Heade hinnete saamiseks tarkusest ei piisa

Kui tänapäeva Soome tuntuim psühholoog Anna-Liisa Keltikangas-Järvinen (62) ülikooli läks, tabas teda kohe psühholoogiaõpingute alguses paras ehmatus. Tuli välja, et see meetod, kuidas tema eksamiteks valmistub, ei kõlba kuhugi. Keltikangas hoidis oma laual korraga avatuna kolme-nelja aine õpikut. Õppis natuke üht, siis teist, seejärel kolmandat, ja siis jälle esimest. Kui ta neist kõigist väsis, luges vahepeal jupi romaani. Absoluutselt välistatud, et sellise õppimisviisiga võiks rahuldavalt edasi jõuda, kuulis ta loengutes.

Silmas pidades Keltikangase praegust professoriametit Helsingi ülikoolis ja tema siiani avaldatud kuut populaarteaduslikku psühholoogiaraamatut, tundub siiski, et edasijõudmise võiks üpris rahuldavaks tunnistada, või kuidas?

Vähe sellest. Keltikangase uurimisteema annab ka vastuse küsimusele, miks inimesed erinevalt õpivad. Tema viimane raamat kannab pealkirja "Temperament ja õpiedukus" ning just sel teemal täna räägimegi.

AKTIIVSUS ON KOOLIS NUHTLUS

Kuidas temperament mõjutab õpiedukust?

Otseselt mõjutab õppimisstiili kaudu. Kui anda näiteks kolmele täiskasvanule teha nõudlik töö, siis võib olla nii, et üks paneb kabinetiukse enda järel kinni, lülitab välja telefoni ega lahku toast enne, kui ülesanne täidetud.

Teine käib iga 20 minuti järel kohvi võtmas, liigub vahepael ringi, ajab juttu. Kolmandast ei saa üldse aru, et ta midagi teeb. Teda võib segada, ta võib vahepeal teha midagi muud ja siis jätkata põhiasjaga. Kuid töö saavad nad kõik valmis.

Temperament mõjutab seda, kui suurteks osadeks inimene oma ülesande jagab, palju ta liigub selle tegemise ajal ja palju ta talub segamist. Koolis on aga ainult üks stiil - tuleb istuda 45 minutit järjest ühe koha peal ja tegelda ühe ainega. Osale õpilastest kooli stiil lihtsalt üldse ei sobi.
Temperamendi kaudne mõju avaldub selles, kuidas õpetajad erineva temperamendiga õpilasi hindavad.

Esimest korda märgati seda rohkem kui 10 aastat tagasi ühes uurimuses, mille käigus õpetajatelt küsiti, missugused õpilased saavad häid hindeid. Õpetajad ei nimetanud andekust, intelligentsust, mälu ega motivatsiooni. Nad kirjeldasid ainult õpilaste temperamenti.

Ameerika uurimused näitavad lausa, et temperamendi osa hinnetes on 40%. Soome koolimaailmas on see protsent keskmiselt 25, osa õpetajate puhul aga isegi kuni 60.

Millised temperamendijooned takistavad edasijõudmist kõige rohkem?

Ma tahan kõigepealt rõhutada, et inimese temperamenditüüp pole kuidagi seotud tema intelligentsi ja võimekusega, ent ometi seletab see neljandiku õpiedukusest. Igal intelligentsuse tasemel on ühepalju erinevate temperamentidega inimesi.

Reaalsus on see, et edasijõudmist koolis takistavad õpilase suur aktiivsus, vähene püsivus ja kerge häiritavus - ja need on kõik suuresti kaasasündinud omadused. Öeldakse, et õpilane peab olema aktiivne. Jumal kaitsku õpilast aktiivne olemast! Aktiivsus tähendab vilgast tegutsemist, rahutust. Beebina oli neil lastel vaja pidevalt kõike suhu toppida, veidi suuremana pistsid nad oma sõrme igasse lillepotti. Koolis ei suuda nad paigal istuda, räägivad palju ja kõvasti. Neil on kogu aeg "pöörded peal".

Ja see on kaasasündinud omadus.

Pärilikkus moodustab temperamendist kuni 60%. Aju virgatsained dopamiin ja serotoniin mõjutavad temperamenti ning nende hulk ja aktiivsus on inimestel sünnipäraselt erinev. Temperamendile avaldab mõju ka ema rasedusaeg, näiteks toimib halvasti ema liigne stress.

Kas siis kasvatus ei kujundagi temperamenti?

Temperament on kaasasündinud eeldus teatud moel olukordadele reageerida. Kui inimesel on kalduvus kergelt ärrituda, siis seda ei saa muuta. Aga me saame õpetada, kuidas käituda juhul, kui ärritus tekib. Vanemad mõjutavad seda, kuidas inimene oma temperamenti kontrollib.

Last vormib ka see, millist tagasisidet talle anname. Võtame näiteks beebi, kes on juba sünnipäraselt rõõmus ja rahulik, naeratab igaühele. Kõik kiidavad ja nunnutavad teda ning tita saab pidevalt kinnitust, et ta on tore inimene. Teine, sünnipäraselt rahutu laps, topib näpud igale poole, kuhu saab, ja rahmeldab kogu aeg ringi. Mida tema kuuleb? "Aidake mind, ma olen sest lapsest surmani väsinud," hädaldab ema. Beebi hakkab endast looma negatiivset minapilti veel enne, kui ta rääkima õpib.

Seega on temperament püsiv kalduvus käituda ühel või teisel moel, aga selle ilmnemisvorm muutub aja jooksul ja seda mõjutab ka kasvatus.

NEED SUURED LASTEAIARÜHMAD

Tundub, et mida aeg edasi, seda rohkem oleme hädas üliaktiivsete ja Keskendumisvõimetute lastega.

See on tõsi ja põhjuseid võib olla mitu. Üks on see, et meie lasteaedades on liiga suured rühmad. Soomes ei saa sellest avalikult rääkida, meie lastehoiusüsteemi tohib ainult kiita. Ent kui rühmas on 16-20 last, siis ei loe, mitu täiskasvanut seal tuleb ühe lapse kohta, juba ainuüksi lärm takistab aju arengut. Suured rühmad, kus on palju kära ja ärritajaid, soodustavad agressiivsust ja rahutust.

Aga kuidas jääb siis sotsiaalsuse arendamisega?

On täitsa absurdne ütelda, et aastane laps läheb õppima sotsiaalseid oskusi. Tal ei ole veel mina, kellele neid õpetada. Sotsialiseeruma hakkab ta ema või mõne teise kindla täiskasvanu varal.
Arenguliselt ei tohiks alla kolmeaastast hoida teiste lastega koos lasteaias. Alates neljandast eluaastast võiks ta käia rühmas, kus on vähe lapsi, igaüks mängib peamiselt omaette, aga natuke on ka omavahelist suhtlust. Ainuke, mida paariaastane laps suures rühmas õpib, on agressiivsus.

Keeruline lugu, vähemasti Eestis räägitakse praegu palju sellest, kui oluline on vanemate sujuv naasmine tööellu pärast vanemapuhkuse lõppu. Piisavalt lasteaiakohti on siin võtmetähtsusega.

Soomes on samuti. Ega ma arva, et ema peab jääma koju seitsmeks aastaks! Probleem on, et meil pole alternatiive. Ideaalne oleks, kui ema saaks veeta kodus kaks aastat ja siis minna tööle osaajaga ning laps jääks kindla hoidjaga koju. 3-4aastaselt on ta juba valmis minema väikesse rühma, kus pole palju kära. Aga meil ei kiideta heaks mõtet, et keegi tuleb teise koju tööle. Räägiti, et teenijapiigade kultuurile tuleb lõpp teha, aga juhtus nii, et koos pesuveega visati välja ka laps.

KUI ÕPILANE EI SUUDA KESKENDUDA

Tuleme nüüd kooli juurde tagasi ning räägime järjekindlusest ja häiritavusest.
Järjekindlus või püsivus tähendab asjade lõpuleviimist. Inimene ei alusta enne uut tegevust, kui eelmine on lõpetatud. Järjekindlus on parim Looja kingitus kooliõpilasele. Selline laps harjutab ja harjutab, kuni lõpuks on matemaatikaülesande lahendamine selge.

Teisest küljest: sama järjekindlalt, kui ta pusib matemaatika kallal, võib ta nuruda vanematelt näiteks jalgratast - hakkab pihta ja järele ei jäta. See on hea näide ilmestamaks, et ükski temperamendijoon pole iseenesest hea või halb. Positiivsus või negatiivsus sõltub olukorrast.
Koolis kipuvad järjekindlad lapsed olema põikpäised.

Mu ämm, kes õpetab rootsi keelt, vaidles ühe niisuguse õpilasega pikalt, kuidas kirjutada rootsi keeles teatud sõna. Ämm tõi talle enda seisukoha tõestuseks hunniku sõnaraamatuid ja õpilane ütles selle peale vaid, et neis kõigis on kirjaviga.

Järjekindlusetus on koolis eriti halb omadus. Hiljem tööelus võib-olla mitte, see lisab paindlikkust, aga koolis jätavad sellised lapsed alustatu kiiresti pooleli, ei jaksa keskenduda, otsivad asendustegevusi.

Ja häiritavus?

Kergesti häiritavale lapsele on kõik ärritajad võrdsed. Näiteks keskendub ta klassis ülesande lahendamisele, näeb aknast, kuidas parklasse sõidab auto ning juba ta uurib seda ja unustab koolitöö. Laps paneb joppi nagisse, samal ajal telefon heliseb ja rõivas on meelest läinud. Hakkab prügikotti välja viima, siis tuleb järsku pähe üks mõte, ta hakkab uut asja tegema ning prügi jääb kus see ja teine.

Selline laps märkab detaile: õpetajal on uus soeng, päeval paistab kuu, puult langeb leht. Aga koolis valitsevas melus ta õppetööle keskenduda ei suuda, iga pisiasi haarab ta tähelepanu endale.
Niisugust käitumist põhjustab dopamiini ainevahetus ja ükskõik kui palju lapsega pahandada, dopamiini juurde ei tule. Sellised õpilased vajavad juhendamist ja pidevat meeldetuletamist.

MIDA TEHA TAGASIHOIDLIKEGA?

Mõni koolis vajalik temperamendijoon tuleb tööelus kahjuks ja vastupidi.

Väga suur lõhe on selle vahel, kuidas peab käituma koolis ja millist käitumismalli ootab ühiskond. Tööandjad tahavad ainult aktiivseid inimesi. Proovige otsida tööd ja öelda, et te pole aktiivne. Kiirus on saanud väärtuseks iseenesest ka seal, kus sel pole mingit tähtsust. Kui koolis tuleb vähene aktiivsus kasuks, siis praeguses ühiskonnas kannatavad sellised inimesed põhjendamatult.
Sotsiaalsus on veel üks mõttetult ülehinnatud iseloomujoon.

Väikelapseeas tähendab see, et kõik askeldavad rõõmsa ja seltsiva tita ümber, naeratavad ja annavad positiivset tagasisidet. Teismelisele ei pruugi sotsiaalsus plussiks tulla, ta läheb siis kergesti kambaga kaasa lollusi tegema. Täiskasvanueas on nii ja naa, sõltub olukorrast. Sotsiaalne inimene on kena ja mõnus töökaaslane, aga tal ei pruugi olla oma arvamust. Ta on alati samal seisukohal rääkijaga, sest talle on tähtis teiste heakskiit. Juhina ei taha ta teha ebapopulaarseid otsuseid.

Millised on alahinnatud omadused?

Tänapäeva ühiskonna üks suuremaid väljakutseid kasvatuse alal on tagasihoidliku lapse toetamine. Ameerika kultuurist on tulnud seisukoht, et tagasihoidlikkus on justkui puue. Tegelikult on sellised lapsed empaatilised, tundlikud. Nad pole kunagi agressiivsed ning neid on kerge kasvatada.

Ühes uuringus, mis tehti lasteaiaõpetajate seas, loetlesid õpetajad tagasihoidlike laste juba mainitud häid omadusi ning rääkisid, et aktiivsed lapsed on sageli agressiivsed ja rahutud. Ja samas uuringus veidi hiljem arutlesid nad juba, kuidas laste tagasihoidlikkust vähendada. Nagu varem esiletoodud positiivsed omadused ei tähendaks midagi.

Kui täiskasvanud tagasihoidlikule inimesele ütelda, et tema iseloomul on füsioloogiline põhjus, võib ta tunda kergendust. Rääkisin kord ühe 64aastasega, kes oli eluaeg arvanud, et ta on vilets inimene, sest on nii arglik. See inimene kuulis alles minu käest, et ta pole ise oma arglikkuses süüdi, see lihtsalt on tema temperamendi kaasasündinud joon.

Ja lapsed, kelle temperamendijoontes torkavad silma aktiivsus ja püsimatus ning kelle keskendumist segab iga pisiasi, pole süüdi selles, et nad ei saa häid hindeid isegi siis, kui on intelligentsed ja andekad.

Jah. Sellised õpilased pole tavaliselt need, kes langevad halbade tulemuste pärast koolist välja. Nad on keskmised, kuigi võiks oma vaimuannete poolest saada paremaid tulemusi.  

MILLEST KOOSNEB TEMPERAMENT?

Temperament on inimese personaalsuse kõige püsivam tahk. Temperamendi osad on näiteks:

• aktiivsus – kui energiliselt me liigume, räägime ja teeme kõike muud;
• tundlikkus – kui üksikasjaliselt paneme tähele ümbritsevat, ka teisi inimesi;
• kohanemisvõime – kui kergelt kohaneme muutustega;
• järjekindlus – kas tüdineme kiiresti või viime alustatu lõpuni, maksku mis maksab;
• häiritavus – kui hästi suudame keskenduda oma tegevusele ümbritsevate segajate ja ärritajate kiuste;
• rütmilisus – kas armastame magada, süüa, töötada ja puhata reeglipäraselt või nii, kuidas juhtub, kui korrapärane on üldse meie elu;
• lähenemine-taandumine – kas innustume kõigest uuest ja oleme varmad seda kohe järele proovima või oleme esmalt ettevaatlikud ning vaatame kõrvalt;
• intensiivsus – kui jõuliselt näitame välja oma positiivseid ja negatiivseid tundeid.