Kui Johannes (7) paar päeva Tartu waldorfgümnaasiumist puudus, läks Maarja pojaga õpetaja juurde järeltundi. Õpetaja Elen jutustas tähelugu ja Johannes joonistas selle järgi pildi. Pildil olid päike, vihm ja vikerkaar – ning tähed, vupsamas vikerkaare pealt alla.

“Kui järg päikese kätte jõudis, näitas õpetaja käega: “Päikese­valgus tee nagu laine.” See tabas mind nagu välgulöök – kogu mu lapsepõlve tehti päike ja sinna külge kiired,” räägib Maarja. “Kui keskkoolis ütles füüsikaõpetaja interferentsi õpetades, et valgus pole mitte ainult sirge kiir, vaid tal on ka laine omadused, läks mul tükk aega, et sellest päriselt aru saada. Ja nüüd, vaadates oma last joonistamas, sain ma aru, miks see mul toona raske oli.”

Siis palus õpetaja joonistada vihma ja Johannes tõmbas sinise plokk-­kriidiga risti-rästi joonekesi paberile. Õpetaja ütles leebelt: “See on udu, mis sa praegu teed. Tee mulle vihm!” Ja laps tõmbas ülevalt alla jooned. Maarja silmad säravad: “Waldorf­pedagoogikas on igal joonel mõte! See on ju ettevalmistus füüsikaks – päike­selt tulevad lained, mitte kiired, ja vikerkaart ei saa joonistada, enne kui pole tehtud vihma ja päikest... Nende õpetus pole juhuslik!”

http://digi.perejakodu.ee/uudised/kasvamine-on-juhitud-mitte-juhuslik?id=73275435