Kui vaja, vean oma autodes kitsi-lambaid, istikuid, On tulnud isegi ette, et panen auto täis hobusesõnnikuga täidetud kilekotte. Maaelu – kõike on vaja autoga vedada.

Mis aga puudutab masinate tehnilist olukorda, olen nii pedant, kui rahakott lubab. Töötav ja turvaline auto maakohas on täielik elementaarsus. Sellest sõltub, kas lapsed jõuavad lasteaeda, kas saad poodi minna või kiirelt traumapunkti sõita või ... Vahemaad on jalutamiseks ja jalgrattasõiduks ebareaalselt pikad, lapsed liiga väikesed ning ilmad liiga ettearvamatud. Lähim pood on kolme, lasteaed seitsme ja Kuressaare 55 km kaugusel.

Mul on mõned sõbrad, kellele helistan kohe, kui kuulen kuskil mootoris mõnd imelikku heli, tunnen veidrat lõhna kapoti alt või tajun mõnd imelikku loksu kuskil põhja all. On isegi üks sõbranna, kes suudab puhtalt Messengeri aknas mu autot diagnoosida ja remontijatel jääb paranduses üle ainult nõustuda. Eks sel naisel on kõvasti kogemust. Tema kirg on maastikumasinad, millest ühe vahetasin kahe hobuse vastu endalegi. Ikkagi 1996. a LandRover Discovery 1. Teenis mind tänavu märtsini ja läks siis uude koju.

Ka remondimeestevõrgustik on mul üle Eesti. Kunagi ei tea, mis maakonnas mu masinal jälle miskit juhtub. Mustamäel on Priit, Sakus Sergei, Saaremaal Martin, Ago, Olev ja ... ja nii edasi. Lihtsamate asjadega saan muidugi ise hakkama. Rehvi olen üksi tee ääres ära vahetanud, tean, kuhu käivad õli, bensiin, jahutusvedelik ja klaasipesuvedelik.

Autokotermann

Sellele vaatamata, ma ei tea, miks ja kuidas, aga alates selle aasta esimestest kuudest juhtub mul autodega kogu aeg midagi. Märksa rohkem kui varasemas autoomanikuelus. Esimese auto, maailma kõige armsama VolksWagen Golfi ostsin vist juba 12 aastat tagasi.

Viimased paar kuud aga, vähemasti nädalas korra, väisan mõnd remondimeest või postitan Facebooki järjekordse jabura loo minu tehnoargipäevast. Jagan neid seiklusi ka teiega, sest ennekõike ajavad need ju naerma.

Mõned aastad tagasi ostsin endale Renault Megane Classicu. 2002. aasta oma. Minu jaoks on sellises vanuses auto peaaegu tuttuus. Talvel hakkas see masin naljakat häält tegema. Viisin ühe parandaja juurde, vahetasime kallid jupid, diagnostika. Kõrged pöörded, mis naljaka hääle põhjustasid, jäid. Teine parandaja uuris autot sama põhjalikkusega ning helistas mulle maailma kõige jaburama leiuga: neiu, teie autol ei ole originaaljalamatid ja jäigastunud kumm oli liiga gaasipedaali all kuidagi. Pöörded olid kõrged seetõttu, et need puhtfüüsiliselt ei saanudki alla minna. Sälk jalamatis reguleeris pöörded mitmeks kuuks, kuid kahju mootorile oli nii suur, et ülestõusmispühade paiku jäi mu auto tee äärde seisma ja pühade tõttu ei saanud ma ka kohe teada, mis viga.

Samal ajal oli ka laste isa auto, mis seni natuke minu elu lihtsustas, üles ütlemas. Vahva Ford küll, aga põhi nii mäda, et esiistmed tahtsid läbi vajuda.

Nagu valatud, soovis aga mu telekolleeg müüa üht vana Volvot. 94. aasta pill. Puha uus ju. Ja uue siduriga, sest „Eesti halvima autojuhi” võtetel, kus seegi riistapuu väikese karjääri tegi, lõppes vana sidur saatevõitja Maiu mäkkeronimisel üpris kiiresti. Ostsime selle auto ära ja kaks päeva hiljem selgus, et minu Renault’ mootoririhm oli purunenud ja sellega polnud muud teha kui vanarauaks viia. Isegi romulad ei tahtnud seda marki. Olin sinna äsja investeerinud konksupaigalduse jne. Kurb oli.

Nii sain endale Volvo. Suure laeva, kuhu tõenäoliselt topiks kitsede-lammaste asemel isegi šetlandi poni pagasiruumi. Sõitsin temaga lausa Tallinnasse ja tagasi, kõikidest kohalikest otsadest rääkimata. Ühel õhtul, kui rihtisin end eelviimasele praamile, et hommikul vara Harjumaal võtetel olla, Volvonaator enam käima ei läinud. Kõige ebasobivamal hetkel.

Põikena lisan, et mõned nädalad enne oli minu talumaadel maha põlenud metsafrees, mis tuli siia purustama kunagi lohakalt tehtud lageraie jääki. Kallis ja tuttuus masin põles tõenäoliselt õlilekke tõttu maani maha, kohal käisid tuletõrjujad ja suure romu metsast väljavedamine vääriks eraldi peatükki. Aga tagasi autode juurde.

Sain Volvo hingeheitmisele järgneval päeval liinibussiga Tallinnasse, sealt edasi võtetele ja kõik justkui laabus. Siis tuli mulle meelde, et üks minu hea tuttav kirjutas mulle kunagi, et tal seisab üks auto kuskil garaažis. Juba kuus aastat. Hästi hoitud-hooldatud, lihtsalt sõitja puudusel seisnud. Kui tahan, saan selle endale. Näiteks õunamahla või mõne muu Pajuvärava talu saaduse vastu. Süda ütles, et nüüd, olles pealinnas ja autota, tuleb see jutt üles soojendada. Kõik läks libedalt, või noh.

Auto putitamine Saku moodi

Auto, imeilus sinine 2001. aasta Ford (jällegi täiesti tuttuus ju), seisis Sakus ühes garaažis. Mina leidsin ühe tuttava autoteadliku pereisa, kes elas Sakus ja oli nõus seda riistapuud minuga pühapäevaõhtul uudistama tulema. Ta võttis kaasa varuaku, kuid sellest ei piisanud. Putitasime, mis me putitasime, auto tööle ei läinud.

Uus aku andis elulootust, aga tundus olevat probleem kütusega. Ühel hetkel avastasin, et lisaks minule ja kaasakutsutud abimehele on garaaži ilmunud veel paar autoteadlikku kuju. Kuskilt hoovi pealt, kui neid pooleldi naljaga appi viipasin.

Olles nüüd juba neljakesi, mina ja kolm Saku tüüpi, ei tundunudki asi nii lootusetu. Ainult Ford ei tahtnud sellest aru saada, et õigem oleks elule hakata. Õnneks teadsid kohalikud joped, et on üks Sergei, kellel on puksiir ja töökoda. Tema sai kõne kell 22.30 pühapäevaõhtul. Mõnusa vene aktsendiga maailma kõige lahedam autotüüp hüüdis talle helistanud mehe telefoni, et „Öelge sellele njeiule, et ta ostaks endale 300 euro eest töötava auto ja läheks Sjaaremaale!”

Aga mina ei jätnud jonni. Sergei viis Fordi järgmisel päeval parandusse ja asus viga otsima. Ford oli tõesti heas korras. Vahetust vajas üksnes kütusepump, kinniroostetanud rattad nõudsid haamrit ja autoraadio parooli. Teisipäevaõhtul vurasin juba Saaremaa poole ja jõudsingi õnnelikult koju, et kohe järgmisel päeval ülevaatusele minna. Masin oli registrist maas juba 2012. aastast.

Põikena lisan, et vahepeal oli ka Volvo uuesti elule putitatud. Sellel oli ootamatult ummistunud kõigest kütusefilter.

Kuid ka Fordi salong haises kahtlaselt bensiini järele. Ikka nii, et vahepeal tegin akna lahti ja tuulutuasin, kuid kuskilt ei lekkinud ning auto sõitis nagu noor hirv. Nädalakese. Kuni hakkasin taaskord minema eelviimasele praamile, et järgmisel hommikul võttel olla. Vurasin oma taevasinise masinaga praami peale. Kõik oli imeline, ainult et maha mu Focus enam praami pealt ei sõitnud. Tööle läks, jõudu ei olnud, suri välja.

Juhtub ainult Heidiga. Nädal tagasi ei jõudnud vana autoga isegi sama praamini. See kooles koduväravas.

Praamimehed olid toredad, eks neil ikka tuleb selliseid asju ju ette. Kogu tagasisõidu Virtsust Kuivastusse putitasime Fordi, võtsime õhufiltri maha, otsisime lekkeid ja anomaaliaid. Ei miskit.

Kuivastus lükkasime koos köögitädidega auto kai peale tagasi ja sinna ma neist jäin. Laste isa tuli appi, igaks juhuks kaasas viis liitrit bensiini, sleppimisvarustus ja muu. Bensiin tegi imet, auto sõitis oma neljal rattal koju. Järgmisel päeval paranduses selgus, et uue bensiinipumba mingi tihend jamas ja kogu kütus oli lihtsalt välja immitsenud ning auto, mille bensiiniandur tõenäoliselt asjast aru ei saanud, jäi lihtsalt mere peal kuivale. Oli ürpiski blond tunne, tuleb aus olla.

Ülevaatuse saime tehtud, bensiinihais salongist kadus. Mu Ford vuras nagu parim auto, mis mul kunagi olnud on. Kuni ma järjekordselt võttelt koju sõitsin. Koluvere juures hakkas auto tagaosas midagi kolksuma. Jätsin auto sesima, uurisin põhja, summuti paistis kinni, rattad justkui all. Keerasin muusika kõvemaks ja kimasin koju.

Hommikul oli aga hääl auto tagaosas nõnda jube, et isegi muusikaga ei ravinud enam. Sõitsin teise käiguga parandusse. Ja remondimees vaatas mind suurte silmadega: „Neiu, teie tagumine ratas on ju all täiesti lahti!” Kuidas, ei tea. Üks polt murdunud, teised end lahti kruvinud. Ma olin sõitnud kogu aja rattaga, mis tõenäoliselt lihtsalt ei suutnud otsustada, kuhupoole alt ära veereda.

Vot sellised on lood Heidi ja autodega. Mingi tehnikakotermann on minul seltsis. Võta nüüd kinni, kas põhjus on selles, et maaelu kõrvalt ei saa endale lubada tuttuusi sõiduvahendeid või siis lihtsalt karmas. Igatahes on mu Focus praegu uuesti paranduses, saab uue õli ja uued poldid ratastele. Ei tahaks öelda, et just uusi seiklusi ootan, aga samas, pagana naljakas on. Ohutut liiklemist!