Kuidas lapsed valetama õpivad?

Uuringus testiti 186 last vanuses 3–7 eluaastat ahvatluse-vastupanu meetodil. Umbes pooltele lastele valetas eksperimendi läbiviija, et teises ruumis on suur kauss komme, kuid tunnistas siis ruttu üles, et see oli pettus, et saada lapsi sinna üht mängu mängima. Teisi lapsi kutsuti lihtsalt mängima, aga komme ei mainitud.

Mängus paluti lastel tuvastada muusikapalade järgi karakteriga mänguasjategelasi, nt karupoeg Puhhi tema multifilmilaulu järgi. Üks lugudest oli aga erandlik: Beethoveni “Elisele”.

Selle mängimise ajal kutsuti juhendaja välja “telefonile” ja paluti lastel vastust mitte piiluda. Lapsed jäid 90 sekundiks ruumi üksi, mis andis neile võimaluse sohki teha. Tagasi tulles palus juhendaja lastel ausalt öelda, kas nad piilusid.

Selgus, et need lapsed, kellele enne valetati, piilusid ja ka valetasid selle kohta suurema tõenäosusega kui need, kellele täiskasvanu enne ei valetanud. Neist lastest, kellele ei valetatud, piilus vastust umbes 60% kooliealistest lastest ja umbes 60% piilujatest valetas selle kohta hiljem. Nendest lastest, kellele valetati, piilus umbes 80% ja valetas selle kohta 90%. Eelkooliealised lapsed aga valetasid ja rääkisid tõtt võrdselt, nemad ilmselt ei suutnud veel teha järeldust, et sa võid valetada, kui sulle valetatakse.

Varasemast uuringust selgus, et enamik lapsevanemaid valetab oma lastele, kuigi nad peavad ausust oluliseks väärtuseks. Tuleks siiski hoolikalt kontrollida, mida oma lastele räägitakse. Ka “väiksel valgel valel” võib olla tagajärg.

Allikas: Science Daily