Kui laps kogeleb

Mitte keegi pole suutnud täpselt seletada, miks inimesed kogelevad. Teooriaid on sadu, kuid praegu usutakse kolme neist. Kogelus võib olla õpitud. Inimene hakkab kogelema, kuna ümbritsevad reageerivad normaalsetele kõnekordustele halvustavalt. Teiste suhtumine põhjustab ebakindlust, mis tekitab pinget. Nii hakkab rääkija veelgi enam kogelema, millele teised omakorda negatiivselt vastavad.

Kogelus võib olla neurootiline reaktsioon. Inimesel on olnud või on tõsiseid hingelisi probleeme, mis tulevad esile sel kujul. Kogelus on siin sümptom. Kogelus võib olla aju tegevushäire tagajärg. On tõdetud, et inimestel, kes kogelevad, on raske oma kõneliigutusi kontrollida ja juhtida. Nad alustavad esimese häälikuga, kuid satuvad eksiteele ega leia järgmist.

Arvatakse, et kogeleja kõnemoodustamise süsteem on häiretele eriti tundlik ja variseb kokku väiksemastki survest. Tõenäoliselt on kogelus põhjustatud paljudest asjaoludest ning võib olla sagedaste mõjurite tagajärg. Kogelemine ei pruugi olla pärilik, kuid selle eeldused võivad olla geneetilised.

Kõne areng ja kogelus

2-5 aasta vanuses, kui kõne areng on eriti kiire, on paljudel lastel perioode, mil jutt ei ole sujuv. Laps kordab terveid sõnu või silpe ning vahel ka pikendab häälikuid. Laps seda ise ei märka ega tunne end häirituna. Kordused tulenevad sellest, et sõnavarast jääb vajaka väljendamaks kõike seda, mida laps oma kõnega edasi tahaks anda.

Arvatakse, et seal, kus täiskasvanud kasutavad aja võitmiseks erisuguseid häälitsusi (hmm, aa jne), lisasõnu (nii, nimelt, kui jne) ning venitatud silpe, laps kordab ja takerdub. Sellest tulenevalt kasutatakse nimetust füsioloogiline või arengukogelus. Viimast peetakse normaalseks. See kaob mõne kuu või aasta möödudes, vahel ka alles koolieas.

Kuidas areneb kogelus?

Mõnel lapsel areneb välja kogelus. Erialakirjanduses märgitakse kaht asjaolu, mis kõne halvenemisele kaasa aitavad.

1. Kordused kõnes häirivad last ja ta teeb kõik, et neid vältida.
2. Ümbrus hakkab kogelemisele tähelepanu pöörama. Asutakse parandama lapse kõnet, teatades: hinga korralikult, räägi aeglasemalt, ütle veel kord jne.

Kummalgi juhul on mõju negatiivne, sest laps märkab, et midagi on valesti. Püüdes oma kõnet parandada, laps pingutab ja räägib veel halvemini. Kui kogelus läheb tugevamaks, muutub ümbrus murelikumaks ja käivitub negatiivne areng. Korrapärased kordused kaotavad vähehaaval oma rütmi, muutuvad ebakorrapärasteks ja jõuavad välja silbi või vokaali venitamiseni. Häälekõrgus tõuseb, meenutades tuletõrjesignaali. Korratud silpides pole õiget vokaali, vaid nn neutraalvokaal, mis sarnaneb ö-häälikuga. Vahel alustatakse sellega kõnet.

Kui laps märkab, et sõnad on rasked tulema, hakkab ta pingutama. Tulemus on aga soovitule vastupidine: mida rohkem jõudu kasutada, seda halvemaks läheb kõne. Lõpuks tõmbab laps kõneorganid vägivaldselt liikuma ja saab nii oma kõnet jätkata. Lugeja võib ise katsetada - pigistage käsi võimalikult kõvasti rusikasse ja proovige seda teise käega lahti teha. Kas on kerge?

Kas see võib olla seotud šokiga?

Vahel meenutavad vanemad, et kogelus algas mõne hirmutava sündmusega: koer ehmatas last, põnn kukkus voodist välja jne. Tavaliselt on sel juhul lapse kõnes olnud kordusi juba pikemat aega, kuid šokk lisab takistusi sel määral, et täiskasvanud pööravad sellele esimest korda suuremat tähelepanu. Vanemad arvavad, et šokk põhjustas kogeluse, kuid nii on lood siiski harva.

Kogeluse hilisem areng

Täiskasvanud võivad kogeldes irvitada, kõverdada suud, pilgutada silmi, nõksutada lõuga jne. Neid kutsutakse kaasliigutusteks, mis on arenenud abiliigutusteks, kui kogeleja püüab lukustumistest vabaneda. Kaasliigutused tekivad kiiresti ja muutuvad automaatseks.

Kogelus põhjustab negatiivseid tundeid, sest inimesel on ebameeldiv, kui tema kõne takerdub. Kuulaja peab ootama ning reageerib kärsituse, kartuse, kahjutunde, ebakindluse või muuga. Need tunded peegelduvad kuulaja olemuses ja kogeleja reageerib sellele omalt poolt.

Teatud olukordi peetakse kogelejale raskeks - klassi ees vastamist, esinemist, vastamisjärjekorra ootamist jne. Põhjus on selles, et kogeleja on tajunud kuulajate halvakspanu ja tundnud hirmu, mis võib olla seotud mingi hääliku või olukorraga. Kogeleja õpib neid kartma ja see omakorda halvendab kõnet. Sünnib nõiaring: mida rohkem kogeled, seda rohkem kardad. Mida rohkem kardad, seda rohkem võitled.

Mida rohkem võitled, seda rohkem koged negatiivset. Mida rohkem koged negatiivset, seda enam kasvab hirm. Mida rohkem kasvab hirm, seda rohkem väldid. Mida rohkem väldid, seda rohkem kogeled.

Kogeleja võib tunda tugevat hirmu ja ahistust ning hakata kõnelemist vältima. See hirmutab ja halvendab olukorda. Kogelust on võrreldud jäämäega, mille suurim, nähtamatu osa on veepinna all. Seda kutsutakse seesmiseks kogeluseks, mis moodustub kogeleja tunnetest oma kogeluse kohta. Väike osa, mis asub veepinnal, on väline kogelus. Probleem on suurem inimese sees kui väljaspool.

Kolm põhisoovitust

Vanem on oma lapsele väga tähtis inimene. Täiskasvanul võib olla raske kuulata, kui laps kogeleb. Temas tekib ebakindlus ja ärritus ning ta küsib: mida ma olen valesti teinud?
Ei ole ema-isa süü, et laps kogeleb. Kuid vanemad ning õpetajad lasteaias ja koolis on need inimesed, kel on kõige rohkem võimalusi last toetada. Mõned soovitused:

• Võta omaks tõsiasi, et laps kogeleb. Ka kogeleja ise peab olukorraga leppima.
• Võimalda lapsel kogeda rääkimist positiivsena.
• Tõsta kogeleja eneseusaldust, tunnusta last koos tema kogelusega.

Kogelejad räägivad tavaliselt sujuvalt siis, kui suhtlevad loomadega, laulavad või kõnelevad kooris. Põhjus on selles, et neis olukordades ei karda nad kriitikat, isiklik vastutus väljenduse pärast väheneb.

Kui su laps kogeleb

Laps peab saama vanemaga oma kogelusest rääkida. Vaikida ei tohi, sest laps tajub hästi täiskasvanu muret. Talle tundub, et kogelus on midagi kummalist, millest ei räägita.

• Jälgi lapse kõnet erinevatel puhkudel. Kui ta kõne on mõnes olukorras sujuvam, kasuta seda ära.
• Ära esita oma kogelevale lapsele liialt kõrgeid nõudmisi.
• Ära hirmuta teda: kui sa ei ole hea laps, siis... See võib muuta kõne hullemaks.
• Kõik õed ja vennad peres peavad saama õiglaselt ning ühtemoodi korraldusi.
• Vanematevahelised erimeelsused kasvatusküsimustes põhjustavad lastes sageli ebakindlust ja kaitsetust. See omakorda halvendab kõnet.
• Kontrolli ennast ja oma huumoritaju, näiteks ära kritiseeri lapse kuuldes teles või raadios esinejate kõnet.
• Pööra rohkem tähelepanu lapse sujuvale kõnele ning vähem tähelepanu kõnetakistustele.
• Kuula seda, mida lapsel on öelda, mitte seda, kuidas ta ütleb.
• On tähtis, et räägid lapsega, mitte lapsele.
• Ära pööra kogelemisele liialt tähelepanu. Väldi väljendeid: räägi aeglasemalt, alusta uuesti, hinga sügavalt, enne kui alustad jne. Nende mõju võib olla vastupidine! Laps saab aru, et midagi on viltu.
• Võta lapse kogelus omaks. Tal on õigus kogeleda. Kui kõne on halvem, loo olukordi, mis nõuavad vähem rääkimist (joonistustöö, rattasõit jne). Kui laps räägib paremini, anna talle võimalus ennast kuulata ja tunnistada oma sujuvamat kõnet.
• Innusta last omaette kõnelema, paljud kogelejad räägivad siis sujuvalt. Ole ise eeskujuks, kommenteerides oma tegevusi: "Panen õige lambi põlema, nii on parem lugeda." Või: "Nüüd pean hakkama küll nõusid pesema."
• Võimalda lapsele meeldivaid kõnekogemusi. Võta ta sülle, jutusta muinasjutte, loe luuletusi, laula, ehita klotsidest maju. Nii märkab laps, et rääkida on tore ja meeldiv. Väldi mänge, mis tekitavad hirmu.
• Vanem võib vahel ka ise kogeleda, siis näeb laps, et täiskasvanudki takerduvad kõneldes.
• Me ei väljenda ennast mitte ainult kõne, vaid ka ilmete ja liigutustega. Kasuta positiivseid sõnu ja liigutusi, näita oma armastust.

Pere ja kooli roll

Pere võiks ette võtta toiminguid, mis nõuavad ühist arutlust ja askeldamist. Selle käigus märkab laps, et rääkida on tore ja meeldiv. Kasutada tasub lastesalmikesi, mida rütmist tulenevalt on kergem öelda. Rütmi võib rõhutada taktilöömisega. Lapse eest rääkida ja teemat vahetada pole hea (juhul kui kõhkled, et laps ei tule vestlusega toime). Väike inimene kogeb, et nii kui ta suu avab, ruttab täiskasvanu appi.

Asjalik seletus on vajalik, kui last kogeluse pärast kiusatakse. On tähtis, et vanem jõuaks olukorda selgitada, enne kui kaaslased kiusama hakkavad. Haletsus ei vii kuhugi.

Kuidas veel lapsele abiks olla? Kui ta on midagi kogeldes öelnud, võib seda korrata, muutes mõnevõrra lauset. Sel juhul vanem ei paranda lapse kõnet, vaid täiendab seda. Korrates sujuvalt lapse öeldut, kaotatakse kogeluse negatiivne mõju. Sujuvalt lapse kõrvu jõudnud sõnad justkui pühivad kõnetakistuse minema.

Kogeleva lapse elu koolis on olnud kõikidel aegadel raske. Nüüdsel ajal kergendab kogeleja olukorda sallivam suhtumine erinevustesse. Kaaskodanike haritus teeb kõikide puuetega inimeste elu kergemaks. Ja veel kord - õpetajal on väga tähtis roll. Temast oleneb palju, kas kooliaeg kujuneb kogelejale positiivseks ja kogelus väheneb või vastupidi.

KUI TIHTI KOGELUST ETTE TULEB?

Arvatakse, et 1% inimkonnast kogeleb.
Laste hulgas esineb kogelust 4%-l.
80% juhtudest kaob kogelus iseenesest lapse- või murdeeas.
Kogelus on 3-4 korda tavalisem poiste kui tüdrukute hulgas. Seda on seletatud tõsiasjaga, et poistel areneb kõne aeglasemalt ning neile esitatakse suuremaid nõudmisi.KOLM

VÄÄRUSKUMUST KOGELUSE KOHTA

1. uskumus: Laps hakkab kogelema, kuna ta matkib teist kogelevat last.
Tegelikkus: See ei pea paika, sest kogelus ei sünni matkides.

2. uskumus: Kogelevad rohkem vasakukäelised.
Tegelikkus: Kogelevad nii vasaku- kui ka paremakäelised.

3. uskumus: Kogelus saab alguse mumpsist või leetritest.

Tegelikkus: Kogelust ei soodusta läbipõetud haigused ega ka hingamisraskused. Hoopis lihaspinge kõneorganites lukustab hingamise.

OLUKORRAD, MIS HALVENDAVAD KÕNET

• Kriisid vanemate elus (lahutus, surm, haigus).
• Õe või venna sünd.
• Elukoha- või lasteaiavahetus.
• Nii negatiivsed kui ka positiivsed juhtumised koolis või lasteaias.

Teatud tüüpi küsimused:

a) lapse sobimatu tegevuse kohta;
b) mineviku kohta - lapsed elavad siin ja praegu;
c) raskesti vastatavad küsimused ("Oi kui suur sa oled! Kuidas sa oled nii palju kasvanud?");
d) külaliste ees arupärimised.