Ka lapsed kuulevad uudistest, et käimas on relvakonfliktid
Lapsed reageerivad tundlikult
Kõik vanemad sooviksid, et lapsed kasvaksid üles rahumeelses ja terves maailmas. Kuid reaalsus näeb tänapäeval välja teistsugune. Iga päev uued katastroofiteated, valitsuste kukkumised, väiksemad ja suuremad relvakonfliktid, uudised täis hirmutavaid pilte ja teateid.
Enamik lapsi tajub üldist ärevust. Nad saavad kiirelt aru, kui midagi on juhtunud ning soovivad teada, mis toimub. Koledad pildid hävinud piirkonnast ja viletsusest hirmutavad neid. Nad võivad arvata, et tulevahetus toimub kodu lähedal, nad võivad keelduda ka perega puhkuselennule minemast, sest kuulsid uudist allatulistatud lennukist ja hukkunutest.
Ka lapsevanem ei saa last selliste piltide taustal tegelikest sündmustest säästa. Küll aga saad aidata kaasa sellele, et need lapses vähem hirmu tekitaksid.
Meediapedagoog Michael Gurt meediapedagoogika uurimis- ja praktikainstituudist (JFF) ning pedagoog Winfried Feß annavad soovitusi, kuidas võiks lastele katastroofidest ja terroriaktidest rääkida.
Ära varja iseenda tundeid
Hirmude varjamine ei anna midagi. Lapsed tunnetavad alati, et miski sind rusub. Tunne, et vanemad ei ole ausad, varjavad midagi või üritavad midagi tegelikust paremini näidata, on laste jaoks halb. Tunnista oma ebakindlust, kuid anna sellele teine perspektiiv, jäädes siiski tõsiasjade juurde: hirmustsenaariumid edasiste sündmuste kohta, mis sul peast läbi võivad käia, jäta enda teada.
Kui laps soovib sündmustest rääkida, siis tehke seda. Kui tal on aga muid tegemisi, siis austa seda, isegi kui see on mõnikord raske, sest enda mõtted keerlevad kriisi ümber. Oluline on, et laps tunneks, et tema muret võetakse tõsiselt. Võta aega, et lastega sündmustest rääkida. Küsi ka, kellelt ja mida laps sündmuse kohta kuulnud on. Kas sellest räägiti lasteaias? Kuidas reageeris õpetaja? Kas laps nägi televiisorist uudist, kui sind parasjagu lähedal polnud? Kui laps kurdab hirmuunenägude üle, siis lase tal neist rääkida.
Selleks et lapsed suudaksid juhtunut õigesti hinnata, vajavad nad sinu abi. Vaadake saateid koos ja rääkige lastega neist. Eelkooliealisi lapsi tuleks häirivatest piltidest võimalikult palju säästa,
Televiisorist nähtav ning arvutiimitatsioonid võivad jätta ka sellise mulje, et tegemist on filmilavastusega. Tee lastele ettevaatlikult ja arusaadavalt selgeks, et sündmused on toimunud päriselt. Jää siiski faktide juurde ning ära maalige lapsele võimalikke õudusstsenaariume.
Laps, kes laseb klotsidest ehitatud linnal kokku kukkuda, ei anna põhjust muretsemiseks: lapsed imiteerivad tihti seda, mida näevad. See on nende viis muljete, mõtete ja tunnetega toime tulemiseks. Ära hakka moraliseerima. Kasuta hoopis võimalust lapse tunnetest rohkem teada saada. Mõned lapsed väljendavad hirme ka joonistamisega — ka siin saad nendega vestlust alustada.
Püüa rääkida sündmustest võimalikult lihtsalt ja selgelt. Muidugi pole see alati võimalik, nii et tunnista vajadusel, kui sa mõnele küsimusele vastata ei oska ning selgita, miks see nii on. Üldistusi ja klišeesid tuleks siiski vältida.
Lapse suurim hirm on vanematest ilma jääda. Kui tunnetad, et lapses on toimuvate sündmuste tõttu tekkinud see hirm, paku talle eriti palju emotsionaalset tuge.
Loe ka seda: Kuidas oma lapsega Ukraina teemal rääkida
