Kaks aastat tagasi kerkis ka meie peres see küsimus päevakorda. Sattusin silmitsi keerulisemate teemadega, kui oleksin osanud arvata. Olen ise õpetaja ja uskusin, et heas koolis peaks laps eeskätt teadmisi omandama, et hilisemas elus oleks rohkem valikuid. Emana tajusin pisut teisiti: hea kool on selline, mis aitab lisaks teadmistele lapsel ennast leida ja hilisemas elus õnnelik olla.

Sattusin hiljuti lugema uuringust, mis väitis, et õnnelikuks ei kujuneta juhuslikult, vaid õnnelikkust õpitakse, samamoodi nagu näiteks keemiat. Teatud tingimuste mõjul kujunevad inimesel mõtlemisskeemid, mis aitavad tal hiljem end õnnelikuna tunda. Usun, et enamik inimesi nõustub, et rahuldust pakkuva elu aluseks on toetav kodu. Ent poole oma päevast veedab noor inimene koolis. Kas ka õppeasutusel peaks olema teatud roll tasakaaluka inimese kujundamisel? Eestis tundub kooli esmane eesmärk olevat anda lapsele haridus, mis avab talle uksed edukasse ellu.

Mäng või raske töö

Otsustasime, et laps teeb katsed ühe tavakooli muusikaklassi. Kool oli kuulu järgi hea, vähemalt riigieksamite tulemuste põhjal otsustades. Pluss oli ka see, et kool oli kodu lähedal. Katsed õnnestusid ja laps sai sinna sisse.

Läksin tutvuma tulevase klassiõpetajaga, kes tundus olevat suurte kogemustega. Lõpuks küsisin, kas tohiksin muusikatundi külastada. Olen ise muusikaõpetaja ja tundsin huvi, missuguseid õpetamismeetodeid seal kasutatakse, tegu oli ju muusika eriklassiga. Vastus oli lakooniline: "Meie koolis pole see tavaks."

Kuuldes, et me pole veel kooli osas lõplikku otsust langetanud, järgnes küsimus: "Millised on teie teised võimalikud valikud?" Vastasin, et olen mõelnud Waldorfi gümnaasiumile. Õpetaja reaktsioon oli mõneti ehmatav: "Kui te tahate, et teie laps tunnis mängiks, pange ta pealegi sinna. Meie koolis tehakse rasket tööd!"

Olin sellisest vastandusest hämmingus. Olen oma töös märganud, et mängulised meetodid on vahel vägagi tõhusad, sest mäng kuulub loomuliku osana lapse ellu. Mäng koolis peab muidugi teenima õppimist. Mõtlesin, et tegu on kooliga, kus saab rohkelt teadmisi omandada, aga õhkkond tundub jahe ja ametlik. Millises suunas see last kujundab?

Järgnevalt käisin Waldorfi kooli lahtiste uste päeval. Vene keele tund, kuhu sattusin, üllatas heas mõttes. Õpiti laulude ja mängude varal, tund edenes kiirelt ja tõhusalt ning õpetaja ja lapsed suhtlesid ainult vene keeles. Lapsed olid rõõmsameelsed ja töötasid innukalt kaasa. Meenutasin kahjutundega oma igavaid vene keele tunde - tuli lihtsalt istuda ja tahvlile vaadata. Õppisin vene keelt kümme aastat, ent ei mäleta sellest kuigi palju. Nüüd tajusin, et olen koolis, kus arvestatakse lapsega ja õpetatakse teda vastavalt eale. Õhustik tervikuna tundus sõbralik ja vaimselt avar, hea ja kerge oli olla.

Otsust langetada polnud siiski lihtne. Kõigepealt tuli meil endil vastata küsimusele, mis on hariduses tähtis. Kas kool peaks olema koht, kuhu laps läheb meeleldi, või pole see tähtis? Kas laps peaks tundma end seal kindlalt ja turvaliselt? Kas kooli suhtumine võiks lapse enesehinnangu arengut toetada?

Valisime Waldorfi kooli. Nüüd, kui laps on kolmandas klassis, tundub, et tegime õige valiku. Laps on heatujuline ja tahab õppida, kodused ülesanded on huvitavad ja loovad. Õpetajana näen, et teadmised, mis lapseni jõuavad, on põhjalikult läbi mõeldud ning eakohaselt edastatud. Pole kuulnud, et lapsel oleks koolis igav. Ta läheb sinna hea meelega ja jääb vahel kauemakski.

Teekond teadmisteni on põnev

Waldorfi gümnaasium on riiklikku õppekava järgiv haridusasutus, kuid erineb tavakoolist õpetamismetoodika ja õpilasse suhtumise poolest. Kahe aasta jooksul, mil mu laps on seal õppinud, on mulle õpetajana eriti silma jäänud järgmised erinevused.

  • Tähtis on teekond. Hariduse eesmärk pole üksnes midagi uut teada saada, vaid oluline on ka protsess, teekond tulemuseni. Selline lähenemine haridusele suunab arvestama õppija kogemusi ja iga, tema iseloomu ja huve. Ainet püütakse esitada viisil, millest laps kõige paremini aru saab, tähtis on äratada huvi.
  • Rõhku pannakse loovusele ja ilumeelele. Programmis on võrreldes tavakooliga rohkem aineid, mis loomingulisust toetavad. Õpikuid ei kasutata, õpilane koostab ise vihikud ning hoolitseb selle eest, et need näeksid ilusad välja. See õpetab kavandama ja kujundama loodavat teksti ning laiemas plaanis ümbrust tervikuna. Suurt rõhku pannakse väljendusoskusele, s.t võimele oma mõtteid edastada. Õpetaja julgustab lapsi arvamust avaldama. Sageli näen, et tavakooli lapsed kas ei julge või ei oska ennast arusaadavaks teha - neid pole ehk piisavalt julgustatud seda tegema.
  • Mitte valmis teadmised, vaid küsimused. Waldorfi pedagoogika põhimõte on suunata laps küsimusi esitama, mitte vastata veel esitamata küsimustele. Parim õpimotivatsioon peaks tulema õppija sisemusest, arvestades tema kogemust.
  • Iga laps on tähtis. Traditsiooniliselt korraldatakse Waldorfi koolis kontserte, kus alati on laval esinemas terve klass. Igal lapsel on ruumi olla nähtav, isegi kui kõik ei õnnestu päris hästi. Nii õpitakse üksteist märkama, samuti arvestama, et teised võivad olla erinevad. Ühise asja nimel pingutatakse koos, igaüks nii, nagu oskab.

Seda, et oluliseks peetakse sõbralikku õhustikku, olen koolis muulgi moel kogenud. Hiljuti oli lastevanemate koosolek, kus õpetaja pühendas suure osa ajast ühe poisi probleemile. Too oli tulnud teisest koolist ega olnud veel klassi sulandunud. Koos valmis plaan, kuidas lapsi mõjutada, et uuel õpilasel oleks kergem kohaneda.

Ehk õpetab asjaolu, et lapsed kogevad õpetajapoolset hoolivat suhtumist, neid ka omavahel asju rahumeelsemalt ajama. Rüselemist tuleb ette ka Waldorfi koolis, aga tähtis on, et iga juhtumiga tegeldakse. Kui minu lapse klassi poistel tekkis tüli, ei tulnud vahele mitte õpetaja, vaid 10. klassi poiss. See seik on üsna kõnekas. Ka uuringud kinnitavad, et Waldorfi koolis on vähem kiusamist.

Waldorfi kool meil ja mujal

Hiljuti toimus Londonis rahvusvaheline Waldorfi koolis õppivate laste vanemate kokkutulek, millest ka mul õnnestus osa võtta. Riigiti on need koolid üsna erinevas seisus. Mitmel pool maailmas on taibatud, et Waldorfi kool on jõuline alternatiiv tavakoolile.

Riikides, kus tavaharidus järgib lapsekeskset haridusprintsiipi, näiteks Soomes, pole paljudes küsimustes tava- ja Waldorfi koolil erinevusi. Valitsuse tugev toetus Wal­dorfi koolidele on tunda Norras, kus töötab jõudsasti koole ühendav selts. Saksamaal, mis on Waldorfi kooli sünnimaa, on samuti pikka aega seda pedagoogikat au sees hoitud.

Halvemas olukorras on riigid, kus riiklik hariduspoliitika pöörab suuremat tähelepanu õppekava mahule ja lähtub ainekesksest õpetusstiilist.

Viimasel Tartu haridusfoorumil toodi välja mõned Eesti kooli kavandatavad arengusuunad: õppekava peaks olema elulisem, ained omavahel rohkem seostatud ja maht väiksem. Samuti märgiti, et tänapäeva õpilane ei tunne end koolis hästi, sest ta on sunnitud olema pidevalt võitlustandril. Suur osa ideedest, mis foorumil arengusuundadena välja toodi, on Eesti Waldorfi kooli praktikas juba pikka aega kasutust leidnud.

Nüüd, mil olen olnud kaks aastat koolilapse vanem, võin öelda, et olen valikuga väga rahul. Saksamaal läbi viidud ulatuslik uurimus kinnitab, et Waldorfi kooli lõpetanute tervis on parem kui tavakooli lõpetanutel. Inimene areneb nagu taim: kui ta kasvab soodsas keskkonnas, saab õiges koguses valgust ja väetist, kasvab ta jõudsasti.

MIS ON WALDORFI KOOLIS VEEL ERILIST?

Stella Sõmer toob välja veel kaks punkti.

• Waldorfi koolis ei panda hindeid. Last innustatakse õppima, aga seda tehakse teisiti, mitte üksteist võrreldes. Antakse hinnanguid, kuid mitte numbrilisi, vaid sõnalisi. Ise töötan koolisüsteemis, kus pannakse hindeid, ja näen, et numbriline hindamine ei kajasta lapse arengut alati objektiivselt ning sageli ka ei toeta seda.

Esiteks pole vanemale, lapsele ja õpetajale sageli ühtmoodi arusaadav, mida hinne täpselt kajastab: kas teadmise või oskuse taset, pingutust või hoopis lapse eeldusi. Teiseks võib juhtuda, et hinne muutub olulisemaks kui millegi uue õppimine.

Numbriline hindamine seab lapsed pingeritta, kujundades õpilase enesehinnangut. Kannatajaks ei pruugi olla mitte ainult teistest kehvema õppeedukusega, vaid ka võimekam laps, kelle tööharjumused jäävad välja kujundamata. Viimane ei õpi, sest ta teab, et hinded on tal ka pingutamata korras.

Aasta lõpus saavad Waldorfi kooli lapsed sõnalise tunnistuse, mille kirjutamine nõuab õpetajalt täpset silma ja oskust lapse arengut põhjalikult analüüsida. Selline tunnistus annab vanemale hea ülevaate järeltulija arengust. Olen väga imetlenud põhjalikkust, millega Waldorfi koolis lapse arengut avatakse.

• Lastele antakse religiooniõpetust. Palju poleemikat tekitanud väärtuseõpetusel on Waldorfi gümnaasiumi õppekavas tähtis roll. Kaks religioonitundi nädalas aitavad kujundada põhiväärtusi: inimene suhestub nii perekonna, ühiskonna kui ka terve universumiga. Elementaarne viisakus saab alguse teise inimese respekteerimisest.

Väärtusi õpitakse esimestes klassides muinasjuttude kaudu. Need on põnevad lood, mille abil laps õpib nägema, mis on õige ja mis vale. Minu lapsele on see tund ka üks meeldivamaid!

RIIGIKOOLIL ON WALDORFI KOOLIDELT PALJU ÕPPIDA
Tiiu Kuurme, pedagoogikateadlane

Mida teha, et alternatiivkoolide hooliv meelsus ja inimlik soe õpetus jõuaks ka tavakoolidesse?

Eesti koolide lugu meie riigi teisel iseseisvusajal on olnud heitlik. Kuigi uuel ärkamisajal oli kooli ja laste käekäik rahval südames, sõi revolutsioon oma lapsed ning koolist sai bürokraatlik sunniaparaat. Meenutades neid aegu, julgeksin arvata põhjuseks selle, et puudusid isiksused, kes oleksid võtnud vastutuse Eesti kooli humaniseerimise eest, välja arendanud konkreetsema tegevuskava ning leidnud sellele elluviijad.

Nõukogude võim oma hierarhilise struktuuri ja käsundusega õitses koolis edasi ja teeb seda kohati tänaseni. Jätkuvalt usutakse Suvorovi ja esimees Mao õpetussõnu: raske õppustel, kerge lahingus ehk mida halvem, seda parem.

Olukord on kurb, ent mitte lootusetu. Iseseisvus andis võimaluse alternatiivkoolide tulekuks, muu maailma pedagoogikate kasutuselevõtuks, erakoolide ja noortekeskuste tekkeks. Noorte ees avanes suur hulk valikuid. On tekkinud ringkond vanemaid, kellele läheb korda nende laste heaolu ja elukvaliteet koolis tervikuna, mitte vaid hinded tunnistusel.

Paraku tuleb oma laste parem elukvaliteet koolis vanematel kuni tänaseni kinni maksta. Riiklikult on sellele mõtlema hakatud alles viimasel ajal, põhjuseks Eesti laste kõige viimane koht koolirahulolu uuringutes Euroopa riikide võrdluses.

Mida me väärtustame?

Kui püüda üldistada, miks on siiani võimutsenud sügav ükskõiksus inimeste inimväärse elu küsimustes nii koolis kui ka töökohtades, tuleks uurida: mida me väärtustame? Paraku väärtustame fassaadi ilu, näidikute ridu, formaalset produktsiooni, Vargamäe Andrese sünget rõõmutut töörügamist. Kuskil seiraks meie tegemisi justkui karm välishindaja, kellele on vaja olla meele järele.

Siiski on ka Eesti riigikoolidest hakanud kostma häid sõnumeid aktiivsete õppimismeetodite kasutamisest, projektitöödest, õpilaste uurimustest, noorte ettevõtmistest oma elu huvitavaks muutmisel. Valgustatud koolijuht ja loov õpetaja polegi enam väga suured haruldused.

Meie kaua vabadust nautinud läänenaabrite juures on noorte inimeste elukvaliteet koolis oluliseks väärtuseks. Ka õppimist ja haridust mõistetakse seal teisiti. Reformpedagoogika ideed, millest sai alguse alternatiivkoolide liikumine, on suures osas jõudnud mitmete maade riigikoolidesse ja tähtsaimal kohal on inimeseks olemise õpetus. Neis maades tõrgutakse PISA-uuringute fetišismi ja mõõdikute teenimise vastu.

Et soovida teistele inimestele õnne ja osata seda leida ka enese jaoks, on vaja vabaneda orjamentaliteedist. Sellest, et peame teenima välist kurja kontrollivat silma, kelle hinnang on ülimuslik sinu lapse ja su enese väikese elu ees.

Liitumises on jõud

Mida teha, et Waldorfi koolide hooliv meelsus ja inimlik soe õpetus jõuaks ka riigikoolidesse? See peaks algama nende väärtuste ja kriteeriumide muutumisest, millega hindame haridust ja koole. Muutus võiks alguse saada vanematest, nende järelemõtlemisest, mida oma lapsele kooli poolelt soovitakse.

Nende vabanemisest sellest hirmust, et kui laps põhjalikult nuhelda ei saa, verd ja pisaraid teadmiste ohvrialtarile ei too, jääb ta elus jänni. Nende survest süsteemile: siitmaalt edasi me pole enam nõus vanal viisil jätkama. Ent ka lootusest, et süsteemis leidub avarapilgulisi mõtlevaid ametnikke, kes avastavad alternatiivkoolid ja reformpedagoogika kui suure kuldse varamu, kust nii palju head võiks laste argipäeva tuua.

Ning et leidub ka õpetajaid, kes ei lepi pelga koormuse täistegemisega, vaid leiavad üles oma töö sügava inimliku mõõtme. Kes jaksavad teha seda, mis on tõeliselt tähtis, lapsi esiplaanile seades. Nii meie haridusseadusandlus kui ka õppekava üldosa pakuvad neile selleks ruumi küll.
Paraku pole kuni tänaseni meie haridusseadusandluses nähtavaks saanud alternatiivkoolide olemasolu ja nende suur potentsiaal koolimaailma mitmekesistamiseks.

Samme heade arengute suunas astub Lastevanemate Liit ning liitunult ollakse jõud. Takistuseks on siin ka see, et püüdlustele vaatamata pole siiamaani alternatiivsete pedagoogikate esindajaid suudetud ühe mütsi alla saada, et olla koos tugevam kui igaüks eraldi.