nagu sool supi sees – paras kogus on kõige parem. Kuidas kasvatada lapses eneseusku ning tunnet, et ta on väärtuslik ja tuleb toime? Kuidas kasvatada põngerjat nii, et ta suhtuks endasse hästi, hoolimata sellest, milline ta on teistega võrreldes?

Suhtlemine annab julgust. Mida rohkem on pere harjunud suhtlema omavahel, naabrite, sõprade ja tuttavatega, seda vähem väikelaps inimesi võõrastab. Kui kodus peetakse sünnipäevi ja pidusid, osatakse mõnusalt juttu ajada ning aega veeta, kujuneb lapsest usaldav inimene, temast saab julge ja paindlik suhtleja. Kes usaldab teisi, õpib usaldama ka iseennast, ja vastupidi.

Kellega võrrelda? Kindlasti tuleb ette olukordi, kus tekib kiusatus manitseda oma rüblikut paremini käituma või julgustada midagi tegema, võrreldes teda mõne teise, viisakama või osavama lapsega. Näiteks: “Sinu õde küll kohe nutma ei hakka, kui ta kommi ei saa.” Meile võib tunduda, et nii öeldes anname lapsele hoogu juurde, tegelikult aga halvustame teda tahtmatult ning kahandame enesekindlust.

Laps tunneb, et kui ta on nagunii kehvem, milleks siis üldse püüda. Kui võrrelda väikelast kellegagi, siis ainult tema endaga: “Sa oskad juba päris hästi joonistada maja, sul tuleb paremini välja kui eile.” Julgustamine kulub marjaks ära. Teiste inimestega suhestuma – kumb on parem, mina või tema – õpib laps edaspidi nagunii. Esimesed ristsed saab ta kooli minnes. Ja küll on hea, kui tal on selleks ajaks kujunenud tugev enesehinnang.

Kiida rohkem. Eks mingi distsipliin peab igas kodus olema, ilma selleta ei saa. Hea, kui lapsevanemad suudavad olla oma nõudmistes ühel meelel ja järjepidevad. Nii saab laps tunda end keeldude-käskude keskel kindlalt. Kui põngerjal on selge arusaam, mida isa ja ema talt ootavad, püüab ta nende ootustele vastata. Muidugi ei maksa piiride seadmisega ka liiale minna.
Kaks kõige tavapärasemat mõjutusvahendit on kiitmine ja karistamine. Ja otse loomulikult püüame kasutada rohkem seda esimest.

Võta last tõsiselt! Asjad, mis väikelast endast välja viivad, võivad tunduda meile tühised. Ent võrrelgem korraks enda ja lapse elukogemust. Lapse mure – olgugi, et meie arust väike – võib tema jaoks olla suur ja hirmutav. Seepärast tasub mudilast võtta alati tõsiselt. Mitte naerda tema üle, kuulata teda tähelepanelikult ja näidata välja mõistmist.

Ei tee paha põngerjale aeg-ajalt üle korrata, et ta on kallis, et isa-ema hoolivad temast väga ja peavad teda tubliks. Nii kujundame lapses rahulolu iseendaga. Näitame välja, et oleme tema tegemistest huvitatud. Vaatame ta joonistusi, imetleme tema kokkupandud legosid või klotsidest maja, kiidame ta oskust trepist üles minna, putru süüa vms. Vanemate vaimustus aitab väikesel inimesel tunda, et ta on tähtis ja ainukordne.

Rõhuta positiivset. Kui laps on õnnetu, saame teda lohutada, meenutades tema õnnestumisi. Tuletame talle meelde, et tal on palju häid omadusi. Pole üldse tähtis, kui lasteaiakaaslane oli meie põngerjast jooksmises ees – tema oskab jälle paremini laulda või on kleepimises osavam. Püüame lapses tekitada enesega rahulolu, siis kasvab temast optimistlik inimene. Ema ja isa usk oma järel­­­­­­­tulijasse, nende heakskiit annavad positiivse ellusuhtumise.

Võimalus valida. Enesekindlust aitab arendada seegi, kui väikelapsel on aeg-ajalt võimalus valida. Isegi kui ta pole veel kaheaastanegi, oskab ta vastu võtta kõige lihtsamaid otsuseid: kas mängida täna klotside või autodega, kas valida kommikausist see või teine komm, kas minna parki või mänguväljakule. Elu pakub igal sammul kümneid võimalusi ning inimene lihtsalt peab oskama valida. Ainult kindlusetu inimene kaalub ja kahtleb igal sammul, külvates ebakindlust ka kõikjale enda ümber.

Huumorimeel teeb elu lihtsamaks. Võib-olla see polegi eriti naljakas, kui lapsel kukub klaas kogemata maha ja piima on köögipõrand täis, kuid riidlemisega me asja ei paranda. Kui laps hakkab iga õnnetuse peale nutma, sest kardab meie käest pragada saada, ei aita see tal kuidagi olukorda heaks teha. Õpetame põngerjale, et vahel võib ka oma äparduse üle naerda – kui oskad olukorda teise nurga alt näha. Kes enda üle naerda suudab, see on kõikvõimas.

Igast olukorrast on väljapääs. Kui miski on kehvasti, pole mõtet sellele pikalt pidama jääda. Selle asemel saame aidata lapsel leida murele lahendust. Kui põngerjas kurdab, et tema kaisukaru on kadunud, soovitame tal otsida veel kord ja põhjalikumalt – küll see karu välja tuleb. Kui laps õpib keskenduma lahenduse otsimisele, läheb tal paremini. Ta saab suurema kontrolli elu üle, mis omakorda süvendab eneseusku.

Allikad: Richard C. Woolfsoni “Miks lapsed nii käituvad?”, Claude Steineri “Emotsionaalne kirjaoskus”