Milles väljenduvad kohanemis­raskused?

Kohanemisraskusi kogeb vähemal või suuremal määral enamik lasteaias käimist alustavaid lapsi. Uus keskkond ja uued inimesed tekitavad ärevust ning stressi. Kohanemisperioodi pikkus ja raskusaste erineb lapseti, üldjuhul peaks laps kohanema umbes kuu jooksul. Samas ei pruugi lapse ärevus tähendada alati kohanemisraskust, selle taga võib peituda ka mõni tõsisem probleem (pervasiivne arenguhäire, muu haigus). Kahtluse korral tuleb kindlasti pidada nõu spetsialistidega.

Kui laps ei tule uues keskkonnas oma emotsioonidega toime, tal on keeruline kohaneda uute olude ja inimestega ning tal tekivad seetõttu regressiivse käitumise ilmingud (söömishäired, unehäired, püksi pissimine, voodimärgamine, käitumine muutub n-ö titekaks jne), mis ei ole seotud mõne muu haiguse või häirega, siis võib öelda, et laps kannatab kohanemisraskuste all.

Laps nutab lasteaeda jõudes ja hoiab kramplikult lapsevanemast kinni. Vanemal tuleb ka selle peale nutt kurku. Kuidas saab õpetaja aidata last, kuidas lapsevanemat?

Kas laps on esimesi päevi lasteaias või on see olukord juba pikemat aega kestnud? Alustaksin siis sellest, mida saab teha sellise olukorra vältimiseks. Tavaliselt teab lapsevanem juba varem, kus lasteaias tema laps käima hakkab. Tuleb võtta aega ja käia rühmaga tutvumas, vestelda õpetajatega, rääkida oma lapsest (mis talle meeldib, millised on tema harjumused jne), uurida lasteaia päevakava ja tegemiste kohta. Selline vestlus valmistab nii õpetajad kui ka lapsevanemad koostööks ette, annab lapsevanemale turvatunde, et ta toob oma lapse toredasse rühma heade inimeste hoole alla, ning annab õpetajale väärtuslikku infot, kuidas aidata lapsel kiiremini kohaneda uues keskkonnas, uute inimestega.

Kui lapsevanemal on endal hirmud lasteaia ees, kanduvad need tahes-tahtmata ka lapsele ja eespool kirjeldatud olukord on kerge tulema. Teise sammuna võiks koos lapsega minna rühma mängima ning tutvuda õpetajate ja mängukaaslastega. Kõik peab toimuma järk-järgult. Kui laps hakkab lasteaias käima juba regulaarselt, oleks lapsevanemal vaja varuda aega (umbes esimesed paar nädalat), et vajadusel minna koos lapsega rühma ja aidata tal kohaneda.

Kirjeldatud olukorras soovitan õpetajal säilitada rahu, julgustada nii ema kui ka last rühma tulema ja leida õpetaja abiga lapsele huvitav tegevus. Kui ema näeb oma last rahunemas, siis saab ta ka ise lapse rahuliku südamega rühma jätta.

Laps on lasteaias agressiivne, lööb ja hammustab.

Lapse agressiivse käitumise korral tuleb tema tegevus kohe katkestada. Kui laps(ed) on rahunenud, siis selgitada, millist käitumist me ootame (kasutada positiivset sõnastust), õpetada uusi käitumismudeleid, sotsiaalseid oskuseid. Kõige paremini saab seda teha rollimängude ja mudeldamisega. Agressiivne käitumine väljendab lapse rahuldamata vajadust (vanemate vähene tähelepanu, liiga palju piiranguid, emotsionaalsed pinged jne). Agressiivsuse taga võivad peituda ka tõsisemad probleemid (arenguhäired, haigused). Et õpetaja oskaks adekvaatselt reageerida ja last aidata, tuleks lapsevanematega (kaasates spetsialiste) arutada, mis võiks olla sellise käitumise taga, ja otsida koos lahendusi. Vajadusel tuleb lapsele teha põhjalikumad uuringud.

Laps on lasteaias kartlik, poeb nurka ega julge suhelda.

Täpseid soovitusi on raske anda, kuna ei tea, kas laps on äsja lasteaeda tulnud (kohanemisraskused), kas kirjeldatud käitumine on igapäevane või tekkinud ajapikku. Võib arvata, et sellel lapsukesel on puudu turvatundest ning kõige enam vajab ta täiskasvanu tuge ja julgustust. Siin on jällegi oluline vestelda lapsevanematega, et koos leida põhjuseid ja lahendusi. Vajadusel tuleb pöörduda abi saamiseks spetsialistide poole.

Laps on lasteaias õpetajate sõnul tore ja kuulekas, aga kodus jonnakas.

Siin tuleks lapsevanematel mõelda, mis võib nii erinevat käitumist põhjustada. Tuleks vaadata üle kodused reeglid — kas need on liialt karmid või puuduvad üldse, analüüsida ka oma käitumist. Lapsel, kellele pole piire seatud, on raske iseennast piirata ning jonn ja manipuleeriv käitumine on kiired tulema. Teisalt, kui reeglid kodus on väga ranged, võib tekkida trots, mida laps oma käitumisega ka väljendab.

Millised on märgid, et laps vajab psühholoogi ja/või eripedagoogi abi?

Kui täiskasvanu märkab, et lapse käitumine, tema kognitiivsed võimed ei ole eakohased, häirivad lapse ja teda ümbritsevate inimeste igapäevaelu ning takistavad lapse arengut, siis on kindlasti põhjust pöörduda spetsialistide poole. Pöörduda võiks ka siis, kui soovitakse küsida nõu, kuidas lapse kasvatamisega seotud probleemide lahendamisega igapäevaselt paremini toime tulla, kuidas soodustada lapse arengut, või lihtsalt konkreetse probleemi puhul nõu saamiseks.

Mida kujutab endast mänguteraapia?

Mänguteraapia annab võimaluse tekitada lapses häid tundeid lapsele tuttava meeldiva tegevuse abil, samuti tegevuses, kus laps saab eduelamuse. Mängu kaudu peegeldab laps oma sisemaailma, tundeid ja mõtteid ning saab seeläbi teadmisi ümbritsevast maailmast. Mänguteraapia on terapeutilise eesmärgiga (enesehinnang, toimetulek haigusega, tunnetega, elumuutustega jne). Mänguterapeudi tööriistakast on rikkalik (liiv, savi, nukud, muusikainstrumendid, värvid, pliiatsid jne). Oma töös kasutan palju mängulisi ja loovaid tehnikaid (mänguteraapiat), sest laps õpibki loomuomaselt kogemuste, tunnetustegevuse ja mängu kaudu.