Koolikatsed: kolm päeva rallit

Pühapäeva õhtul oli mul tunne, nagu oleksin korraldanud saja inimesega konverentsi. Ma vajasin vaikust ja klaasi punast veini. Poiss? No temast väga aru ei saanudki. Eks ta väsinud oli. Aga õnneks oli tal uus lego, mille ta preemiaks sai… Poiss oli tubli. Vaat et tublim kui ma ise.

Käisime Gustav Adolfi Gümnaasiumi (GAG), Tallinna 21. Keskkooli, Reaalkooli ja Inglise Kolledži (TIK) katsetel. Kusjuures pühapäevaks jäi kaks kooli: hommikul Tallinna 21. Keskkool ja pärastlõunal TIK.

Aga koolidest järjest. Esimene koht reedel oli Gustav Adolfi Gümnaasium. Mina pidin olema tööl. Sinna tahtis lapsega minna mu tütar, kes ise oli samas koolis õppinud. Katsed kestsid alla tunni, tüdruk läks vahepeal uitama ja jäi Balti jaamast tagasitulekuga hiljaks.

Nii et ta sai kätte tönniva lapse. Selles mõttes oli see isegi hea, sest juhuslikult oli mu poiss sattunud tüdruku endise klassijuhataja gruppi. Tüdrukul õnnestus klassijuhatajale tere öelda pärast 15 aastat. Ega nad midagi rääkida saanud, sest lisaks minu poisile oli veel kaks nutvat last, kellel vanemad olid „kaduma“ läinud.

Kuidas katsetel läks? Kuna ma ise kaasas polnud, siis hiljem kodus oli üsna raske poisilt mingeid detaile välja pigistada. Tüdrukule oli ta öelnud, et hästi läks. Sellest sain õppetunni, et küsitleda tuleb võimalikult kohe, hiljem ta enam ei räägi.

Selles koolis oli tal üks ülesanne lahendamata jäänud. Ta ei saanud aru, kui tähed olid sassi aetud ja neist tuli õige sõna kokku panna. Seda me tõesti kodus ei harjutanud.

Etteütluse lauset mäletas poiss hästi, aga kuna seal oli nii palju pikki häälikuid, siis ma ei hakanud parem ennast ärritama sellega, kuidas ta need sõnad kirja pani. Nagunii oli selge, et selle kooliga ei maksa arvestada: üks ülesanne jäi ju tegemata. Sinna kandideeris ligi 500 last 30 kohale.

Üllatas mind aga see, et vestluse käigus oli küsitud poisi sõnul vaid ühte küsimust: nimeta kolm välismaa looma. Ei küsitud kellaaegu, aastaaegu, teatriskäike jne. Sama teema tekkis muide hiljem järgmiste koolide juures: kodulehel pikalt ja põhjalikult lahti kirjutatud vestlusvoor osutus tegelikult 1-2 küsimuseks.

Laupäeval olid meil keskpäeval Reaalkooli katsed. Tuttava poiss käis seal paar tundi varem ja sain teada, et vestlusel küsitakse vaid ühte asja: tulevast elukutset. Küsisin enda omalt siis tee peal ka, et kelleks ta tahab saada.

Minu õuduseks vastas ta, et teadlaseks. Ta oli korra varem ka seda öelnud, nii et vist mõtles tõsiselt. Aga kujutasin ette, et sellisest vastusest tekib kindlasti mulje, et küllap vanemad on treeninud. Aga no midagi parata polnud, ma ei hakanud tema unistusi suunama. Ise tahtsin lasteaia lõpus saada lüpsjaks-karjatalitajaks, sest mulle meeldisid lehmad…

Reaalkoolis lasti sisse 16 last korraga. Õpetajaid oli kaks. Pandi ette töölehed 8 ülesandega ja öeldi, et kiiremad väljuvad 45 minutiga. Vahepeal lasti muusikat ja nad näisid mingeid liigutusi tegevat. Tegelikult tulid esimesed välja juba poole tunni pärast, minu oma oli neljas. „Nii lihtne oli, oskasin kõike,“ teatas ta uhkelt.

Hiljem tuttava poisi emaga rääkides tuvastasime, et oli olnud üks kolmnurga ülesanne, mille poisid täiesti erinevalt lahendasid. Seega – üks neist eksis või eksisid mõlemad. Küllap sellega neid geeniuseid sealt välja nopiti!

Kuid tunne oli poisil hea ja minul samuti. Lasin poisil laupäeva õhtul naabrilastega õues kaks tundi möllata. Oli näha, et talle oli seda vaja. Kodus oli ta täitsa kutu ja läks vastu puiklemata magama.

Pühapäeva hommikul olin sunnitud tõstma panuseid lego kingituse väärtusele, mille katsete lõpuks lubasin: laps ei soovinud kahte kohta minna. Aga ma mõtlesin, et käime ikka ära. Pealegi on ta hommikuse energiaga laps ja 21. keskkooli katsed algasid juba kl 10.

Ütlen ette, et see kool jättis mulle kõige parema mulje. Kõik oli põhjalikum ja korraldus hea. Kõigepealt koguti vanemad koos lastega saali ja räägiti, mis ees ootab. Siis jagunesid lapsed üheksa kaupa klassidesse. Nendega tegeles üks õpetaja.

Esimene tund oli minu omal nn inglise keel, mis kestis 45 minutit. Tuli rõõmsalt välja ja andis teada, et oskab nüüd kolmemõõtmelist konna joonistada. Siis anti 15 minutit aega pissil käia ja joosta, ja algas teine tund.

See oli siis kooliküpsuse osa. Tehti jälle etteütlus. Laps luges teksti ja esitati selle kohta küsimus. Seal sai mu poiss ka klassikalise teatriküsimuse. Ta oli ette vuristanud kõik etendused, mida on näinud alates neljandast eluaastast.

Mina aga olin leidnud vahepeal tuttava, kelle laps käis eelmisel päeval TIKi katsetel, kuhu meil oli plaanis järgmisena minna. Sain teada, mis küsimusi seal vestlusvoorus küsitakse.

Kui poisi kätte sain, oli ta jälle rõõmus. Ta oli kõigega rahul, väitis, et oskas kõike – no see ongi ju peamine.

Nüüd oli meil kaks tundi TIKi katseteni. Õnneks elame kesklinnas, kihutasime autoga koju ja panin kohe lõunasöögi pliidile. Ma tundsin juba siis, et vajan vaikust, ei pannud telekat või raadiot käima.

Poiss oli kuidagi pöörasem kui tavaliselt, hüppas ja kargas ringi ja rääkis rumalusi. Hakkasime sööma ja pärast jäi aega isegi natuke koos mängida.

Igatahes, TIK ootas. Sinna jõudsime bussiga tsipa varem ja pidime all fuajees aega parajaks tegema. TIKis oli asi väga üheselt korraldatud: üks mees oli koridoris ees nagu Kerberos ja ütles, kuhu ja millal minna.

Minu poiss oli juba üsna väsinud ja hakkas treppide peal karglema. Sõna enam eriti ei kuulanud. Teised emad hoidsid lapsi enda ligi ja näisid põlastusega vaatavat. Nii et mul oli pisut piinlik.

Viimaks tuli üks naine ja hakkas lapsi gruppidesse hõikuma. Minu oma sai neljasesse gruppi, teised olid tüdrukud. Vanematele öeldi, et pool tundi on nn keelekatse ja siis tuleb vestlus, kus üks pereliige võib juures olla, kui laps soovib. Minu oma soovis.

Nii et ma ei läinud enam raamatupoodi, vaid hoopis alla keldrisse ja ostsin viimaste sentide eest kooliõpilaste kohvikust tassi kohvi. Jäin neile isegi võlgu, aga olin ka viimane kohvijooja sel päeval, nii et nad oleksid ka tasuta andnud. Päike paistis akendest sisse ja tegi olemise rõõmsamaks.

Oligi pool tundi möödas. Sain teada oma imestuseks, et etteütlust ei tehtudki! Meid kutsuti kohe esimesena vestlusele tagasi. Istusin nurka ja laps istus kolme daami ette. Nägin, et ta oli üsna vaikne ja vaoshoitud. Teades, milline lobasuu ta tegelikult on, oli see naljakas.

Kõigepealt ta luges paar rida ja vastas küsimusele, et millest ta lugenud oli. Õpetajad panid siis ta ette neli pilti ja palusid need õigesti järjestada ja jutu moodustada. Poiss rääkis loo kanast, tibust ja munast.

Siis küsiti Eesti naaberriike – laulis kõik ette, isegi Leeduni jõudis. Venemaa kohta märkis veel, et mitte väga tore naaber. Siis loetleti Eesti linnasid ja sinna sekka Soome – küsimus oli, et mis ei sobi. Poiss vastas, et Soome pole Eestis ja pole ka linn. Tore.

Küsiti ka teatri kohta ja poiss sai öelda, et käisime Pähklipurejat vaatamas. Õpetajad küsisid, et kas meeldis. Ka kuueaastane oskab vajadusel soovvastuseid öelda. Poiss luiskas, et jaa, meeldis.

Tegelikult ta muidugi pärast etendust teatas, et nii igav oli, et tema rohkem balletti vaadata ei taha. No ja lõpuks küsiti ka TIKis, kelleks ta saada tahab. Ta vastas jälle, et teadlaseks … Õpetaja tänasid ja andis talle ühe TIKi koolilapse joonistatud kaardi. Oligi kõik!

Küll see oli hea tunne! Läksime tänades ja hüvasti jättes klassist välja. Isegi poisil oli nii hea meel pääsemise üle, et ta täiesti vabatahtlikult ütles head aega. Muidu tuleb vahel ikka arsti või mõne teise võõrama juures käimisel seda meelde tuletada ja toksida.

Hiljem lasin poisil jälle õues sõpradega möllata ja ringi jalutades sain aega ise asju seedida.
Kogu selle virr-varri peale tekkis mulle paar tunnet ja paar küsimust.

Esiteks tuleb koolide kiituseks öelda, et laste peale oli mõeldud. Koolides oli hea õhkkond, naeratati. Lapsevanematele oli ka mõeldud: Inglise Kolledžis ja 21. Keskkoolis olid avatud kohvikud.

Reaalis olid ruumid kitsamad ja emad-isad suunati katsete ajaks viisakalt üle tänava raamatupoodi, mida ma ka tegin ja ostsin poisile paar uut raamatut. GAGis oli samuti olnud õpilaste tehtud kohvilaud ja meenete müük.

Teiseks tuleb öelda, et õpetajad suutsid olla lastega positiivsed ja lahked, hirmutunnet ei tekkinud. Nad ise võisid ikka päris läbi olla. Ükskõik, kuidas mu lapsel ka minna võis, ta väljus klassiruumist rõõmsa näoga ja teatas: oskasin kõike, lihtne, hästi läks.

Samas oli see kõik ikka paras konveier. Kuidas nad suudavad sealt selle lühikese aja jooksul õiged välja noppida? Ma tahaks olla kärbes seinal ja vaadata, kuidas nad panevad punkte Reaalkooli 700 katsetajale.

Kas seda tehakse kohe samal päeval? Ja kes selle kõik üheks pikaks nimekirjaks kokku paneb?

Ja kõige lõpuks: miks seda kõike vaja on? Esimese klassi juntsu ei pea olema ülimalt arenenud. Meie ministrid või arstid ei ole kõik õppinud eliitkoolis. Pigem on see ikkagi emade-isade paraad.

Kui mu tütar GAGsse läks, oli konkurss üks laps kümne kohta. Samas sündis tema sünniaastal 25 000 last. Sel aastal oli GAGs konkurss üks 16 lapse kohta, kuid lapsi sündis kooliminejate aastakäigus vaid ca 16 000.

Praadima kaua ei pea, õnneks tulevad tulemused juba nädala jooksul. Ma ei usu, et mu poiss kuhugi sisse saab, see lihtsalt ei saa olla tõsi. Ja kas ma seda tahangi…

Olen poisile ammu välja valinud ühe piirkonnakooli, mis on enda maine parandamiseks tublisti vaeva näinud. Ja leian, et parem olgu ta tubli laps tavakoolis. Lapsel lihtsam ja endal pingeid vähem. Kui selgub, et ta on milleski eriti hea, eks siis mõtleb edasi.