Lapsed on väga osavad manipuleerijad

Nad manipuleerivad nii üksteisega kui lapsevanematega, kasutades selleks erinevaid tehnikaid. Omavahel käib pidev võitlus, kellel on kõige ägedam telefon, kõige popimad konsoolimängud ja kõige rohkem erinevaid mängukonsoole, süle- ja tahvelarvuteid.

Seetõttu käib pea igas kodus, kus koolilapsed kasvamas, pidev nurumine ja anumine, et vanemad järjekordse tehnikavidina ostaks, sest „kõigil teistel ju on“ või „miks mina pean see ainus vaene rott olema, kellel tahvelarvutit pole“ või „minu telefon on täielik juust, ma ei julge seda taskust väljagi võtta!“

Siinkohal on mõtlemiskoht lapsevanemal: kas minna lihtsama vastupanu teed, seada sammud poodi ja osta see soovitud vidin ära, et jauramine ükskord lõpeks, või jääda endale kindlaks ja keelduda.

Loomulikult tahab iga vanem oma lapsele parimat

Soovime, et lapsed oleksid õnnelikud ja et neid ei kiusataks selle pärast, et nende telefonid, saapad või koolikott on eelmise aasta mudelid. Ja kui me ei suuda või ei taha sammu pidada ega võimaldada lapsele uusimaid vidinaid, tunneme mõnikord hingematvat süütunnet.

Süütunne võib kiiresti üle kasvada vihaks, sest me oleme pahased laste peale, kes neid negatiivseid tundeid (ehk antud juhul süütunnet) esile kutsuvad. Miks nad ei võiks rahul olla sellega, mis neil on? Miks nad ei saa aru, et nende soovid muudavad sinu kui lapsevanema elu väga keeruliseks? Sellisele vihapurskele järgneb uuesti süütunne, sest sa ei taha oma laste peale tegelikult pahane olla.

Selge see, et lapse iga väiksema piuksu peale ei ole mõtet poodi tormata ja tihtipeale seab majanduslik olukord omad piirangud. Viimasel juhul on nii endale kui lapsele keeldumist lihtsam selgitada - raha lihtsalt ei ole ja kogu lugu. Mis muidugi ei pruugi vähendada süütunnet – kuidas ma ometi ei suuda oma lapsele tema soovitut võimaldada?!

Kui raha aga pole takistuseks ja su laps teab seda, tuleb sul ennast jõulisemalt kehtestada ja oma väärtushinnangutele kindlaks jääda. Mida selgemalt sa oma seisukohta väljendad ja mida kindlamaks sa oma tõekspidamistele jääd, seda lihtsam on sul negatiivsete emotsioonidega toime tulla ja seda selgemalt tajub ka laps, et sinuga ei ole mõtet mängida, sest väljapressimisele sa ei allu.


perejalaps

Selleks, et langetaksid enda ja oma lapse jaoks parima otsuse, küsi endalt enne järjekordse tehnikavidina ostmist need kaheksa küsimust ja vasta neile täiesti ausalt:

1. Millised on meie majanduslikud võimalused? Kas me saame seda endale lubada ilma, et see meie eelarvet kahjustaks?

2. Kas soovitud mänguasi-tehnikavidin on eakohane?

3. Kuidas on laps tõestanud, et ta on piisavalt arukas ja küps taolise riistapuuga toime tulemiseks? Kas ta tajub kõiki ohte ja vastutust, mis sellise asja omamisega kaasneb?

4. Kas ma olen valmis ja suuteline jälgima, kuidas ta seda kasutab?

5. Mida see mäng lapsele õpetab?

6. Mis kasu või kahju ta saab selle asja omamisest? Kas mina saan mingit kasu? Või hoopis kahju?

7. Kas ma ostan talle selle ainult selleks, et ta ei oleks mu peale pahane? Kas see on piisavalt hea põhjus?

8. Kas ma ostan talle selle seetõttu, et teda hakatakse tema enda sõnul koolis narrima, kui tal seda asjandust pole? Kas see on piisavalt hea põhjus?

Kui oled need punktid iseenda jaoks selgeks mõelnud, on sul lihtsam oma vastust ka lapsele põhjendada. Ta ei pruugi olla kõige rõõmsam, et ta ei saagi seda soovitud iPhone`i, aga pikemas perspektiivis oskab ta hinnata seda, et tal on lapsevanemad, kes on piisavalt täiskasvanud ja mõistlikud ning suudavad otsuseid langetada ja neile kindlaks jääda.

Süütunne ja viha uute asjade ostmise või mitte ostmise puhul vähenevad, kui langetad otsuseid vastavalt sellele, mis sulle ja su perele parim on, mitte mõeldes sellele, mida teised sinust või teist mõtlevad. Samuti paraneb su suhe lastega, kui nad teavad, kus on sinu piirid ja kui suudad neile veenvalt ära põhjendada, miks sa üht või teist asja lubad või keelad.
Allikas: http://www.empoweringparents.com