Kollid kapis ja zombi voodi all

Kui Rakveres elav Kristelle (4) oli kaheaastane, kartis ta paaniliselt putukaid. Nüüd on putukahirm taandunud. Pigem tahaks tüdruk kõik pisiolevused, kelle kätte saab, koju tuppa tuua.

Putukahirmu asemele on tulnud aga hirm pimeduse ees koos seal elavate kollide ja koledate multifilmitegelastega. Vähemalt korra nädalas peab Kristelle ema Kristin Raudvee (37) käima õhtul tütre magamistoas selgitamas, et neid elukaid pole olemas ja laps võib rahus tuttu jääda. “Ta saab tegelikult ise ka aru, et kolle pole, aga vahel on vaja, et emme seda kinnitaks,” ütleb Kristin. “Räägin talle ka, miks pimedaks läheb ja varjud tekivad.”

Kristin ise kartis lapsena pimedas helendavaid kapinuppe, muud mitte. Ta usubki, et tänapäeva lastel on suurema telekavaatamise ja arvutimängude ning loodusest võõrdumise tõttu hirme rohkem. Ja nende galerii on mitmekesisem.

Kristelle noorem vend, peagi kaheseks saav Kameron kardab koeri. Mõlemad, nii Kristelle kui ka Kameron, kardavad paaniliselt kostümeeritud reklaammaskotte. “See hirm on meeletu,” ütleb Kristin. “Kameron nutab, et “nägu pole näha, kus on nägu?””

Appi, jõuluvana!

Kostümeeritud tegelased, kelle olemusest lapsed täpselt aru ei saa, tekitavad hirmu paljudes. Nelja lapse ema, Raplamaal elav Heli Künnapas (32) räägib, et tema vanim poeg, viiene Matthias kardab nii reklaammaskotte kui ka jõuluvana. “Esimestel jõulupidudel, kui saabus aeg minna kingitust vastu võtma, röökis Matthias ainult nutta. Nüüd ta läheb küll ise kingi järele, aga jõuluvana süles istumisest ei tasu praegugi veel juttugi teha,” ütleb Heli.

Matthiasega oli kuni viimase ajani ka nukuteatri külastamine probleemne. Nutma ta seal ei hakanud, aga ema pidi talle etenduse ajal kogu aeg kõrva sosistama: ära karda, seal on inimene sees, vaata, kui tore krokodill!

Kollid on treeningvahendid

Perekeskuse Sina ja Mina psühholoog Ene Raudla rahustab vanemaid, et hirmude periood on väikelastel normaalne. See valmistab neid ette eluks, kohtumiseks kiusliku ülemuse või petliku kallimaga. Koletisi välja mõeldes õpivad lapsed oma hirmudega toime tulema.

“Nad mõtlevad kolli välja ja siis naudivad sellest tekkinud väikese hirmuga maadlemist,” räägib Raudla. “Vanemad võiksid siis lapsele esiteks öelda, et tegu on väljamõeldisega. Aga mitte alavääristavalt, et mis sa kardad, mingit kolli pole! Pigem nii, et vaatame koos, kus ta on. Panna tuled põlema ja uurida koos lapsega kapid ning voodialused läbi.”

Kohe kindlasti ei tohi põnne kritiseerida kollide väljamõtlemise pärast, see teeb lapsed ebakindlaks. Psühholoog lisab, et kollihirmu hakkavad lapsed tundma 2–3aastastena ja koolimineku ajaks võiksid kollid kuuluda möödanikku.

Seega on väike koll kapis normaalne. Kui laps kasvab turvalises keskkonnas, on iseseisev ja enesekindel, saab ta oma kollidega hakkama. Psühholoog rõhutab, et lastes peaks arendama toimetulekuoskusi. “Laps, kes suudab enda eest eakohaselt hoolitseda, tuleb toime ka kollidega. Aga laps, kes veel kuueaastaselt ei oska riideid selga panna, võib ka kollidega hätta jääda.” Lapsel võib olukord väljuda kontrolli alt, kui tema ellu lisandub stressiallikas. Sel juhul pole välistatud, et vajatakse psühholoogi abi.

Hirmude vastu kindla plaaniga

Kui väljamõeldud tegelaste kohta võib lapsele öelda, et kui jaksasid nad välja mõelda, jaksad nendega ka toime tulla, siis koerte, ämblike jm reaalsete hirmutekitajate puhul aitab psühholoogi sõnul see, et vanem aitab lapsel koostada tegevusplaani.

Üks Ene Raudla vastuvõtul käinud poiss kartis näiteks paaniliselt ämblikke. Lapse nõudmisel olid vanemad kleepinud aknapraod kinni, et ämblikud sisse ei pääseks. Vannituppa läks poiss alles siis, kui keegi oli ruumi üle kontrollinud.

“Mõtlesime välja tegevusplaani: mida laps saaks teha, kui ta vannitoas tõesti ämblikku näeb,” räägib Raudla. Poiss pakkus, et ta võib võtta kaasa ajalehe ja kokkurullitud lehega ämbliku oma teelt pühkida. Nädala pärast psühholoogi vastuvõtule tulles oli poiss võidurõõmus: ta oligi vahepeal vannitoas ämblikku näinud ja nii nagu plaanitud, selle ajalehega eemale lükanud.
“Ka vanem saab aidata lapsel samm-sammult hirmu ületada,” ütleb Raudla. Näiteks võib lapsega, kes kardab koeri, vaadata koerte pilte. Siis juba koguda koerte piltidega postkaarte. Järgmine samm on mitte minna üle tee, kui koer tuleb vastu. “Oma hirmuga tuleb silmitsi seista, sellesse süüvida,” sõnastab psühholoog.

Kui ma jään üksi…

Laste suurimad hirmud on aga seotud perega – hirmuga kaotada keegi lähedastest, jääda üksi. “Kui Robin oli kolmeaastane, ütles üks laps lasteaias talle, et “ema ei tule sulle järele”. Eks nad koos ootasid oma emasid ja selle teise lapse ema tuli enne,” jutustab tartlanna Heleni Riik (34). Robin hakkas kartma, et ema jätabki ta lasteaeda. Kulus kaua aega ja veenmist, et ta ei jää üksi, enne kui Robin hirmust vabanes.

Lapsed kardavad ka vanemate lahkuminekut. Raudla sõnul tekib selline hirm siis, kui vanemad tülitsevad. Mitte esimese tüli peale, aga nende kordudes. Tavaliselt hakkab laps sel juhul vanemate tülidesse sekkuma: tuleb just sel ajal midagi tahtma või küsima, üritades tüli lõpetada. “Selline käitumine omakorda võib tekitada lapses hirmu, kas ta tuleb toime endale võetud ülesandega olla vanemate tülide lõpetaja. Nii võib laps võtta endale üle jõu käiva kohustuse, mis võib viia muude probleemideni,” hoiatab Raudla.

Psühholoogi sõnul oleks kõige parem muidugi laste ees tülitsemist vältida, aga elus võib kõike ette tulla. Kui lapsed on juhtumisi sattunud vanemate riiu tunnistajateks, võib lastele öelda, et ema ja isa vaidlesid kõva häälega. “Võtke laps sülle ja rahustage teda – et nüüd on kõik jälle hästi,” soovitab psühholoog.

Kui aga vanemad tõesti hakkavad lahutama, peavad nad kõigepealt endile üksikasjalikult selgeks tegema, milline on edaspidine elukorraldus, ja alles siis lastele lahutusest rääkima. Nii näevad ka lapsed, et vanematel on plaan ja nemad ei pea muretsema.

Kes vastutab olukorra eest?

Väga tähtis ongi, et vanemad ei näitaks lapsele oma hirme ja peataolekut – nii ei pea laps tundma, et tema vastutab olukorra lahendamise eest.

“Kui Mihkel oli nelja-aastane, käisid meil kodumajas vargad,” räägib tallinlanna Helina Suvi (42). Kui algul ei tundunud see poisile mõju avaldavat, siis paari kuu pärast hakkas ta rääkima: “Kui vargad tulevad, löön neid jalaga.” Talle meeldis pikalt-laialt planeerida, mida kõike ta teeb, kui vargad tulevad.” Vanemate kinnitusel polnud Mihkel sel ajal veel “Üksinda kodus” filme näinud, aga meetodid olid sarnased: kallaks kuuma vett kaela, paneks ukse külge mingi asja, mis varastele pähe kukuks.

“Sellistel juhtumitel tuleb lapsele selgeks teha, et vanemad vastutavad turvalisuse eest ise,” soovitab psühholoog. “Näidata lapsele signalisatsiooni ja turvalukke, kõike, mis kodu varaste eest kaitseb. Peamine, et laps ei tunneks, et tema peab kodu kaitsma. Selline ülesanne käib talle üle jõu ja võib lõpuks kaasa tuua teisi probleeme.”

Kui lapsel on hirm
• Hirmude periood on väikelapseeas normaalne. Sestap ära alaväärista ega naeruväärista lapse hirmu.
• Laps saab enamasti ise ka aru, et kolli pole olemas, aga hea, kui ta leiab sellele emalt-isalt kinnitust.
• Kui hirm on suurem, aita lapsel välja mõelda tegevusplaan: mida teha siis, kui kohtud oma hirmu allikaga?
• Kindlasti jälgi, et laps ei võtaks enda õlule täiskasvanute muresid. Selle vastu aitab, kui sul on võimalike probleemidega toimetulekuks oma plaan, mida lapsega jagada.