Kas ema-isa on lapse mängukannid?

Mõnikord on muidugi tore lapsega põrandal tornikesi ehitada või nukkude kodu mängida, kuid kust läheb piir? Agne Vilt, perekeskuse Sina ja Mina perenõustaja, Gordoni perekooli koolitaja, annab nõu.

Ega asjata öelda, et mäng on väikese inimese töö. Lapse näiliselt omasoodu kulgev kerge ja lõbus toimetamine on tegelikult talle väga tähtis, pühendumist nõudev ja väsitav töö. Mäng on arenguks hädavajalik, siis arenevad lapse aju tähtsad funktsioonid.

Mängu kaudu saab ta väljendada ja maha laadida pingeid: tundeid, millele ei oska nime anda; olukordi, mis on tekitanud segadust; kehasse kogunenud energiat. Mäng võimaldab ellu viia unistusi ja fantaasiaid, proovida oma võimeid ja kogeda keskkonda, tunda põnevust, nautida võitu ja õppida leppima kaotusega. Võib isegi öelda, et mäng on lapse inimõigus. Lapsel peab mängimiseks olema aega ja võimalust.

Milline on vanema roll lapse mängus?

Lapsevanemad peavad last mängima julgustama, teda suunama, toetama. Vahel vajab laps lausa õpetamist, kuidas mängida. Loomulikult mitte käskimise ja loengu vormis, vaid läbi ühise tegutsemise, ettenäitamise. Mõni laps vajab õhutamist aktiivsemale mängule, teine vastupidi, suunamist rahulikumale toimetamisele, et toimuks mitmekülgne areng. Enamasti on siiski parem lasta lapse käimasoleval mängul loomulikku rada kulgeda, mitte hakata oma tagamõtete või plaani kohaselt midagi järsult ja jõuga muutma.

Lapsega mängimine nõuab emalt-isalt tahet ja ressurssi. Lapsega üks ühele koosolemiseks aega võtta on väga oluline, seega on lapsevanema ülesanne hoida oma energia- ja ajavarud piisaval tasemel, et ta saaks regulaarselt lapse päralt olla. Rusikareeglit, kui kaua peaks ema või isa lapsega mängima, ei ole. See sõltub lapse isiksusest ja vajadustest, nagu ka lapsevanema eripäradest.

Kui laps kutsub ema-isa mängima, siis ei tohiks vanem seda ignoreerida, vaid peaks proovima mõista, mis on sel konkreetsel juhul lapse vajadus. Mõnikord vajab laps vanemalt mängu alustamiseks ainult väikest tõuget, teeotsale aitamist, misjärel ta lustib hulk aega rõõmuga omaette. Teinekord võib lapsel olla puudu kontaktist ja kahekesi olemisest ema või isaga. Või on tal vaja paarilist, kes aitaks päris elus kogetu ja nähtu läbi mängida, lahti harutada.

Mõni laps võib vanemat mängima kutsuda ka harjumusest, sest ta lihtsalt ei oska üksi mängida – sel juhul peaks vanem harjutama last ka omaette toimetama ja aktiivselt oma mängu juhtima. Üksi kasvavad lapsed paluvad sagedamini ema-isa endaga mängima, aga paljuski on soov mängukaaslast leida ka konkreetse lapse iseloomuga seotud. Mõni laps on loomupäraselt iseseisvam, armastab rohkem üksiolemist ja omaette nokitsemist, teine on seltsivam või on tal tarvis konkreetsemat ja hoogsamat tegevust. Kindlasti on oluline, et lapsel oleks peale ema-isa ka omaealisi ­kaaslasi, kellega mängida.

Otsi mänge, mis sindki huvitavad

Lapsega mängimist ei tohiks vanem võtta kui tüütut kohustust, mis tuleb kuidagi­moodi ära teha, pilk samal ajal kellal, mõtteis lahendust ootavad probleemid või tegemist ootavad toimetused. Nii ei naudi lapsevanem ise protsessi ja rikub oma hajevilolekuga ka lapse mängulusti. Lapsega võib kokku leppida, et kui ema-isa on mingi aja lapse päralt, siis tehakse pärast koos koduseid töid. Kui vanemale tundub mäng igav ja lapsik, võib välja pakkuda teisi, selliseid mänge, mis vanemale endalegi lõbu ja põnevust tekitavad.

Lapse tervikliku arengu jaoks on vaja erinevaid mänge, nii liikumist ja osavust nõudvaid kui ka lauamänge, nii reaalsust kopeerivaid kui fantaasiamänge, nii sõnamänge kui klotsi- ja legoehitamist. Mõnikord on vanemal kindel eesmärk last mängu kaudu õpetada ja arendada ning valitakse liiga raske või igav mäng, mistõttu mängurõõm jääb tagaplaanile. Põhiline on siiski see, et mõlemad pooled mängu naudiksid.

Loe laspevanemate kogemusi, kui palju nad oma lastega kodus mängivad, värskest numbrist.