Kas laps tohib teisi mängurelvaga sihtida?
On perekondi, kus lapsed ei mängi kunagi relvadega, sest see on rangelt keelatud, on selliseid peresid, kus õhutatakse poiste nö mehist käitumist läbi tulistamis- ja võitlusmängude.
Paugutamine, tulistamine, sihtimine, pihta saamine — poistele siiski enamasti meeldib relvadega mängida — kõige meelsamini koos mõne võimalikult ehtsa mängurelvaga. Aga paljude meelest ei tohiks isegi mängurelvaga inimese pihta sihtida.
“Piu, sa oled surnud!” “Ma tulistan sind!” Kui vanemad väikese poisi suust selliseid lauseid kuulevad, mõjuvad need ehmatavalt. Mis on kasvatuses valesti läinud? Miks mu laps nii agressiivne on? Enamiku vanemate esimene reaktsioon on noole ja vibu, mõõga ja kilbi, püstoli ja muude relvade keelamine. Enamasti saadab seda vaid mõõdukas edu, sest siis tehakse püstol okstest ja kahurid Lego klotsidest — toimib väga hästi!
Kas lapsevanem teeb suure vea, kui mängurelvad üldse koju lubab?
“Asi pole üldse nii hull,” rahustab kasvatusnõustaja Andreas Engel. “Just poiste jaoks on mängurelvadel oluline funktsioon. Need on suhtlusvahendid.” Engeli arvates ei ole relvad lastetoas halb asi. Seda mitmel põhjusel:
Relvad aitavad rünnakuga toime tulla
“Piu, sa oled surnud.” Laste jaoks pole selles mängus oluline kellegi vigastamine või tapmine. “Siin on teemaks head ja pahad,” selgitab Engel. “Nad võivad küll ühest küljest välja elada negatiivseid tundeid, kuid samas kogevad nad röövlite, ründajate, kurja hundi neutraliseerimist.” See on oluline harjutus. “Lapsed tegelevad sellel ajal oma hirmude ja tunnetega ning õpivad, et viha ja agressiivsust on võimalik kontrolli all hoida.” Nad treenivad niiviisi võitja ja kaotaja rolli ning harjutavad viha ja vägivallaga ümberkäimist — ilma et sellega kaasneks halbu tagajärgi. “Nii pardoksaalne, kui see ka ei tundu,” räägib Engel, “suudavad lapsed, kes saavad mängu käigus tegeleda piisavalt oma impulssidega, ka negatiivsetega, vihaga kergemini toime tulla.”
Relvad aitavad leida oma rolli
Poisid tajuvad frustratsiooni tugevamalt kui tüdrukud. “Neid juhib läbilöögiprintsiip. Kes ei võida, see kaotab,” räägib Engel. Võitlus juhipositsiooni pärast on geneetilis-hormonaalselt tingitud, kuid seda mõjutab ka keskkond. Maailmas, kus mehel on paljude arvates veel praegugi pere kaitsja roll, on võitlusoskusega kauboid ja julged rüütlid teretulnud eeskujud. Eelkõige siis, kui alles otsitakse oma identiteeti.
“Poistel on suurem vajadus kehalise mõõduvõtmise järele. Seega oleks mõttetu neil pidevalt kaklemist keelata. Nad õpivad selle kaudu enesekehtestamist, kuid ka sotsiaalsed oskusi ja empaatiavõimet.” Engel sooviks, et vanemad suhtuksid mängurelvadesse vabamalt. Nende keelamine ei anna midagi. Vastupidi. “Hoopis selle tõttu saabki relvast probleem.”
Mängurelvad ei tohiks olla liiga tõepärased
Sõjafilmid ja arvutimängud on õpetanud väikesed poisid suurepärasteks relvaeskpertideks, kuid originaalitruu MG asemel võiksid lapsed pigem mängimiseks kasutada puitpüstolit. Lisaks tuleb kehtestada kindlad reeglid: relvaga, ükskõik kas ragulka või plastpüstoliga ei sihita näkku, kedagi ei tohi vigastada ning mängu lõpp tähendabki mängu lõppu.
Relvad aitavad end tugevamalt tunda
“Relvad on ka seetõttu poiste meelest nii olulised,” räägib Engel, “et vähese vaevaga on võimalik saavutada suur mõju.” Pahh! ja mängukaaslane kukub maha, piu! ja ema huuled tõmbuvad kriipsuks. Küsimus “Kas ma tekitan oma tegevusega reakstiooni, kas minul on teiste hulgas võimu?” on väikeste laste jaoks igikestev. Seetõttu on ka kangelased selles vanuses nii olulised. Engel: “Lapsed kompenseerivad iseenda nõrkusi tegelaskujude abil, kellelt nad saavad jõudu juurde.” Ning tõelistel võitluskangelastel on alati olnud relvad.
Mida teie, väikeste poiste emad-isad arvate, kuidas peaks oma poiste relvamängudele reageerima? Kas keelaksite sellise julma meelelahutuse üldse, lubaksite vaid veepüstoleid või leiate, et mängurelvad ei tee veel kedagi agressiivseks kurjategijaks?
