Küberruumis elav kius
EU Kids Online’i* uuring (2011) võttis luubi alla Euroopa laste internetikasutuse: küsitleti 9–16aastaseid lapsi ja nende vanemaid 25 Euroopa riigis. Uuringu tulemused on mõtlemapanevad. Iga seitsmes Eesti laps, kes kasutab internetti, on kogenud küberkiusamist – meiega võrreldav seis oli vaid Rumeenias.
Nota bene! Arvesse tuleb võtta, et Eesti lapsed on väga agarad arvutisõbrad: 96% meie 9–16aastastest lastest kasutab oma kodus internetti. Kuid mida rohkem internetti kasutatakse, seda suurem on võimalus kokku puutuda nii selle hüvede kui ka riskidega. Lapse-vanema kohus on õpetada lapsele internetis suhtlemise reegleid.
Mis on küberkuisamine?
Kiusamist saab defineerida kui korduvat pahatahtlikku käitumist, mis on suunatud kellegi vastu. Ohver on vähemuses, nõrgem või tunneb end nõrgemana – ta lihtsalt ei oska end kaitsta. Küberkiusamise eripära on elektrooniliste suhtlusvahendite kasutamine, olgu need siis mobiil- või nutitelefonid, veebikaamerad, internetilehed, MSN või Skype. “Üks infoühiskonna eripära on see, et kiusamine tuleb koju järele,” nendib koolipsühholoog Kärt Käesel. “Internet on rabavalt soodne keskkond, kus väljendada oma nõrkusi ja kujundada halbu harjumusi.”
Väga paljudel lastel on oma konto mingis sotsiaalvõrgustikus, nad külastavad foorumeid ja jututubasid. Küberkiusamise levinuim vorm on libakontode loomine või ohvri konto ülevõtmine: sealt saavad kiusajad saata valeteateid või riputada üles piinlikke pilte. Ohvri käest saadakse tema konto paroolid kätte kas väevõimuga või juhuslikult – näiteks on need kogemata salvestatud kooli arvutisse.
Kiusamine on ka korduv sõimukirjade saatmine, õelad SMSid ja ähvardamine MSNis. Või see, kui lapse klassikaaslased teda ignoreerivad ega vasta sotsiaalvõrgustikes tema sõbrakutsetele.
Olgu internetis või päriselus, kiusajate eesmärk on ohvrit naeruvääristada ja ta õnnetuks muuta. Kuid oluline vahe on selles, et veebis ei tarvitse laps teada, kes teda kiusab. Ning kiusaja ei saa oma teole kohest tagasisidet, sest ta ei näe ohvrit füüsiliselt. “Kogu mitteverbaalne pool on puudu,” osutab Kärt Käesel. “Eri uuringute kohaselt on see kuni 80% infost, mis me vestlusest saame.”
Veebi eripära tõttu on tüdrukud palju osavamad küberkiusajad kui poisid, sest nad on verbaalselt tugevamad. Poisid näitavad oma jõudu ja üleolekut pigem päriselus. “Tüdrukud on [internetis] haavatavamad, sest nad suhtlevad rohkem ja neist on [veebis] rohkem infot,” leiab Sertifitseerimiskeskuse juhataja ja koolitaja Kalev Pihl. “Samas suudavad tüdrukud küberkiusamisega ka paremini toime tulla kui poisid. Poistel pole head verbaalset masinat, millega [küber]kiusajale vastu
lajatada.”
Kuidas küberkiusamist ära tunda?
“Ma pole oma praktikas näinud juhtumit, kus laps on koolis popp ja samas sattus küberkiusamise ohvriks,” ütleb Anu Baum politsei- ja piirivalveametist. “Aga kui last koolis kiusatakse, tuleb küberkiusamine ka järele.”
Laps, keda (küber)kiusatakse, võib muutuda depressiivseks. Ta võib öelda, et ei taha kooli minna. Või kurta näiteks pea- ja kõhuvalu. Eelnimetatud uuring ütleb, et Eesti emad-isad on oma lapse kiusamisest vähem teadlikud kui Euroopa lapsevanemad keskmiselt: 68% vanematest, kelle last oli internetis kiusatud, arvas, et tema laps ei ole küberkiusamist kogenud.
Igal lapsel peaks olema inimene, kellele ta julgeb oma murest rääkida: olgu see siis pereliige, õpetaja või sõber. Tark on kiusamisest teada anda klassijuhatajale või koolipsühholoogile. Koos saab otsustada, kas asjade lahendamiseks on õige pöörduda politsei poole. Kuigi internetis suhtlemine jätab vahel anonüümse mulje – kommentaare saab kirjutada ka valenime all jms –, jääb tegelikult igast tegevusest maha unikaalne “jälg”, mille kaudu politsei pahalast otsib.
Kuidas küberkiusamist ennetada?
“Oluline on lapsevanema isiklik eeskuju,” toonitab Anu Baum. “Tehnika ega lapsed pole küberkiusamises süüdi.”
Eesti laps hakkab internetti kasutama keskmiselt 8aastaselt ja selle näitaja poolest oleme Euroopas esirinnas. Kuid niipea, kui laps teeb arvutiga tutvust, peaks talle selgitama, mismoodi internetis suhelda. “Peale hakkab kasvama see põlvkond lapsevanemaid, kes ei saa kuidagi lapsele silma vaadata ja talle öelda, et mina ei tea arvutist midagi,” leiab Baum.
Kuigi lapsed võivad arvata, et teavad arvutitest rohkem kui vanemad, ei tasu neile selles teemas alla vanduda. “Isa võib olla emast parem tehnilises mõttes, aga sotsiaalne võimekus on väga tugev just emadel,” rõhutab Pihl. “Neis teemades, millega laps interneti puhul abi vajaks, on ema palju parem kui isa.”
Kui lapsevanem siiski tunneb, et oma tarkusest jääb väheks, tasub abi otsida... internetist. Nii lastele kui ka noortele on harivaid eestikeelseid veebilehti, mis keskenduvad netisuhtlusele ja andmekaitsele. Pihl, Käesel ja ka Baum on seotud ELi programmi “Safer Internet” raames tegutseva projektiga “Targalt internetis SIC EE (Safer Internet Centre in Estonia, Wisely on the Web)”, mille koduleht asub aadressil www.targaltinternetis.ee. Sait koondab palju materjali nii lapsele, emale-isale kui ka õpetajale. Näiteks leiab siit lastele paslikud testid küberkiusamise, sobiva salasõna ja interneti ohutuse kohta: www.targaltinternetis.ee/lastele/testid. Õpetlikud ja vahvad netilammastega multifilmid asuvad leheküljel et.sheeplive.eu ning koomiksilaadseid lugusid infoturbest saab vaadata laste.arvutikaitse.ee. Asjalikke saite on veelgi, tuleb vaid otsida.
Mida ei tohiks teha?
“Kahetsusväärselt palju vanemaid püüab oma lapse järel nuhkida,” sõnab Kärt Käesel. Osa emasid-isasid lubab lapsel kodus kasutada üksnes enda arvutit, uskudes, et nii saab tema tegemistel silma peal hoida. Kui peres pole usalduslikke suhteid ja lapsele ei saa öelda, et kuule, räägi, mis sa mõtled, püütakse lugeda tema netikontodele jäetud kommentaare ja kirju.
Anu Baum toob näite 16aastasest neiust, kes kirjutas politseis oma ema peale avalduse. Ema oli käinud tütre Facebooki kontol, seal ta kirju lugenud ja pilte kustutanud. Võõral kontol tegutsemine on identiteedivargus, politsei pidas emaga maha tõsise jutuajamise.
Ka on väga vale lapse kallal tänitada, kui ta pihib, et teda (küber)kiusatakse. “Kui lapsevanema stressitase on kõrge, püüab ta palli hästi kiirelt oma väravast
ära saada,” lausub Kärt Käesel. “Kaitsereaktsioon on öelda lapsele, et ta on ise süüdi, et teda kiusatakse. Õnneks saavad lapsevanemad aasta-aastalt teadlikumaks
ja oskavad oma esmast reaktsiooni tagasi hoida.”
Mõttetu on peita lapse eest internetijuhet. Mõttetu on vahetada arvutiparoole või võtta igal hommikul tööle kaasa raali kõvaketas, et laps netti ei pääseks. Ema-isa peaksid enda käest küsima, kumb on ikkagi parem. Kas see, kui laps käib internetis kodus, või teeb seda mujal ja salaja? Netis käimata tal ei jää, see on kindel! Leida tuleb teine, parem lahendus.
Politsei soovitab:kopeeri, blokeeri, reageeri!
Kui tunned, et sind küberkiusatakse, blokeeri kiusavate teadete saatja. Lõpeta kiusaja tegevus, teavitades portaali pidajat. Kopeeri halvustava sisuga teated, et neid saaks hiljem vajaduse korral kasutada kriminaalasjas tõenditena.
Enamasti tähendab küberkiusamine seda, et kiusatava kohta tehakse libakonto või võetakse üle tema konto. Mõlemal juhul tuleks fikseerida fakt, kopeerides eraldi dokumendiks konto andmed (kasutajanimi, loomise aeg, sisenemise aeg), konto juures olevad andmed (telefoninumber, MSNi aadress jne) ning konto juures olevad materjalid (tekstid, fotod, kuulutused jne). Mida rohkem materjali suudetakse salvestada, seda lihtsam on hiljem kindlaks teha teo toimepanijat. Pärast materjalide salvestamist teavita politseid konto ebaseaduslikust kasutamisest.
Otsi kiusu vastu abi!
Nõu ja abi saab ööpäev ringi, helistades lasteabi-telefonil 116 111, vaata ka www.lasteabi.ee.
Internetis vastavad murekirjadele veebikonstaablid Andero Sepp ja Maarja Punak – www.politsei.ee/veebikonstaabel.
www.lahendus.net – online-nõustamine noortelt noortele, psühholoogiaüliõpilased nõustavad noori.
www.lapsemure.ee – foorum, küsimuste esitamine.
