Kasvamine on juhitud, mitte juhuslik
Nüüd, mil näitleja Maarja Jakobsoni poeg Johannes on neli kuud koolis käinud, hakkab Maarja waldrofpedagoogikast päriselt aimu saama. Talle meeldib, et waldorfkoolis pole joontega vihikuid – selle asemel võtab laps puhta valge lehe, millele teeb plokk-kriidiga raami ümber. Raami sisse loob laps oma maailma ja selles maailmas peab ta ise kirjutamisel joont. Kõik on läbi mõeldud: sa ei joondu kellegi teise järgi, vaid joon tuleb sinu enda seest.
Kui Johannes (7) paar päeva Tartu waldorfgümnaasiumist puudus, läks Maarja pojaga õpetaja juurde järeltundi. Õpetaja Elen jutustas tähelugu ja Johannes joonistas selle järgi pildi. Pildil olid päike, vihm ja vikerkaar – ning tähed, vupsamas vikerkaare pealt alla.
“Kui järg päikese kätte jõudis, näitas õpetaja käega: “Päikesevalgus tee nagu laine.” See tabas mind nagu välgulöök – kogu mu lapsepõlve tehti päike ja sinna külge kiired,” räägib Maarja. “Kui keskkoolis ütles füüsikaõpetaja interferentsi õpetades, et valgus pole mitte ainult sirge kiir, vaid tal on ka laine omadused, läks mul tükk aega, et sellest päriselt aru saada. Ja nüüd, vaadates oma last joonistamas, sain ma aru, miks see mul toona raske oli.”
Siis palus õpetaja joonistada vihma ja Johannes tõmbas sinise plokk-kriidiga risti-rästi joonekesi paberile. Õpetaja ütles leebelt: “See on udu, mis sa praegu teed. Tee mulle vihm!” Ja laps tõmbas ülevalt alla jooned. Maarja silmad säravad: “Waldorfpedagoogikas on igal joonel mõte! See on ju ettevalmistus füüsikaks – päikeselt tulevad lained, mitte kiired, ja vikerkaart ei saa joonistada, enne kui pole tehtud vihma ja päikest... Nende õpetus pole juhuslik!”
http://digi.perejakodu.ee/uudised/kasvamine-on-juhitud-mitte-juhuslik?id=73275435