Suurbritannia Cambridge Ülikooli Pereteaduste Uurimiskeskuses läbi viidud teadusuuring tõi välja, et üksikemade lapsed on üldiselt hästi ühiskonnas kohanenud ja omavad oma pereelu mudelist positiivseid tunded.

Uurimuse käigus võrreldi 51 ükskikema poolt kasvatavat perekonda 52 heteroseksuaalse kahe vanemaga perekonnaga.

Dr Zadehi hinnangul on taoline uuring esimene omataoline, mis uurib juba peremudelit mõistva ja isata kasvava lapse kohanemist ja kasvamist lapse enda pilgu läbi.

Mõlema grupi emad vastasid lapse kasvamist ja vanemlikku stressi puudutavale küsimustele. Lisaks intervjueeriti üksikemasid, uurimaks välja, kuidas tunnetavad lapsed isarolli ning kas see on olnud nende igapäevaelus jututeemaks. 

Standardiseeritud küsimustiku alusel polnud kahe uuringus osalenud perekonnatüübi vahel olulist erinevust, mis puudutas lapse kasvamist ja kohanemist. Kuigi üksikemaga perekondades esines rohkem finantsilisi raskusi ja vanemlikku stressi. Kuigi üksikemadega perekondades oli palju juttu isa mudelist ja rollist, täheldasid emad, et nende lastel olid isa puudumise osas kas neutraalsed (39%) või segased (28%) tunded.

Emaga kasvavate laste küsimustikest avaldus, et 38% tahtsid triviaalseid muutusi oma peremudelis ja 51% ei muudaks midagi. Kooliskäimise rõõmu väljendasid 59% lastest. Kõigil lastesl oli vähemalt üks sõber ning 51% neist omas viit või rohkemat sõpra. Enamusel (63%) ei esinenud koolikiusamist.

„Doonori abil kunstlikult viljastatud 4-9-aastased lapsed, kes elavad emaga, isast puudust ei tunne,“ ütles Dr Zadeh.“Kuigi me ei tea, kuidas lapsed vanemaks saades mõistavad seda, et nad on kunstlikult viljastades siia ilma tulnud või kuidas mõjutab isata kasvamine neid täiskasvanueas.“

„Meie uurimus näitas, et üksikemadega perekondades ei ole kõige olulisem mitte isarolli puudumine, vaid kvaliteetne vanemlik hool ning vanema-lapse positiivne läbisaamine. Saadud teadmised kinnitavad seda, mida me juba teame laste psühholoogilise minapildi kujunemise kohta erinevates perekonnatüüpides,“ täpsustab Dr Zadeh.