Kui vastasid nendele küsimustele jaatavalt on võimalik, et kätte on jõudnud aeg jätta hüvasti luti, teki ja lemmik mänguasjaga. See nõuab lapsevanemate ja lapse ühist tegutsemist — tulemuseks sirgub majas iseseisev ja tubli laps.

Dr. Jack Maypole, Bostoni meditsiiniülikooli psühhiaater, ütleb, et järjepidevus on võti olukorra lahendamiseks. Reeglite kehtestamisest ja mänguasja/luti lapselt lihtsalt ära võtmisest pole kunagi kasu. Samuti ei aita protsessile kuidagi kaasa lapsega pahandamine või tema alandamine, kui ta koheselt esemest loobuda ei suuda.

„Lapsega pahandamine ja tema alandamine on kõige kohutavam asi, mida sa teha saad,” õpetab Maypole. Psühhiaater mõistab ärevust ja tüdimust, mida dopamiinidiileritega tegelemine nõuab, aga lastele on olukord meist keerulisem. „Miks pahandada lapsega asjade üle, mida ta ise ei kontrolli? See pole kuigi konstruktiivne.”

Kuidas aidata lapsel lutist, kaisuloomast või lemmiktekist loobuda:

· Veendu, et alustad esemetest loobumisega siis, kui laps on terve, saab vanematega pidevalt aega veeta ja kodus ei esine stressirohkeid aegu.

· Veendu, et lapse lasteaiakasvatajad, nädalavahetusel last valvav vanaema ja teised asjaosalised oleksid plaanist teadlikud.

· Paku eseme olemasolu ainult kõige raskematel hetkedel ja kiida last, kui ta eseme sulle tagasi annab.

· Pane paika ajakava, mis järk-järgult vähendab aega, millal sa lapsele ta lutti, tekki vms võimaldad. Ära unusta last edusammude korral kiita.

Ajastus on kallitest esemestest loobumisel samuti tähtis. Laps kes on haige või kelle vanemad on reisil, ei reageeri loobumisplaanile kuigi hästi. Parim ja tõhusaim mõte on oodata õiget ja stabiilset aega.

Maypole julgustab vanemaid oma lapsi agaralt kiitma: „Viska lapsele viis või tee pai, kui ta on valmis ise sulle oma eseme tagasi andma. Värvilised kleepsud või tervislikud maiustused on samuti hea autasu.”

„On oluline pidada meeles, et mõned lapsed ei loobugi oma lemmikesemetest isegi 4-aastasena. Vahel ei jäägi muud üle, kui oodata hetke, millal vanusekaaslaste surve, eneseteadlikkus või koolis kehtestatud reeglid oma töö teevad,” lohutab Maypole. Ta lisab: „Kõige tähtsam on oma last tundma õppida ja uurida välja, mis neid enim motiveerib.”

Allikas: huffingtonpost.com