Kuidas Anni tahtis asjadega sõpru võita

“Isegi oksendama ajas end. Algul arvasin, et laps ongi haige ega viinud teda lasteaeda. Ma ju kodune! Aga poole tunni pärast kuulsin, kuidas tüdruk juba jooksis ja mängis oma toas. Taipasin, et tal on lasteaias pinged. Rääkisime. Me räägime üldse palju – sellest, mis talle meeldis, mis häiris. Ma arvan, et tean oma lapse asjadest rohkem kui keskmine lapsevanem. Nii et me siis rääkisime.

Mine löö teda!

Asi oli alanud nii, et kord sattusid kõrvuti lõunaund magama Anni, Rasmus ja Merili. Nagu lapsed ikka, sosistasid nad omavahel. Anni oli Rasmusele öelnud, et “ma armastan sind”. Poiss meeldib Annile, sellest on meil ka varem juttu olnud. Teisel pool lebav Merili aga kuulis seda ja teatas: “Sina armasta, kuid mina abiellun Rasmusega!”

Paar päeva hiljem käivitus järgmine skeem: kui Anni ei andnud Merilile oma mänguasja, läks viimane Rasmuse juurde ja ütles: “Anni ei luba mul oma asjadega mängida, ta ei ole minu sõber. Mine ja löö teda selle eest!” Ja Rasmus läks ning lõi Annit.

Sarnaseid asju toimus ka hiljem. Aga Anni ütleb mulle, et kasvatajale ta sellest ei räägi, sest Rasmus meeldib talle ning tema ei taha, et poiss riielda saaks. Nutab paviljoni taga oma nutu ära ja mängib edasi.

Sul pole roosat kleiti?!

Sestpeale on asjad tütrele eriti tähtsaks muutunud. Ma pole kunagi rõhku pannud sellele, kui moodsad on riided, mida ta lasteaias kannab. Minu arust on oluline, et need oleksid terved ja puhtad. Aga Merili on rühma liider – käsutaja, nagu Anni ütleb – ja tema vist tõesti kannab ainult moekaid rõivaid. Ja temaga samasugust Baby Borni nukku lunisid emalt-isalt endale ilmselt teisedki rühma tüdrukud.

Siis hakkaski pihta, et Anni nõudis uusi riideid ja mänguasju. Sest Merili ei võta teda mängu, kui tal pole piisavalt roosa kleit seljas või uus trendikas mänguasi kaasas. Muidugi nõudis ta poes just neid asju, mis Merilil olid lasteaias olnud.

Ma pole tahtnud selle asjaderalliga kaasa minna. Mänguasju on tal niigi palju – terve tuba täis – ja vanu ära anda ta ka ei luba. Me ikka ostame talle uusi lelusid, eriti isa, aga mitte sellepärast, et lasteaias see jama oli.

Ma saan aru, et Anni tahaks Merili sõber olla. Tema arvamus on tütrele tähtis. Aga Merili väga valib, kellega ta mängib. Ja mängu saamine sõltub vist tõesti sellest, mis asjad kellelgi kaasas on. Vahel läheb Anni kodust ära, terve kotitäis kanne seljas. Ämblikmehed, Barbied… Mina ütlen, et ära võta, lähevad katki, aga tema vaidleb vastu. Ütleb, et ta hoiab neid kapis. Kasvatajad kinnitavad, et teistele ta neid ei anna, ainult näitamas käib kapi juures. Kui lapsele järele lähen, näen, et ta kõnnib õues, pungil kott seljas.

Või siis kommid. Meil on maja kõrval kauplus, igal hommikul lasteaeda minnes läheme sealt mööda. Sageli teatab laps, et ostame lasteaeda kommi kaasa. Vahel olen ostnud ka, neid ta ikka jagab teistega. Aga viimastel kordadel hakkasin nimme rahakotti üles tuppa jätma, sest ma ei pea seda õigeks. Tal on neid komme tarvis selleks, et siis on justkui rohkem sõpru ümber…

Ma lasen ennast lüüa!

Anni ei harjunud lasteaiaga kergesti. Ma olin temaga kuu aega rühmas koos, enne kui õnnestus ta üksi jätta. Ja võttis mitu kuud, kuni ta lahkumisnutust üle sai. Kevadel, kui see Rasmuse asi oli, läks olukord päris hulluks. Haigusejutud tihenesid ja hommikuid, kus ta ei tahtnud lasteaeda minna, tuli aina juurde.

Laps oksendas, kuid mitte ainult. Kord, kui meil kodus väike pahandus oli, teatas ta nuttes: “Kui te minuga riidlete, siis lähen ma lasteaeda ja lasen ennast lüüa!” Varem on ta öelnud, et pange mind lastekodusse, kui te minuga pahandate. Või pahvatab mõne keelamise peale, et ärge siis lubage mulle seda enam kunagi! Minu arust püüab ta selliste ähvardustega kaastunnet äratada.

Ja taas tulid öised nutuhood. Seda on ka varem pingelistel aegadel olnud. Tihub vaikselt läbi une, kuni hakkab nutma. Kui kohe rahustavalt “kuss-kuss” sosistada, siis magab edasi. Ta näeb halbu unenägusid, näiteks sellest, kuidas teda ja tema nooremat onupoega taga aetakse; väike päästetakse, aga tema peab üksi edasi rabelema. Või et loomad ründavad.

Igatahes olid unenäod selge märk sellest, et lasteaias pole kõik korras. Läksin ja rääkisin kasvatajatega, Rasmuse vanematega. Merili emaga mitte, me kuidagi ei sattunud kevadel kokku. Mind tõesti häirib, et rühmas on selline tüdruk. Ja teised ei hakka talle vastu ka – olen ise näinud, kuidas ta ühelt lapselt vildikad käest ära krabas, öeldes, et tal on neid praegu vaja. Panin lastepsühholoogi juurde aja kinni, käisime seal mitu korda. Siis tuli suvi ja laps jäi lasteaiast puhkusele.

Ma olen püüdnud tütart aidata. Kuna olen kodune, jätsin ta vahepeal lasteaiast koju, kui ta üldse minna ei tahtnud. Tõin ta enne lõunauinakut ära. Olen lubanud sõbrannasid külla kutsuda. Olen rääkinud probleemidest kasvatajate ja teiste vanematega. Rühmas on veel üks poiss, kes vahel lööb – teisi ka, mitte ainult minu last. Kui kord Anni põselt punase laigu leidsin ja kasvataja kinnitas tütre juttu selle autorist, helistasin poisi emale. Tema hakkas õigustama, et Anni ise segab teiste mängu. Aga igatahes pole poiss pärast seda löönud.

Mis saab edasi?

Täna läks Anni esimest päeva pärast suvepuhkust lasteaeda. Muidugi olen ma ärevuses, kuidas tal nüüd minema hakkab. Ta sai hiljuti kuueseks, aga tähed teda näiteks üldse ei huvita. Ja kuidas ta veel koolis kohaneb, kui juba lasteaias nii raske on?

Praegu tundub, et kõige tõsisem asi on tema jaoks sõprade leidmine. Kord kuulsin lasteaia õues, kuidas sama rühma Kadi ütles talle: “Ma võtan homme kommi kaasa, aga sulle ei anna!” Anni jooksis paviljoni taha nutma. Küsimus polnud ju maiustustes, need on meil alati laua peal, vaid sõbrasuhetes… Ometi oleme sõprusest nii palju rääkinud. Milline on tõeline sõber ja kes huvitub teisest ainult asjade pärast.

Vahel mõtlen, et me mehega oleme süüdi selles, et ostame talle liiga palju mänguasju. Samas, ega ta eriti ei mängi nendega, ja rollimängu ta minu meelest ei oskagi. Kui vahel keegi külla tuleb, kulub tükk aega, enne kui midagi kodumängu-laadset tekib. Või kuidas oleme meie kaasa aidanud sellele, et tütrel lasteaias nii keeruline on? Me ei joo, ei suitseta, ei tülitse tema kuuldes. Käime palju koos perega ringi. Vahel mõtlen, et äkki ta sellepärast ei tahagi lasteaeda, et tal on kodus nii hea.

Psühholoog ütleb, et minus on ebakindlust: ma pole otsinud kindlat töökohta, kuigi peaks, jagan end linna- ja maakodu vahel… Ja et laps võtab selle ebakindluse minult üle. Mis edasi saab – väiksed lapsed, väiksed mured, suured lapsed, suured mured?”