Kuidas ma kahe teise lapse kasvatamisega hakkama saan ja temaga mitte?


Kuidas ma kahe teise lapse kasvatamisega hakkama saan ja temaga mitte?
Foto: Unsplash

Ema jagab oma kogemusi, millal sai pere aru, et lapsega on midagi teisiti ja kuidas kulgeb pere elu, kui laps on saanud aktiivsus- ja tähelepanuhäire diagnoosi.

Taavi (10), kolmelapselise pere keskmine laps, tegi juba ema kõhus suurt tralli. Käima, õigemini jooksma hakkas ta üheksakuuselt. Ei läinud kaua aega, kui poeg oli valmis igal võimalikul hetkel mööda kappe üles ronima. Tema uni oli väga katkendlik ja ta soovis pidevalt öö jooksul juua. Samas oli ta heasüdamlik ja naeruhimuline. Taavi järel joostud kilomeetrid korvas õhtul rõõmus ja õnnelik laps.

Taavi ema: „esimesed tõsisemad murenoodid hakkasid kõlama, kui laps läks kolmeselt lasteaeda. Lasteaia algusest oli möödunud kaks kuud, kui rühma õpetajad soovitasid meil leida pojale sobivam keskkond. Tavarühmas on 22 last ja suur laste kollektiiv ei mõjunud lapse käitumisele kaugeltki hästi. Muidu sõbralik ja seltsiv poiss hakkas käituma agressiivselt, mis omakorda tekitas pingeid teiste lastevanematega. Kahjuks ei aidanud olukorrale kaasa ka õpetajate suhtumine, kelle jaoks selline laps oli tülikas. Meie lõbusast väänikust sai mõne kuuga kraaklev ja endassetõmbunud poisipõnn. Et poiss oli saanud selle lühikese ajaga endale „paha lapse“ tiitli, otsustasime vahetada lasteaeda ja ta hakkas käima eralasteaias, kus oli rühmas kümme last.

Väiksem seltskond mõjus Taavi käitumisele ja meeleolule paremini, kuigi ka seal tuli aegajalt ette keerulisi olukordi, kus laps reageeris mingites olukordades nii eakaaslaste kui ka täiskasvanutega suheldes impulsiivselt või agressiivselt. Selleks ajaks oli minu enesehinnang emana nullilähedane. Last peeti kasvatamatuks ja hukkamõistev suhtumine meisse sai osaks nii võõraste kui ka lähedaste poolt. Isegi minu enda vanemad ei mõistnud, kuidas ma kahe teise lapse kasvatamisega hakkama saan ja selle lapse olen otsustanud kasvatamata jätta.

Seotud lood:

Sel raskel ajal sain väga palju tuge lapse õpetajatelt eralasteaias. Olen neile tänaseni väga tänulik mõistva suhtumise ja väärt nõuannete eest.

Loe veel

Probleemid pojaga muutsid pingeliseks ka suhted abikaasaga. Et tema viibis pikalt töölähetustel, oli laste igapäevane kasvatamine minu õlul. Mina süüdistasin teda väheses kasvatuses osalemises ja tema mind oskamatuses last kasvatada. Taavi käitumine ei muutunud lasteaiaaastate jooksul sugugi rahulikumaks ja enne kooliminekut pöördusime psühholoogi poole. Ka see ei läinud meil libedalt. Kummalisel kombel suutis laps istuda need 40–50 minutit rahulikult ühe koha peal. Kuni korrani, mil minu asemel läks pojaga vastuvõtule vanaema. Poeg keeldus psühholoogiga igasugusest koostööst. Järgmisel korral kohtusime juba psühhiaatriga, kelle sõnul olid lapsel aktiivsus- ja tähelepanuhäirega sarnanevad tunnused. Diagnoosi määramine oli mulle tegelikult suureks kergenduseks. Tõesti – ei olnudki mina emana kõike tuksi keeranud! Selline eripära ongi olemas ja spetsialistid teavad, mida edasi teha.

Kooli minnes ootas last ees väikeklass ja vajaliku ettevalmistuse saanud õpetajad. Lisaks nõuannetele, kuidas sellise lapsega toime tulla, soovitas psühhiaater meile ka rohtusid. Suhtusin alguses ravimitesse väga kahtlevalt. Otsustavaks said psühhiaatri sõnad: rohud aitavad maha tõmmata lapse ärevust ja seeläbi muutub ka tema käitumine. Positiivne tagasiside lapse käitumisele teda ümbritsevatelt eakaaslastelt ja täiskasvanutelt aitab omakorda kaasa positiivsete käitumismustrite kujunemisele.

Kui muidu on Taavi käitumine väga hoogne, siis rohud muudavad ta tasakaalukamaks. Olen saanud tagasisidet ka koolist: kui rohud võtmata, on tal raskem süveneda ja konfliktid kaaslastega on kergemad tekkima.

Vormistasime lapsele ka puude ja sellega seoses on talle ette nähtud füsio-, kunsti-, tegevus- ja muusikateraapia. Lihtne ei ole kellelgi. Paratamatult keerleb elu rohkem ühe lapse ümber ja teised peavad oma aega ootama. Aga me võtame üks päev korraga.

Mul on hea meel, et enne koolitee algust jõudsime diagnoosini ja laps sai kohe alustada õppimist klassivormis, kuhu ta sobitub. Suures lastekollektiivis on aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lapsel väga
keeruline hakkama saada. Väike klass ja vajaliku ettevalmistuse saanud täiskasvanud on need, kes on aidanud meil jõuda sinna, kus me oleme.“

Allikas: Meie lapse tervis

Podcastid