Kui õpetad lapse oma emotsioone kontrollima, siis saab ta alati elus hakkama

 (2)
Kui õpetad lapse oma emotsioone kontrollima, siis saab ta alati elus hakkama
Scanpix/PantherMedia

Enesekontroll on üks tähtsamaid asju, mida sina vanemana saad lapsele õpetada, sest oma tunnete ja mõtete haldamine ja talitsemine on elutähtis oskus, mida on tulevikus väga vaja ja millest on palju abi. Siin on sulle juhend, kuidas aidata lapsel erinevatel eluetappidel seda tähtsat oskust omandada.

Miks on üldse vaja enesekontrolli? See on oskus, mis aitab lastel teha õigeid otsuseid ja reageerida keerulistes olukordades nii, et need lahenevad positiivselt. Näiteks kui mudilane nõuab jäätist enne lõunasööki, aga sina ütled, et seda saab alles hiljem, võib enesekontrollita laps hakata karjuma, nutma või anuma, vihastada või isegi vägivaldseks muutuda. Laps, kes suudab end kontrollida, võtab teadmiseks, et ta saab selle, mida ta tahab, kui ta natukene ootab ja kui ta märatsema hakkab, jääb ta üldse ilma. Seetõttu on parem kannatlik olla ja küll siis jäätis ka peagi tuleb.

Siin on mõned soovitused, kuidas eri vanustes lastele kannatlikkust ja oma käitumise kontrollimist õpetada:

Kuni kaheaastased

Nii pisikesed põnnid vihastavad tihti seetõttu, et nad tahavad teha nii paljusid asju, milleks nad veel suutelised ei ole. Seetõttu on jonnihood kiired tulema. Väiksemad saad kiiresti maha rahustada, kui tähelepanu kõrvale juhid, neile pole veel mõistlik enesekontrolli õpetama hakata. Kaheaastaste puhul võib juba kasutada aja maha võtmist. Pane vihane laps vaiksemasse ja eraldatumasse paika kaheks minutiks istuma, et ta mõistaks oma vihahoo tagajärgi ja õpiks, et parem on vaikselt omaette rahuneda kui kõigi kuuldes ja nähes suure kisaga märatseda.

Seotud lood:

Vaata ka: Kas panna jonniv laps nurka?

3-5

Jätka aja maha võtmist, kuid selle asemel, et üksiolekule kindel ajalimiit seada, ütle talle, et ta võib ära tulla siis, kui on maha rahunenud. See aitab lapsel end paremini jälgida ja teo-tagajärje seost mõista. Kindlasti kiida last iga kord, kui ta on suutnud tema jaoks raskes situatsioonis õige otsuse langetada või rahulikuks jääda.

6-9

Loe veel

Koolilapsed suudavad väga hästi mõista, et tegudel on tagajärjed ja nad saavad aru ka sellest, et neil on endil võimalik valida, kuidas nad mingis situatsioonis käituvad — kas reageerivad kisa ja karjumisega või jäävad rahulikuks ja eemalduvad. Räägi lapsele, et keerulises olukorras võib ta endale stoppmärki ette kujutada ja enne ütlemist või tegutsemist tuleb läbi mõelda, kuidas ja mida teha, et tulemus oleks selline, mis kõigile sobiks. Selle asemel, et oma emotsioone välja elada, soovita tal hetkeks situatsioonist välja astuda, kasvõi õue või teise tuppa minna ning tagasi tulla siis, kui ta on rahunenud ja valmis asju arutama. Kiida teda iga kord, kui ta on suutnud seda teha, et tal jätkuks tahtmist ka järgmine kord sama tehnikat katsetada.

10-12

Vanemad lapsed saavad oma emotsioonidest juba päris hästi aru. Julgusta ja innusta teda mõtlema ja analüüsima, mis see oli, mis teda vihale ajas, kuidas saaks edaspidi sellist olukorda vältida ja kui olukord väljus kontrolli alt, kuidas siis järgmine kord seda paremini lahendada. Kindlasti tuleb õpetada, et enne mõtle, siis ütle. Ja kiitust vajavad lapsed jätkuvalt, ära siis ole sellega kitsi, kui märkad, et laps püüab ennast kontrollida.

13-17

Teismeliste emotsioonid käivad üles ja alla kiiremini, kui jõuad silmagi pilgutada, kuid see ei anna neile õigust laamendada, uksi paugutada ja vihaselt karjuda. Pubekatele tuleb meelde tuletada, et nende tegude tagajärjed võivad olla pikemaajalised. Kui laps käitub vihahoos ebasobivalt või kasutab vulgaarseid väljendeid, võta tema kõige kallim varandus (tõenäoliselt arvuti või telefon) ära ja anna tagasi siis, kui laps näitab, et ta suudab end kontrollida ja hästi käituda. Jätkuvalt tuleb meelde tuletada, et kui viha hakkab lämmatama, tuleb hetkeks situatsioonist eemalduda, mitte uksi paugutada ega lärmama hakata ning asju saab arutada ainult siis, kui kõik osapooled on rahunenud.

Mida teha, kui laps kaotab enesekontrolli?

Kui laps hakkab märatsema, on sinul lapsevanemana kõige olulisem ise rahulikuks jääda. Kohe kindlasti ei tohi sa ise vastu karjuma hakata, sest see õpetab lapsele ainult seda, et karjumine on okei.

Jää ise rahulikuks, vajadusel võta ise endale hetkeks aeg maha ja selgita talle enesekindlalt ning vastuvaidlemist mittesallival toonil, et karjumine, inetute sõnadega rääkimine, asjade lõhkumine ja uste paugutamine ei ole lubatud ja jonnimisel on tagajärjed. Kindlasti ütle, mis need tagajärjed täpselt on, et ta teaks, mis teda ees ootab. Ja pea oma lubadustest kinni ka, muidu õpib laps kiiresti selgeks, et sa ainult ähvardad ja tegelikult ei juhtu mitte midagi.

Sinu eeskuju on määrava tähtsusega. Lapsed õpivad kõike rohkem sinu tegude ja vähem sinu sõnade järgi, nii et pead ennast väga hoolega jälgima. Kui sul on näiteks võtmed kadunud, ära mine endast välja, vaid hinga sisse ja välja, ütle lastele, et võtmed on kadunud ja palu neid appi otsima. Kui need välja ei ilmu, mõtle tagasi, mida sa enne võtmete kadumist tegid, käi kõik kohad uuesti läbi ja võib-olla leiadki võtmed näiteks külmkapist üles. Sel moel lahendad kaks probleemi — leiad võtmed ja õpetad lastele, et hea enesekontroll ja probleemi rahulik lahendamine on palju tulemuslikumad kui kisa ja jonn.

Mida teha, kui sa ise kaotad enesekontrolli, seda loe siit: Tee nii ja sa ei karju oma lapse peale enam kunagi

Allikas: kidshealth.org

PK küsitlus
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare