Kui sinu mudilane tõmbab jonni käima



Laps, lapsepõlv, lapse elu
Laps, lapsepõlv, lapse eluFoto: Andres Putting

Alles su lapsuke oli kui ingel — naeratas, kuulas sõna ja sa tundsid tõelist uhkust tema üle. Nüüd aga on ta otsekui ümber vahetatud: hüsteeritseb, keeldub täitmast kõige elementaarsemaid palveid ning hakkab vastu absoluutselt kõigele.

Ära heida meelt, ka sellest, kõikide jaoks raskest perioodist saab üle.

Oled hämmingus ja mures: kuhu küll kadus see ideaalne laps ja miks seisab sinu ees nüüd selline võõras jonnipunn? Rahune maha, sinu lapsega ei toimu midagi hullu või ebatavalist. Ta on lihtsalt välja kasvanud eelmisest vastastikuste suhete süsteemist. Nii nagu väikelaps kasvab välja mähkmetest. Ta tunnetab seda ning püüab, nagu oskab, kehtestada vanematega uusi, teadvustatumaid suhteid. Seda nimetatakse 3-aastaste kriisiks, kuigi võib toimuda lastega ka hiljem — sõltuvalt nende psühholoogilisest ja füsioloogilisest arengust. Kriisi iva seisneb selles, et laps hakkab tunnetama iseennast isiksusena. Ning nagu iga isiksus, püüdleb ka tema enesekehtestamise poole ja seda kõikvõimalikes vormides.

1. Jonn

Jonn pole mitte üksnes lapse nõudmine selle järele, mida ta tahab, vaid ka nõudmine, et tema arvamusega arvestataks. Isegi kui olukord on muutunud ja laps ei soovi seda juba ammu, mida enne tahtis, jääb ta ometi oma nõudmise juurde.

Seotud lood:

Mida teha? Ilmuta säärastes olukordades maksimaalset kannatlikkust. Sina ju tead, mis su lapsega toimub, tema aga mitte. Pealegi ei suuda laps mitte alati oma emotsioonidega toime tulla.

2. Negatiivne reaktsioon

Kõige lihtsam on seda tähistada sõnadega „ma ei taha” või „ei tee”. Lapse sellise reageerimise puhul peavad vanemad aru saama, et ta ei keeldu nende nõudmisi täitmast, vaid eitab täiskasvanu palvet kui fakti iseenesest.

Mida teha? On üks kujukas näide. Oma kriisis olev poiss teatas vanematele, et kavatseb nüüd joonistama hakata. Ja oodatud keelu asemel anti talle selleks luba. Kasvav väikene inimene oli segaduses — ühelt poolt ta tahtis joonistada, teisalt aga tahtis nii väga teha midagi vastupidist vanemate soovile. Laps leidis olukorrast geniaalse väljapääsu — ta nõudis, et talle keelataks joonistamine ära. Ning alles pärast seda asus rahulolevana tegutsema.

3. Sõltumatus

Loe veel

See on seotud kasvava pürgimusega iseseisvumise suunas. Laps tahab nüüd palju asju ise teha, nii nagu ka vastu võtta sõltumatuid otsuseid. Iseenesest poleks see ju halb, kui ta suudaks adekvaatselt hinnata oma võimalusi, tegude ja vastuvõetud otsuste tagajärgi. Kuna aga need oskused pole lapsel veel arenenud, põhjustab omavoli terve hulga konflikte tema ja täiskasvanute vahel, kes tahavad loomulikult oma last ohtude eest kaitsta.

Mida teha? Võta appi kavalus. Näiteks tahab su väike tütar iseseisvalt teed ületada, ilma et hoiaks käest kinni. Ja sa loomulikult tead, kui ohtlik see on. Selle asemel aga, et teda jõuga kinni hoida ning tormilist protesti esile kutsuda, tunne tütre julguse üle rõõmu. Ütle talle, et sa ise kardad teed ületada selles kohas ja palu, et laps hoiaks sul käest kinni, et sa nii väga ei pelgaks. Selliselt toimides saate rahulikult üle tee ning sa lased lapsel tunda ka oma tähtsust.

4. Jonnihoog

Kui varem tekkisid lapsel jonnihood, siis võis seda kõike seletada üleväsimusega, ning teda maha rahustada ei olnud keeruline. Nüüd on aga kõik hoopis teisiti. Sinu inglike kukub poes põrandale, trambib jalgadega ning kisendab. Möödakäijad vaatavad ja vangutavad pead või lasevad sinu aadressil lendu mitte just heatahtlikke kommentaare.

Mida teha? Kõigepealt varu kannatust. Sagedased jonnihood annavad märku, et kriis on jõudnud haripunkti, see aga tähendab, et edasi läheb juba kergemaks. Ilmuta kindlameelsust ja ära allu oma karjuva lapse tahtmistele, kuigi sel hetkel just seda nii väga tahaksidki teha. Ära unusta — kui oled üks kord alla andnud, siis saab sellisest hüsteerikast harjumuspärane käitumine. Parim võte on ignoreerimine. Kui ei ole publikut, muutub ka etendus mõttetuks. Parim, mis selles olukorras teha võid, on koos lapsega seltskonnast lahkuda. Hiljem ütled talle, et oled tema peale ta käitumise pärast pahane. Sellise emotsionaalse hinnangu peale on lapsel lihtsam reageerida. Kui aga hakkad tema valet käitumist pedagoogilisest vaatepunktist selgitama, on oht, et see temani ei jõuagi.

5. Kangekaelsus

Sinu laps hakkab ootamatult keelduma oma tavapärastest töödest ja kohustustest: ta ei taha süüa, magada, hambaid pesta jne.

Laps, lapsepõlv, lapse elu Foto: Andres Putting

Mida teha? Võiks üritada rõhuda tema tahtmisele olla täiskasvanud ja iseseisev — võrrelda teda täiskasvanutega. Veel üks hea võte on anda lapsele valikuvõimalus. (Kas paned selga selle või teise kleidi? Kas teeme hommikuks kaerahelbe- või riisiputru?…) Sirguv võsuke tunnetab sel juhul, et võtab vastu tähtsaid otsuseid, ema aga saavutab eesmärgi rahumeelselt, ilma tüli ja pisarateta.

6. Kontrollivajadus

Kasvav inimene üritab kehtestada karmi kontrolli kõikide pereliikmete üle. Ta tahab dikteerida neile oma tingimusi ja maksma panna oma tahtmist. „Ema, istu siia!”, kamandab väike despoot ning ema üritab tulutult selgitada, et köögis kõrbeb toit või et ta hilineb tööle.

Mida teha? Püüa lapse tähelepanu mujale juhtida, et väljuda konfliktist ilma riiuta. Kui see läbi ei lähe, tuleb ilmutada järjekindlust, et lapses ei kinnistuks veendumus, et kui ta midagi ütleb, siis nii ka läheb. Nii, nagu ka hüsteeria puhul, ära tee allaandmisi, vastasel juhul on kõik su jõupingutused asjatud.

Allikas: SamaJa

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare